Kaunis 3.Novembri hommik (päikesepaisteline)

Novembrikuu-hingedekuu, eile oli siis see päev, kus pidi süütama oma lähedaste mälestuseks küünla...
Juhtusin üks päev kuulama Tre raadio saadet kus vestlust juhtis Anneli Pärna, kes võttis saate ajal telefonikõne Märjamaa valda kuuluva Sillaotsa talumuuseumi arhivaari-ajaloolase Liivi Miiliga, kus räägiti siis erinevate rahvatraditsioonide kombestikku hingedepäeva tähistamisel.
Minu traditsioon on kodus kogu novembrikuu jooksul põletada küünalt. Surnuaeda päeva pealt ei jõua, kuid mööda sõites 2.11.2017 Nissi surnuaiast (jääb Pajaka, Russalu poolt Nissi sissesõidu tee äärde).
See nädal on möödunud kodus olemisega, kuna ilmad on nagu nad sügisesel ajal kipuvad olema, siis ikka liiklemiseks kasutan ilmastikuoludele vastavat liikumiskiirust. Sai käidud kolmapäeval linnas, alustasin Jüris asuva Scandagra põllumajandustoodete müügiga tegeleva ettevõtte külastusega, uudistasin hobuvarustust ja leidsin lakukivide erinevuste hulgast biotiini sisaldava soolakivi bloki. Võtsin ühe prooviks hobustele, kuid otseselt infolehelt polnud loetav, millest lakukivi koostis seisnes.
Sai veel käidud Hobukeskuses mille asukohaks on nüüd Suur-Sõjamäe alguses. Parkimine 
Sai päris palju linnaliikluses sõidetud. Otsisin shetlandi päitseid. Kuna ühes kohas oli, otsustasin, et tutvun hindadega. Jätsin ostmata. 
Selline teema, et Nordik jätkab ennastunustavalt hobuvarustuse närimisega, nüüd oleme ise väga tähelepanelikud, et miskit enam ripakile ei jää. 
Ja muidugi üks kurb sõnum ka, 1.novembri päeva ajal leidsime kanakuudist surnud kuke ( alles hiljuti üks noor inimene tõi meile, kuid kes eelmine kuu lõpetas oma elutee enda käe läbi). Samas kummastav ja uskumatu ning enda peast korra läbi käinud, et kas perenaise hing tuli järele... Mõistus tõrgub uskumast, kuidas nii järsku noor kukehakatis sureb...

Uskumatu kolmas päev on olla kodus. Ühtepidi harjumatu teistpidi tõrgub enda mõistus ka veel uskumast. Võtan vabu päevi vabalt ja kuidagi kodustesse tegemistesse süüvides. Õnneks eelmise nädala lõpus kanadele jõusööda sain.
Imestan, et inimesed on ikka ää pööranud oma hällufiini tegemisega... Mul lihtsalt küll ükskõikne hoiak. Kuid igapäevaselt röögitakse nagu oleks tegu eesti rahvusele omase ringijooksmisega. Kuhu jäävad meie vanad traditsioonid Kadri ja Mardi päeva jooksmised... Ikka kipub massidele omaksvõtmisena ikka eht ameerikast pärit liikumised. 
Tänane ilm super.
Ahjaa, alustasin seda õppeveerandit jälle Tallinna ühes erakoolis loodusringi juhendamisega. Iga kord tabab mind uued üllatused. Seekord meeldiv üllatus, et mu tunni pikkus on nüüd 1,5 tundi. Ja eile siis esimest korda ka tundi andmas käisin. Igal juhul see õppeveerand saab mul põnev olema.

