Minule on see kevad alates märtsikuust väsitavalt mõjunud. Ei oska omale kohe põhjust veel anda. Igapäevaselt mõtlen hobuste söötmisele, et söödaga välja tulla. 

Mõtteid pere keskel on tekitanud Fryci seletamatu lahjumine. Kõiki asju on proovitud, tellisin eelmise kuu alguses proteiini rikka sööda, mida oleme perega koostöös talle ette andnud leotatult koos teiste sobivate söötadega. Peaks ütlema, ka enda teadmised olemas olevatest söödamüüjatest paranevad. Samas olen saanud proovida hobusele, mis peaks silm nähtavalt konditsiooni parandama. Nii nagu kõik väited, siis tegemist cushingu sündroomiga. Eelmine aasta oli kõik hea konditsiooniga. 

Eks paistab, sai nüüd laia toime põhise ussikuur tehtud. Vaatan nädala pärast proove võttes, mis tal rooja proovid näitavad.
 

Aprillikuu

 Ja jaa, pilt on tõene, ei mingit nalja...3.04.2025 öösel sadas paks lumekiht maha. Kolm päeva sai Sulu külakeskuses NKK toitlustamises käidud, toimus mini Põrgupõhja retk kodutütarde ja noorkotkastest moodustatud võistkondadele. Menüü oli lihtne ja teostatav, ei mingit enese ületamist. Lihtsalt täiendas olemas olevaid kogemusi.

Jätkame kevadiste hobuste vormi viimise treeningutega, sai tellitud uut sööta, mis sisaldab suuremas koguses proteiini. Mõned hobused vajavad proteiini rikast sööta. 

Hetkel ütlen nii, et ega see koera pidanine kaasomandis eriti viljakas pole. Juba teist korda sain lisaks näituselt võidetud kohale ka kennelköha kaasavarana kaasa. Kaks koera tervistusid kiirelt, vanema koera ravi jätkub.

 Kaunis kevad, vahelduvate pilves ilmadega. Tänane hommik selge ja -1 kraadise külmaga. Tõotab tõeliselt kaunis laupäevane ilm tulla.

Hetkel jätkuvalt otsin omale kas tori või eesti tõugu mära uueks südamehobuks ja osaleda mõnel ratsaorienteerumise võistlusel. Lihtsalt saaks kusagil mingi eesmärgi nimel koos hobusega väljas käia. 

See nädal alustasin Mäxu ravimisega kennelköhast...alguses, ei pööranud kohe tähelepanu, aga esmaspäeva hommikul köhatas koer ikka jubedalt, sai vetiga ühendust võetud ja ka raviplaan paika pandud. Ja ravimid kätte saanuna, sai ka ravimisega kohe algust teha.

Üle eile lisandus Sannu ja eilsest siis Nordic...kuigi olen selle haiguse kohta palju uurinud...siis tekib küsimus. Kust Mäx selle haiguse tõi....🤔? Näituselt või sünnikodust...?

Esimese vestluse korral vet ei uskunud, et kennel köha. Kuid minu nõudmisel, siiski soostus (kuna koerad on vaktsineeritud). Nüüd sai selgeks mida iganes, siis linnas on see haigus levinud. Mul on täiesti esmane kokkupuude. Kuid hea sisemine tunnetus ning looma arstile omane terane silm annab haiguskulule oma anamneesi.

Narcissa läheb tagasi oma koju, kus ta siis pannakse müüki. Mina hetkel ei kaalu ühtegi hobust kalli hinnaga osta.

Mõnna kevad, paar päeva mil kodus. Siis tegevused, essu rindel...ratsatrenni lainel. 

Uurin jätkuvalt hobuste söötade koostiseid. On ju vaja pidevalt, et ka vanemate hobuste elukvaliteet oleks suurepärane. Tellisin ära kolm biotiiniga lakukivi (kapjadele, liigestele, nahale jne.), plaan veel raskeveoka täkupoisile lisasööt soetada...hakata vaatama, kuidas rajada tänavu aasta koplid karjatamis perioodiks. 

Talv meie talus oli piisavalt mõõdukas nii trennide kui muus osas...jätkuvalt tänan nooremat tütart noorhobuste koolitamise eest. Super tubli...ise õpin ka uusi asju tema käest.

Mis uut, hetkel hõisata ei saa...mul see üleaedne problamaatiline naaber hakkab pulmitama🤣🤣🤣🤣🤣 terve küla räägib...mis tegelikult ei oska kaasa rääkida...nii palju olen märganud, et naabri onkel üritab viimasel ajal kuidagi märku anda mulle või õigemini endale tähelepanu tõmmata, kuid ma pole vedu võtnud...las tuudutab. Nii kaua kui minu ja hobusel jätkub närvi piirdudes ehmatusega.

