Taga pool, kel jalg üleval on meie Printsuke. Mulle meeldivad linnud ja loomad kes leiavad abi kohe inimeselt. Ka meie Printsu sai selle selgeks, kui jäi hätta kanakarjas, otsis kellegi inimestest ülesse ja kurtis oma kuke häälega mis mureks. Ja kohe sai tema soov täidetud. Tegelikult on lahe, kui linnud usaldavad ja inimesed nende soovidest aru saavad. Hetkel meie eakas viirupapa istub rohkem puuris, sest välja lendamisel maandub alati maha. Ja ülestõusmisega on raskusi tekkinud. Kuid puuris on tõstetud söögi ja jooginõud sellisele kõrgusele, kus meeldib tal rohkem olla. Nüüd õhtul vaatasin kuidas ta enesetunne, nii kui ma jooginõuga liikusin, otsis ta kohe omale parima koha ja jõi nii palju kui tal vaja oli. Ikkagi kergendus mulle. Näha eaka linnul on tahe elamiseks. Mis sellest, et liikumisega raskusi. Meil on hea meel, et tal elutahe olemas.

Kahju on see, et üks emane viiru lahkus lindude vikerkaare maale. Meil kõigil oli väga kahju, niivõrd kiirelt käis see asi.

Meie üks lemmikutest maiustamas porgandiga. Koju saanuna alati tervitavad oma mõnusa ruigamise ja kahe jalale tõusmisega.

Meie mõnusad pätid, kes asjatavad terve toa peal. Neid jätkub igale poole.

 

Kõige vastikum selliste ilmade puhul on puhastada mudaseid loomi. Kuid jah ilmaga võidu joosta ei suuda keegi meie külmade ilmade asemel laiub pluss kraadid ja mudane keskkond.
Üks hea asi on see, et olen saanud omale sobiva arvu sadulaid ostetud. Jääb veel mõned asjad, kuid needki on peatselt täitumas.
Autoga pean käima pea iga kahe nädala tagant teeninduses diagnostikat  tegemas. No mis sa hing teed, sõita vaja siis peab koheselt reageerima igasugustele pisikestele jamadele.
Meil oli see nädal kurb sündmus, arvata on et üks emane viirpapagoi, kes tahtis munema hakata juhtus miskit ja suri äkitselt. Muidugi oli meil väga väga väga kahju. Nagu tühi koht, muidugi otsin uut sobivat kandidaati taas.
Sel nädalal oli ühel veisepidajal konflikt noorte koertega, kellel lõppes selline rõõmupõli aga siis seadusesilma käe läbi. Mis mina arvan, mainin nii, mul on ka analoogne juhtum, kus noor koer pures ühe paari kuuse varsa jalga, mille tagajärjel hiljem tekkis iga aasta põletik ja lõpp tulemuseba aina hullemaks läks.
Olime siis alles värskelt siia kanti tulnud ja purejaks oli naabrite noor koer, kes sooritas teo peremehe enda silme all. Ma ei kuulnud, et peremees oleks koeraga pahandanud. Olles silmanud varsa jalga ja sellel ilutsevaid veriseid kihva jälgi ja kuna varss põgenemis sooviga jala koera hammaste vahelt ära tirimisega jäid siis kihvadest parajad vaod pikki kapju...
Läksin ise tol korral ponimära sisse tooma, väravast väljudes nägin metsa vahelt väljumas meest ratta ja koeraga, kes silkas otsemat teed poni suunas. Ilma igasuguse haukumiseta haaras varsa jalast ja pures... Tol korral ei algatanud naabrite suhtes mingit protsessi. Ravisin enda arvates varsa jalga nii nagu peab. Ja enda nägemise järgi paranes. Hiljem müüsin kuna ma ei plaaninud täkk varssa endale jätta. Kuid hiljem kuulsin midagi hullemat selle jalaga.
Kindlasti tekkis koera hammustuse järel mingi infektsioon ja iga aasta augustikuus taas ja taas haava koht mädanema hakkas ja loom lonkas. Ja iga aasta sellele ravi osutades pidid nad lõpuks looma magama  panema.
Kus on loo moraal, kes kannatajad ikkagi on... Koer jäi elama, aga ega mulle selle koera käitumine tol korral meelepärane ka polnud.
Mõelge enne, kui kedagi seaduse silma süüdistama hakkate, kas ikka on õige kaitsta purevaid loomi. Noored koerad suudavad teha ikka palju pahandust ja ravida hiljem veiseid, kes need ravikulud kinni maksab.
Ja teine asi, mis võtavad koerte võõrad inimesed esimesteks koerteks korraga kaks hundilaadset koera.
Lugesin huvi pärast selle teemaga haakuvad mitmed diskussioonid ja tõdemus jäi selline, et vähemalt pooled kommenteerijad õigustasid veiseomaniku ja politsei käitumist.
Ja mida annab antud loo juures loomakaitse...?

