Imestan, et kuhu kaob küll vaba aeg. 
Millal alustan oma päeva ja mida ma üldse teen. Pidevalt olen leidnud ennast rooli tagant mõtisklemast. Kuna mitu korda olen tahtnud rattaga Rapla sõita, kuid lihtsalt ei saa. Kui midagi rasket vedada, siis peab autoga liiklema. 
Rattasõit hetkel tagasihoidlikus reziimiz, mis teha, aga asjaajamised vajavd korda saatmist.
Üle kõige mis head meelt teeb uus kasvuhoone, siis mõned tehnikavidinad traktoritele, et heinatöö tegemisi kiirendada. Elame näeme, loodame, et siiski enne jaanipäeva ikka korralikku vihma, et alustaimestik kohati puudub.
Eile sai üle pika aja tehtud üks pikem ratsatripp. Igatsus oleks rohkem neid teha. Kuna maikuu soojus pani enamus loomapidajaid sööta koristama, siis enamuses põllumaad kisendavad vihma järele. Rohumassi koristuse järel on muutunud heinamaade värvus kõrbepruuniks.
Minu kasutus valdkonda jäävad metsaheinamaad aga kohati hõredalt. Kuigi juba rõõmustasin soojade ilmade üle, tekib juba väike hirm heinatöö ees. Kuna heinakasv on nigel... hõre ja kohati üsna olematu...
Sain ka oma noored kanad, olen ülimalt rahul. Pean nüüd lähimal ajal hankima veel teravilja söödaks. 
Eile siis möllas atv-ga naabrimehe täisealine poeg...hämmastav ja imestama panev täiskasvanu... mida ta küll endast mõtleb. Panime just sel hetkel hobuseid sadula alla kui kõrgemate pööretega mööda tuiskas. Ja küla vahel mõned tiirud tegi, küll Lipa suunas ja siis Ahnepere suunda sõites. Mingil hetkel jälle tagasi tuhises tolmupilvega ja Koidu sauna juurest keerates Treieri talu suunas. Ja taas uuesti meie majast seekord siis aeglasemalt mööda sõitis. No mida see siis tähendas, nuusikmas, et mida me teeme ja ülbe hoiak loomade suhtes... Andis atv-le nii palju kui sel torust lubas, kuid kevadel täidetud killustikuga augud jälle kiiruse maha kruttisid... põrutama võttis.
Hiljem nägin, et oli naabrite heinamaa piiril ümber keeranud. Kas selline inimene peab naabritest lugu. Alles see oli, kui naaber oli enese taas lolliks joonud koos kõnes oleva pojaga... Nii, et lootus on taas midagi peatselt joomaste naabrite poolt oodata.