 Jätkuvalt ootame matkama, mida pakume kord kuus, ei plaanigi rohkem. Tänavu aasta pole meil ühtegi varssa sündimas. Vaja veel ära tasuda erinevatele aretus ühingutele liikmetasud. Kokku arvestades tuleb iga aasta välja käia kolme aretusühingule üle saja euro liikmemakse. Mul üks suurem unistus, suurem uhkem vanker soetada, eesti tõugu noorele täkule sori rakmed soetada...hetkel kaalun, et mis värvi osta.

 Tänavu aasta kevad on varajane. Tegeleme vaikselt ka maastiku trennidega. Lihtsalt ilus aeg, ilmad mõnusad. Ainus mure, muda jätkub kõikjale.

Suured vabandused, et siia pole muudatusi jõudnud käia tegemas. Täna siis jälle Frycile ja Teebale mashi kaera segu ette andma. Teebale polnud mul plaanis õllepärmi lisada, kogematta juhtus. Oi kui oleksite näinud, mis nägusid Teeba tegi. Fryc asus oma putru sama mõnuga pugima, ainult imestasin. Nüüd on ta tunduvamalt elavamaks muutunud ja jälgib kus liigun. Kuid kausi näitamisest piisab, kui ta juba jalutama hakkab. Teeba oleks oma kausi maha kallanud. Kõik mis ta suhu võttis, selle kohe maha pudistas. Kellukas koristas ära. Võtsin kausi eest ära ja jalutasin otsima, kes selle ära sööb. Noorte poiste juurde Asso leidis, et see pole temale ja tegi oma naeratavaid nägusid, Vimbu see eest võttis mõned suutäied. Palju ma tal süüa ei lubanud. Läksin korraks õue, et minna vaatama kui kaugel Fryc söömisega on. Panin siis Teeba söödapudru ühe auto velje peale, et pärast noorte märadele pakkuma minna. Ja mis juhtus, seni kui mul tuli üks oluline telefoni kõne...sõi kogu pudru (mash, kaer ja õllepärm) Sannu ära...ja limpsiti veel kauss kah puhtaks. Täitsa müstika, koeratoit nii hästi ei maitse, kui hobustele mõeldud sööt. 

 Ongi siis meie selle aasta esimene kuu läbi saamas. Ühtlasi algas puumao aasta. Olen mitu korda siia plaaninud omi mõtteid tulla jagama. Kuid pole jõudnud.

Rahadest asjadest rääkima täna ei hakka, aga Frycist, kes oli kuidagi loid on muutunud uue sööda lisamist leotatud kaerale. Naudin igapäevaselt, kui kopli väravasse lähen. Siis ma meelega ei hõika vaid näitan kollast kaussi, kus siis mashi ja kaera segu mineraalidega mõnusas puderjas massis...mmm hea lõhnaga, maitsev ka ... Salaja mainin, võtsin ka maitseks üks kord. Ma pean teadma kas sööt mida annan on tõesti hea, mida sööda müüjad räägivad. Olen teinud paljude söötadega. Suhu peab jääma vastavalt koostisele teatud maitse ja jällegi tuletan jätkuvalt meelde. Olen veterinaariat õppinud ja ühtlasi oli meil ka põllumajanduses kasutatavate söötade tundmise õppeaine. Hobuste söötmine on minu südame lähedane teema. 

Früc siis kappab rõõmuga kohale, mul pole muud teha, kui värav avada härra Früc oma uhke hobuse hoiakuga sooja kaera ja mashi putru matsutama hakkab. Ühtlasi ka tema sõbranna Teebalegi samat sööta manustades. Kes sama moodi rõõmuga väravasse tormab, et igapäevaselt süüa oma rooga. Lihtsates asjades peitud võit.

Eile sai lobisetud ühe hobuseomanikuga, kes üks õhtu oma hobuse tiirude murega minu poole pöördus. Aitasin nii palju kui suutsin seda telefoni teel. Ja eile siis helistasin üle, et uurida. Sai ta hobusele abi...

Ja muidugi vestlus hobuste tiirudelt läks sujuvalt üle hobuste söötmisele. Ja imestasin, et inimene on üpris kümme aastat hobuseid pidanud ja ei teadnud, et on olemas seleeniga (karva vahetusele, lihastele hea) ja biotiiniga (kapjadele) lakukive. 

Tegelen kuigi palju loodusraviga ehk siis olen leidnud väga palju ravivõtteid alternatiiv meditsiinist. Oma tutvusringkonnas mõtlen tihti kaasa lokaalsete valude süva punktidele. Elu on põnev. Eks juu...