https://maaelu.postimees.ee/4320075/oma-pere-mets-annab-haid-emotsioone

Sai käidud täna koertega metsas. Kuid mis metsas käik see on, kui RMK alal laiub ju suured langid ja metsavälja veoga palju sügavaid roopaid, mille tagajärjel ma tükk aega kodu lähedal matku korraldada ei saa. Pole rada ja pole metsa... tegelikult väga kurb vaade avanes. Hetkel toimetavad mitmes erinevas metsajaos, ütleks 7 raiet piirkonnas. Kahes kohas on tegu erametsa sektorisse kuuluvate kinnistustega.
Ülejäänud juba riigimetsale. Kuid alad on märkimisväärselt suured, kuid see selleks. Metsas hetkel võimatu liikuda, kuna raiest tulnud puidu väljavedu on tekitanud silmatorkavaid kahjusid. Juba mitme aasta tagused roopad, mida ei ole siiani tasandatud on nüüdseks rohtu kasvanud, kuid seal taidlemine on ikka kunstükk... lihtsalt olla akrobaat rattal või siis laiema astumisega hobusel raskusi keskel ennast tasakaalus hoida, kuid seda on nad suutnud... 
Jah nii see on... loodusesse on tekitatud tõeline lünk. Millal kõik taastub, võtan aluse vanemaealiste inimeste tarkuse, et jah mets on küll loodusressurss, kuid nüüd peetakse siiski majandamist siiski suurejoonelisemaks väljundiks.
Kuid mis meil neljapäeval juhtus oli ikka ehmatus küll. Istusin elutoa akna all, nägin kui koju jõudis Olav, keda ümbritsesid rõõmsad koerad. 
Ühel hetkel kuulsin imelikke kiunatusi nagu oleks keegi viga saanud, tormasin õue ja mis ma nägin... jälle olid koerad metsikult kallale läinud Sassule. Olav ei pannud tähele, kes tegelikult algatajaks oli... Koerad nende arveteklaarimised on ikka vahel mõistatused. Nordik oli selles seltskonnas kõige metsikum, kes lausa lohistas Sassut oma tugevate lõugade vahel jupi maad, enne kui soostus lahti laskmast. Ja muidugi kui lahti lasknuna, tormati juba teise nurga alt kallale. sain Sassu tuppa ja koerad laiali aetud... Ja Nordik kinni. Oleme Nordikule kehtestanud natuke teised reeglid, metsas käin temaga rihmastatult. Kuna mul pole isu temale kogu aeg pulka loopida, siis eelistan pigem, kui ta veab ja saab natuke rahmeldada mind vedades. Samas uudishimu metsa tegemiste osas, kuid koer, kes tirib metsikult on raskusi sellise tee peal kõndida, mis metsaväljaveoga on rööpasse ja poriseks sõidetud.