Elu veereb kiirelt, hetkel kindlasti arvate, et mul pole midagi kirjutada. 
Sain lõpuks endale uued noored kanad peale kasvama. Muidu mul jääb munatoodang järgnevatel aastatel kiratsema, kui noori pole peale kasvamas. Imestan, et juba aasta jagu ei taha ükski kana hauduma minna, et saaks omi kanu. Ei oska kohe põhjust leida, muidu varem oli nii, et ühest pärlkanast sai lausa sairhaudujate armee. Me ei jõudnud lugeda, kui palju sulelisi kokku tuli. Muidugi on nende arvukust suutnud piirata erinevate tausta ja kasvatusega uute koerte majja võtmised. Mis tõttu mõnigi suleline koera kõhtu tee leidis. Kuid sellegi poolest ei ole ma koertest loobunud. 
Tubane elu, kus meil linnud toas, uued tibud on ikka nii meeldivad. Meie pisiked (no mis pisikesed enam, aga emme ja issi ikka jätkuvalt vahel noka vahele poetavad). Need tibud on meil esmased, kes on välja hautud. See on ikka vahe, kas linnud on ostetud või oma kasvatatud. Ikka tõeliselt hinge pugenud. Kuigi viirukaid toas 6 ja nümfe 3. 
Eile hommikul, kui algas maikuu kõige viimane päev, üllatasid kabjalised tõeliselt. Olid lõhkunud ära paar posti ja muidugi müstilisust ja mõtlemisainet pakkus, kes neist selle teoga hakkama said. 
Olles siis tütrega küla peale tiiru tegemas, kui va kabjaliste karja ülesse leidsime Ahnepere talu taga olevalt Võerahansu turismitalule kuuluvalt heinamaalt. ja muidugi kaelad õieli vaadati... et ooo kas teie jõudsite ka meile järgi. Õnneks liikus kari koheselt, kui üks kinni võeti (karjas eksisteeriv juhtmära). Kuna kaks väiksemat poni on öösiti siseruumides, koos mökitajatega.
Siis jooksus oli kõigest 11 tegelast. Midagi rasket nende koju transamisega polnud, kari liikus ühtses liikumises kollektiivselt, keegi kuhugi maha jääda ei soovinud. 
Oletan, kui tütrega hommikul arutasime, et kuna ärkasin ise kella kolme ajal koerte haukumise peale ja üllatavlt mõjus Nordicu ulgumine. Ulgumine oli selline mitte igavlev vaid, hästi vaikne ja meenutas natuke nuttu. Minu jaoks oli see midagi uut oma koera suust kuulda. Läksin korraks õue, et küsida, et miks ta nutab. Koer jäi kohe vait, kui õue ilmusin, kuid ise ma ei saanud aru, et omad loomad oleks putket teinud. Ei tulnud mõttesse kontrollida hobuste olemasolu... Teadmine, et karjuses tugev vool, ei pannud mind mõtlema, et kari võib mu kindlustunnet kõigutada. 
Natuke aiakultuuride eest hoolitsemisega, mul on väike mure, kuna mu pamplitaimedel kipub vartele tekkima roostelaigud. Olen uurinud teadjamatelt, et mis võib haiguseks olla. Kuid paljud on kehitanud lihtsalt õlgu ja imestunud pilke vahetanud. Nii olen taas googlet piinanud, et saada teatud taimehaiguste tekkelugudele jälile ja leida lahendus, pidurdamaks haiguse edasi levikut. Mul mitmeid huvitavaid kultuure majas, suhtun istutatud uutesse taimedesse pühendumusega. Tahan erinevaid maitseid ja marju kogeda.
Nii oligi, et katsetasin superfosfaadi  ja karbamiidi veislahusega kastmist kultuuridel. Eks näe, mis sellest välja tuleb, jätkan siin blogis üsna pea.

Millised ravimid on vajalikud suvehooajal hobustele...
http://www.horsemarket.ee/index/index.php?page=articles&aID=701&lang=est

Putukatõrjevahendid, neid firmati erinevaid. Kuigi olen jälginud foorumiti, mida pakutakse inimamatkajate grupis, soovitus ühelt Eesti tuntud loodusmehelt Tõnu Jürgensonilt, et võimalikult püüda maksimaalselt ise midagi kokku miksida ja endale peale määrida. Mitte kasutada poes või apteegi riiulitel leiduvat kasutamiseks. Mõte on isegi proovida, aga eks näe. Õhtuti on tõeline sääseuputus ja võimatu midagi metsavarjus või kusagil hoovinurgas istuda, et õhtut nautida saaks.

Uurin täna roseti tegijate aadresse, pean pöörduma diplomitegija trükikotta, et saaks kõik asjad õigel ajal valmis. Mõte taas ammu midagi, et alustaks miski meene tegemist oma majas. 
Kuid näis, nii palju on korraldamist ja mõtlemist, et püüame elada üks päev korraga.

                                                Üks kevadine pilt metsakinnistult

                Natuke ajalugu, kuidas vanal ajal transporditi hobuseid

Väga põnev teema mida olen viimase aasta järjepidevalt uurinud on hobuste söötmine. Kuidas tasakaalustada sporthobuse söödavajadust. Pidevalt uurin, mida võik lisada saada olevatele söötadele. Kuigi kirjad viitavad, et vot see sööt sisaldab nii ja nii palju nt. mg või ca. 
Lähtun siiski, kuigi palju oma kogemustest ja teiste kogemustest. Õppida midagi uut ja mõelda, ning analüüsida, mida tegelikult üks kabjaline vajaks.
Näit, seedeelundite probleemidele järgnevad muud väiksemad füüsilised nähtavad tervise probleemid (kabja probleemid). 
Viimasel ajal olen mõelnud, et toon hobuste sööda sisse veel lutserni ja linaseemneid. Katsetada, et kas midagi muutub või on vastumeelne. Paarile kabjalisele oli vastumeelseks suhkrupeedigraanulid. Mõte on jätkata katsetamist, mis sobiks.
Viirutibud on kasvanud, kuid veel peidavad pesakastis. 
Eelmine nädal sai käidud koertekrossi meistrikatel. Ega mul jooksuvõhma eriti polnud, võitjale kaotasin 11 min. 
Kuid mul polnud tulemus eesmärgiks, lihtsalt minna ja midagi teha.

