Veebruar saab mõne päeva pärast otsa. Kuidas hindan oma kuud, peaks ütlema, et nii palju saani sõite pole üle mitme aasta korda saatnud. Eks mõte on saan ära remontida. Vana värv on tuhmund ning kohati maha kulunud.

 

 Regal Blue on kaunis tita olgugi, et juba 6 kuune... 

Hetkel valitseb ikka tõeline eestimaale omane talvine ilm. Lihtsalt võrratu tunne valitseb.

Jagan oma trennidest kumama jäänud mõtteid... 

Päeva mõte: Kuidas tulla toime erinevate emotsioonidega hobustega tegeledes? Ma arvan, et see on teema, mille olulisust küll teatakse, kuid tihti ei oska ratsanikud enda ja hobuse emotsioonidega (treeningsituatsioonis) toime tulla. Emotsioonid ja mõtted on meie peas kui makilint, mis hakkavad üha uuesti ja uuesti "mängima". Mida tunneb ratsanik, kui hobune nt kiirustab, kardab, on laisk, lõikab igat nurka, ei painuta, jookseb takistusest mööda, treener käsib teha juba uut harjutust jne jne jne. Kas ta tunneb kärsitust, viha, ärevust, häbi, abitust? 

Oluline on emotsioone ja mõtteid mitte kõrvale lükata. Sest kui nad juba meie sees on, siis on nad osa meist ning nende alla surumine toob varem või hiljem kaasa veel suurema probleemi. Hobustega tegeledes (või õigemini kellega iganes tegeledes) ei ole aga iga emotsiooni ajendil tegutsemine päris mõtekas. Üks tähtsamaid omadusi hobuste treeningul on tähelepanelikkuse (ka oma keha suhtes: see on kehataju) ning rahulikkuse säilitamine. Käesoleva hetke teadvustamine ongi see oskus, mis aitab meil paremini emotsioonidega toime tulla.

Hobused elavad pidevalt hetkes, see on asi, mida neilt õppida. Üks kõige lihtsam praktiline harjutus on hingamisele keskendumise harjutus.
Võta hetk ja jälgi oma hingamist- kas see on kiire või aeglane, kas hingamiste vahel on pausid. Tunneta õhu jahedust. Märka, kas õhk liigub su rinnakorvi üla- ja või alaosas. Ära analüüsi, miks?, vaid proovi lihtsalt uurida. Pane kogu oma tähelepanu hingamisele külge: võid isegi öelda mõttes "sissehingamine", siis kui on sissehingamine ning "väljahingamine" kui on väljahingamine. Ja samal ajal kui sa hingamist tunnetad, märkad sa ka mõtteid oma peas, hääli enda ümber, riideid enda kehal, hobust enda kõrval (või all) ning sel hetkel kui sa märkad, et hakkasid analüüsima- planeerima- muretsema jäta see mõte ning tule tagasi oma hingamise tajumise juurde. Ning nii üha uuesti ja uuesti. Kui märkad, et sinus on pinge ja/või hingamine on pigem kiire ja pausideta, siis proovi suunata oma hingamist kõhu suunas ning väljahingates justkui mõttes ohata ning lasta oma kehal veidi oma asendis "vajuda".

Seoses koroonaga otsivad inimesed looduslähedust. Nii olen pidanud vastu võtma peresid lastega, kus au sisse on lähenduda nii isikusliselt, kui pereti. Samas mind kui psühholoogia huvilist on pannud teisiti suhtuma praegusesse pandeemia ,,hirmusse" , mida tegelikult inimesed ümbritsevast tajuvad või millised hoiakud on kaasa tulnud. Kui kevadel avalikult meedias kajastati  tulemusi Hiina õhusaastatuse taseme langemises. Muidugi kuulasin ära, ka teiste riikide õhusaaste tulemused, muidugi olid tulemused märkimisväärsed. 

On tekkinud küsimus, kes sellest viirusest lõikab kasu..?

Siis aga millised järeldused teen mina, seoses elamine isolatsioonis, on tõstnud väärtushinnanguid pere kesksest suhtlemisest kui olemisest. Teha midagi koos väärtuslikult või osata oma energiat panustada eluaseme ehitusse jne. Nii mõnigi pere on rääkinud, et kuidas on see toonud esile probleemid ja kuidas neid lahendada. Inimesed on leidnud, et pere on suurim väärtus, kuhu tasub investeerida nii aega kui rahasid. Minu silmis väga tublid pered on need.

Head meelt teeb, kui näen teraapias käivate laste ja vanemate vahel tekkimas koostööd. Töös silmatud tulemused valmistavad ainult suurimat rõõmu.

See selleks, eks maadlen ka veel mõnede materijaalsete  probleemide lahendamisega, kuid eks aeg näitab. Kuid hetkel teen mitmeid ümber hindamisi ning kalkulatsioone.  Ja unistused mis hetkel veel  nihkuvad mingiks ajaks edasi. Kuid ma ei mõtle üheskis asjas negatiivselt ja püüan leida paljuski kompromiss lahendusi. Vaatan asjadele realistlikult.

Aasta lõpp ja jätkuv coroona

 Mainin suht ebaloogiline olukord meid ümbritsevas maailmas esinemas.

https://lood.delfi.ee/perejakodu/lasteaialaps/psuhholoog-annab-nou-mida-teha-kui-laps-laheb-endast-valja-voi-hakkab-jonnima?id=70480149

https://www.youtube.com/watch?v=kjq9FwoGZl0 

 Koolivaheajale pole seekord ühtegi plaanitud tegevust. Eelmine nädal korra uit mõte tõrvikutega matk. Kuid juba see aasta on päris palju üritusi ja ilmastiku olude kehvaks muutumisega, siis mõte natuke puhkust endalegi lubada. Teha ainult lastele trenni ja võtta vahelduseks kergemalt. Üks õhtu, kui poistele Pokkerile ja Frycile uut heinarulli ette vedades. Tuli huvitav kõne ühelt kohalikult ja küsimusega, et kas olen tema maadelt hobustega üle kapanud. Oi kui hea oli vastata, et pole kodust kaugemale küll jõudnud. Jah, isegi mitme tunnised matkad on jäänud augustikuusse viimaseks. Mis teha, nii palju on sügisel tööd olnud, et ei saa kuidagi sadulasse istuda või midagi plaanida.  

Kuigi elu on suht kiire olnud ja mõtete koondamisega siia on kuidagi raskelt läinud. Ei tea järsku vanaks saanud... jätan teie otsustada.

Hea meel, kui asjad lõpuks liikuma hakkasid ja saab nii mõnegi probleemi jooksvalt lahendada. Elame näeme, hetkel veel sõnniku tellimused vaja täita. Jube visalt saab neid täidetud, kuna lihtsalt aega pole.

 

Vot meie kenad poisid, kellest varsti Amadeus kodu minemas.