Päevane aeg, harjumatu olla üksi loomade ja lindudega kodus. Ei ühtegi inimhinge, kuigi tunnen vajadust, et oleks kedagi veel peale minu kodus. Kuid tean, kus tuleb olukorrast maksimum võtta ja panustada kodusele elule. Nagunii kaks kuud on mul möödunud nii, kus ma peaaegu kodus üldse ei viibinud töökohustuste tõttu. 
Eile viisin Aade Sassi talli tööle. Ei olnud mulle see vastumeelt, ta ju suur inimene ning teeb otsuseid oma huvidest. Kiitsin valiku heaks, eks aeg kinnitab otsustamisjulguse... 
Olles oma toimetustega sinna maale täna jõudnud, kus aeg oli vaja lasta välja kanapidamine. Nojah, tahtsin näha uue kuke kohastumist kanakarjas. Mu kanad on uue kuke osas ikka väga jultunud. Ajades teda toidu juurest ära, miskit andsin talle eraldi ja enda juures. Alul ikka pelgas, aga kui mõistis, et teda kaitsen siis juba sõi ja lasi endale pai teha.
Tundub, et mõni nädal tagasi kahe kuke asemel on alles siiski üks kukk. Lapsed nägid, et keegi oli üks päev koera poolt puudutatud. Kuid laip rändas nii kähku, et kui ma uurima läksin, et selgust saada, mis linnuga tegu, oli viimane haihtunud. 
Kuigi oleme perega täheldanud, et Nordikul teatud kiiksud uute lindude vastu. Ja jälgib eriti tähelepanelikult. Nüüd ongi, et panen kinni koera, kui kanu vabadusse lasen, siis lihtsam kontrollida. 
Kanad on mõnusalt rääbakad (nii nalja mõttes mõeldud), vahetavad sulgi. Ja kõik maailm sulgedega kaetud ja seetõttu pole ka neist munejaid.
Mõnus päike paistab ja üks rull sai täna lõplikult hobustele ära söödetud. Mis täna veel teha, see selgub käigu pealt. Üritasin ühte saeveskisse helistada, et saada allapanuks saepuru või höövlilaaste, kuid keegi ei võtnud telefoni vastu. 

Meie kiftid pätid, kes lõbustavad, kui ma laua taga kirjutan. Fännan täiega nende uudishimu, üks lendas täna hommikul lausa pähe. Papa nümf niimega Woodie toimetas jälle teleri juures. 
Juba nende tegemisi hommikuti peale puuri uste lahti tegemist. See, et ma olen mitmest erinevast majapidamisest toonud üksikuteks jäänud isendeid viirusid. Kuidas nad nüüd omavahel on segunenud. Pikk nokk ja hele-sinine Tõnu (Koselt) on heitnud paari. Meie käelind roheline on siis omakorda rohelise papaga paaris. Muidugi meie eakas sinine viirukas tukub ikka üha rohkem ja rohkem, õnneks veel ei pea teda teistest eraldama, aga samas hea meel, kui ta ükskord lahkub ei jää meile tühja kohta. Olen nendega harjunud ja ei kujuta ette ilma nendeta elu. Naudin, et mu ümber käib elu, kui lapsed koolides või kes tööl. 
Ei oska kohe omi mõtteid kirja panna, olen täna piisavalt varane. Juba koduabilise äratuskell andis teada, et kellaaeg seal maal. Alul olin otsustanud, et voodist enne 8 ei lahku. Kuid juba ma siis sättisin nutika taha, et näha mis edasi on arendatud. Sai eile kuuuurijat vaadatud, kus siis teemaks ühe jehoova tunnistajate pere lugu. Kus üks laps, kes siis perest välja tõugatud, et ei kuulu kogudusse. Appi... appi, tahaks karjuda... Jube mis toimub... miks? Peavad kannatama lapsed, jällegi saavad mu emotsioonid laksu, mis mulle kuidagi pähe ei mahu, kus olid naabrite silmad, kui laps oli hädas. 
Ma ei kannata, kui lapsi karistatakse füüsiliselt kui ka vaimselt... Olen aastaid olnud selle teema vastane. Ei ole oma lastekasvatuses karistust kasutanud. Põhiline osa on ikka mõistmisel ja rääkimisel. 
Võtsin teatud kasvatusmentaliteeti omaks T.Toometi perest nähtu. Kuidas isa V. Toomet võttis poisid, kes päeva ajal olid korraldanud ulakusi siis, avatud õhtuvestlusele. Kuid sellest puudus karm hoiak, pigem rahulik analüüsivas vormis vestlus. Mis oli tunduvalt tulemuslikum. Ja olen endalegi sarnast suhtlemisvormi lastega rääkimisel arendanud. Ja ütleks, et lapsed on suured ja tulevad siiani nõupidama. Või teavitavad, mida nad nädala lõpus tahaksid teha... 
Ja alati on mul hea meel, kui saan olla kuulaja ja hea mõtete jagaja. 
Kahjuks ei saa ma üle enda võimete hüpata ja seega piirdun oma ringkonnas laste kaitsmisele pühenduda, ehk siis kui näen, et keegi tarvitab vägivalda lapse kallal sekkun või on lapsed hooletusse jäetud. On juhtumeid, mida ma siia lihtsalt ei jaga ei lähe enam minu blogi sisuga kokku, aga ma ei saanud oma mõtet eilsele saatele jagamatta jätta. 
Olen isegi usklik pere, kus meespool tõsiusklik