Maikuu ja aeg lendab kiirelt. Nii mitmeid kiireid tegemisi, sõnnik, sõnnik, sõnnik ja veelkord sõnnik...
Muidugi ei ole see peamine, lõpusirgel on veel autokool c kati omandamisega. Ja noored hobused, nende ratsastamine on päeva korral. Ja hea meel näha tulemusi, mida annab maatöö noorele hobusele. Äge tunne valdab...
Plaane on palju ja võistlus, kus viimati käisime oli ka meile tulemuslik, kus võistkondlikult tüdrukud tõid ära esikohad ratsaorienteerumises. 
Mis veel üllatuslikumaid, ja võin isegi juba rääkida, et meie viirupaar on saanud hakkama poegade ülesse kasvatamisega. Suled seljas, tunneme huvi, et millal tibud pesakastist välja hakkavad käima. Kõik on nii põnev...

Kuna käes on aprill-naljakuu, siis mõtlesin panna peapaneeli pildiks vastava sisuline pilt. Endalgi läheb tuju paremaks, kui seda hobuse naerupilti vaatan. 
Oleme hetkel pühendanud õue koristusele ja karjamaa koristusele. Ja tegeleme aktiivselt noorte ponidega. Otsin hetkel sobivas kerges kaalus kogenud ratsanikku, kes sobiks meie ponidele heaks sisse sõitjaks.
Mõtteid edasi arendamisest keerleb peas nii ja naapidi. Kuid eks edaspidi siis sellest pajatame. 
Suur ootus lastelaagri korraldamisest. Kuid töid ja tegemisi on palju.

Meie pereliikmed, hästi armsad tegelased. Ei häiri mind nende laul ega lihtne sädistamine, naudin täiega nende lähedalolu. Kui midagi ise süüa telerit vaadates, on ka lendurid platsis oma uudishimuga. See, et eelmine aasta mul kollane isane ära suri, siis Woodie on täiesti vastupidine tegelane, kelle toel ka meie kollane emane tohutult julgeks suhtlejaks on hakanud.
Eelmise nädala laupäevast siis viirukate pesakastis kostub linnupoja sädinat, ei teagi kui palju. Seekord ei sekku ja hoiame oma uudishimu tagasi. Laseme linnu elul elada omasoodu ja kulgemises. Ma arvan, et esimese poja välja haudumisel saigi saatuseks meie isiklik huvi linnupoja arenemise osas. Huvi on suur, kuid hoiame igatepidi oma uudishimu seekord tagasi. Nii, et loodame, ootame ja vaatame.
Ikka ja jälle tõuseb päeva korrale teema, kes on teraapiakoer?
Teraapiakoerad aitavad väga mitmesuguste haigustega inimesi, näiteks võib tuua kas või autistid ja suhtlemisraskustega inimesed, psüühilise trauma üle elanud lapsed või täiskasvanud ja isegi Alzheimeri tõve põdejad. Mõnikord piirdub abi küll vaid sellega, et inimene hakkab üle pika aja taas naeratama, kuid seegi on suur edasiminek.

Teraapiakoeraks sobib koer, kes on enesekindel, rõõmsameelne, rahulik, kergesti kohanev ning kannatlik puudutuste ja isegi valu suhtes, sest väikesed lapsed ja vanad inimesed võivad koera otsa komistada või temaga oskamatult ümber käia. Teraapiakoeraks võib sobida iga tõu esindaja, kellel need tarvilikud omadused olemas on, kuid järjepideva koolitusega kogenud teraapiatööga tegeleva juhendamise kaudu on koeral aidata paremini sobivaid omadusi välja tuua.
Muidugi miks ma teemaga jätkasin, sest mind ennast huvitab see väga. 
Kuid ootasin ammu, et millal toimub plahvatus erinevate inimeste vahel ja nii see nüüd juhtus...
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress/puhas-jonn-voi-oige-voitlus-tuli-teraapiakoerte-parast-loppes-kohtus?id=81783051
Igal juhul tundus mulle ka kuidagi kummaline, kui mulle keelduti mingil põhjusel tunnistust kätte andmast.. Tunnistuse sain ma kaks aastat hiljem, kui ma koolituse läbisin. Oi mul käis igat masti mõtteid peast läbi, kui ma tunnistust kohe kätte ei saanud. Mis teha, kuid ei arvestatud minuga kuidagi... Onneks sain siiski labitud koolituse tunnistuse kaks aastat hiljem katte. Kaotasin ara arvutil kuhugile tapitahed...