Nii kui mul vaba päev tööst, siis taipavad seda kohe neljajalgsed. Ja kuhu nemad siis mind nõuavad on metsa. Olen pikka aega vältinud koertega metsa minemast. Ikka nende ülienergilisuse pärast, esimene asi on häälekas ja karglemine rõõmust... 
Kuid eile valmistusin metsa mineku osas kapitaalselt. Haarasin mööda minnes lisaks pikale juhtrihmale veel traktoristi kõrvaklapid. Ja paigutasin kõrvadele, enne koertega kohtumist. Ja nii kui ma nina õue pistsin olid ka koerad nii rõõmsad, et Nordik oleks suurest rõõmust mu pikali tormanud. Püüdsin läheneda koertele nii, et nad rahuneksid, ainus kes suutis mõista mu mõtet oli Nordik. Kuna suhtlesin ranges keha keeles, siis peatselt istus ta mu ees ja ainiti otsa vaadates. 
Esimene kontakt koeraga loodud sain kinnitada ka rihma... 
Mulle meeldib andunud koera pilk, kui koer äraootavalt ootab otsa vaadates. Ei tahtnud Nordikut vabalt metsa jooksma lasta. Kuna Sass ja Sofie on alati mu tähelepanu väljas, siis nendega pole probleeme. 
Ja jõudsin siis erakinnistule, kus hetkel võeti metsa maha. Esmane mulje oli ohoo... Kuid õnneks oli metsaomanik juba õigel ajal teavitanud oma maal toimetamisest, siis olin nagu juba vaimselt ootamatusteks valmistunud. Muidugi mul jälle kindlasti veab siis saan järgmise aasta kevadel taas istutustöid teha. Natuke maad edasi, juba RMK kinnistusse kuuluval metsamaal liikudes hakkas silma jälle ulatuslik raielank. Ooo jaa, traktori jäljed reetsid kust suunas tulnud ja läinud oli. Ja üldse ühel päeval kuulata metsas toimetavatest metsuritest kostus kõrvu umbes neljast kandist... 
Juba fb hõiskasin maha, et peatselt hõikan Kabala rahvale lehvitades tervitusi... aus olla, kui jätaks veel kasvueas ja alles kasvutuure ülesse võtvad istikud varasemate aegade raielankidel, siis jah ei saa veel neid metsasteks tükkideks nimetada.
Elu üks pool on kummastav just metsamajanduse  poole pealt, kas mitte ei lõhuta looduslikku tasakaalu metsade tiheda mahavõtmise näol.
Miks muidu metsloomad juba linnadesse trügivad, kuna on vähenenud elupaiku ja olelusvõitlus on viinud selleni, et kõigile ei jätku enam toidupaiku.
Nii vähe kui ma kodus saan viibida vaatan alati oma karja seisukorra üle, jätkuvalt tänan oma tublit koduabilist.
Üks noor hobene oli eile nii huvitatud minust, et lausa oma pea mu õlale nõjatas.  Sügasin teda siis kaela pealt ja lõua alt, ta lausa pigistas mõnust silmad kinni ja nautis minu sügamist. 
Toas olevad linnud korraldasid päikese paistel tõelise kevadise laulutrilleri... Muidugi seda juhtub ikka iga päev, kus üks hetk tuba muutub linnulaks, rääkida miskit on võimatu. Kuid minu jaoks on see nii mõnus ja nauditav...
Õue lindudel (kanad) on hetkel sulgede vahetamise aeg, kõik kohad on lahtiseid sulgi täis ja munemist hetkel pole. Teadmine, et neil see puhkeaeg, siis peatselt, kui suled taas seljas jätkub jälle munemine...