Koolivaheaeg hakkab läbi saama... Ja lapsed taas koolipinki naasemas.
Koolivaheaja algus algas selle nädala alguses õõvastava õnnetusjuhtumiga Harjumaal Tagadi sissesõidu tee alguses, Kurtna poolt... Hukkus veoki kokkupõrke tagajärjel kolm hobust. Esialgne sündmuste ahel sai alguse siiski kahe hobuse momentse hukkumisega, kuid ühele langes osaks pikem piinarikas, kuigi hobusele manustati valuvaigisteid. Kuid nelja tunni pärast langetati otsus jäädavalt magama panna. Tegu oli kahe noore tori täku ja ühe tõug veel välja selgitamatta. Loomi järelvalveta jätta on ikka omaniku süü. Kahju loomadest ja eks šokk kõigile, eriti et hukkub korraga kolm looma. Isegi veistega pole sellist õnnetust veel kuulda olnud, kuidas see ikka... 
Olles eile autokoolis käinud, isegi õppejõud kes liiklusseadusi jagas ütles, et tema mõistus ei võta kinni, kuidas on võimalik korraga kolm hobust... eks sama olen mõelnud isegi...
Mingi päev sai toodud uued kuked... kukekesed alul olid pelglikud, kuid söögiga meelitasin neid kanadega kokku. Lõpuks tekkis neil usaldus, nähes, et neid keegi taga ei aja. Must kukeke võttis endale mustade kanade karja, kuhu sulandub juba sulevärvi järgi ainus eristumisel aitab tema kasv. 
Eile õhtul korra kanu kontrollima minnes, siis kuked istusid kõik ühel õrrel sõbralikult. 
Ja muidugi esimese lumesaju mainimiseta ka ei saa. Esimese lume saju korral said hobuse ulualla lastud ja üks päev ka sees hoitud. Ei raatsind ise õue minna, mis siis veel hobuseid sulava lume sisse lasta. 
Kui räägitakse, et esimene lumi sulab alati, siis pole esimene lumi veel kuhugi kadunud. Muidugi kaos oli üleüldine, kuna meie valla piiridesse jäävad riigimaanteed olid pikalt lükkamata lumega, piirduma pidi ühe rööpa paaris sõiduga. Kuna mul tagasilla veoline massin, siis eelistasin vastutulevad liiklusvahendid mööda, et ise jätkata kodu teed. Isegi minu manöövrit märgati ja jagati vastavalt nagu liikluskultuur ning vastavalt viisakusreeglid kellegil mentaliteet andnud on

-3 kaunis päiksetõusust sillerdav hommik.

Kui mainida, kuidas kulges hommikune ärkamine, oli see vast naljakas. Kuulsin läbi une, nagu oleks minu mobiili äratus ja automaatselt haarasin mobiili, et sulgeda äratus. Võtsin kätte ja uudistasin, et no mis sa kostad ei olegi minu mobiil. Helin kostus aga teisest toast, tegu vanema tütre omaga, kes asutas ennast hommikusele bussile. Naersin omaette ja keerasin teise külje ja magasin juba sügava unega, ärgates alles peale 9. 
Eile sai tehtud üks tunnine matkake, kuna Anete tahtis oma hobust sadula all proovida, siis sai sellepärast lühike teekond ette võetud, kuna noor hobune väsib, siis peab trenne ja matku esmaselt tegema lühiajaliselt. Noorel hobusel ju lihastik veel nõrgem ja vajab järk-järgulist trennikava. 
Tegelesin ühe probleemse noore märaga, kes jah alul põgenes, kuid läheb pingesse. Pärast võisin teha ükskõik mida...
Muidugi on asju mis tuska teevad, saime teada tänu naabrimehe värskelt toodud ponitäkule, et meie Teeba tiine polegi. 
Katariina saatis üleaia armund pilke ja kuigi palju ninapidi kokku suutsid ulatuda. Mõtlen, et järgmiseks aastaks peab vist aia teistmoodi rajama, kuna naabril ju ponitäkk. Ja mul ponimärad, kel tee vahel võib võtta lennates üle aia, vähemalt ise aastatega selliseid kogemusi saanud. Nii nagu Kukerpillide repertuaarist laulusõnad...
...ei takista vallid, ei takista kraavid, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar...
Ahjaa, tundub, et naaber tegi vahetuse ponimuula mära vastu, et vast ebaõnnestunud paaritusi siis omale üks poiss majja tuua. 
Muidugi hetkel teadmatus, kas mu kolm mära kindlalt tiined on... ei tea veel. Kuigi kaks mära on paksust korralikult võtnud... Kas see veel tiinet olekut teavitab ei julge veel öelda, eks aeg näitab. Kuid suhtume enda teadmisega, et tegemist oleks siiski tiinete loomadega...

Mõnusat päeva ja päikest kõigile

Üle pika aja siis päikest näha... Nüüd vist tulebki aeg, mil peab juba päikse olemasolust loendatud päevi maha pidama. Eile hommikul ilmateadet raadiost kuulates tekkis mõttes küsimus, et kas ikka tuleb. Kui Portugali loodustulekahju udu ja Sahara kõrbe liivatolmu kooskõlas meieni lauspäeva ajal üle eile keset päeva sellise tunde valmistas nagu kohe kohe algaks öö. 
Mul selja taga tooli selja peal istub valvas nümfipapa, kes vist hoiab silma peal, mida ma siia toksin... Muidugi tegelikult sooviks ta siia arvuti klahve nokaga proovima, kuid teatud argus inimese ees veel hoiab tagasi tegudele. 
Käisin nelja koeraga metsaheinamaal niitmas käsivikatiga... oo jee nojah oli vast vali haukumine kui ma selle loa andsin endaga kaasa tulla. Ja üsna mitu head meetrit ikka kõrvulukustava haukumise saatel metsa kadusin. Vähemalt naabrid teavad, et olen kodus ... 
Esimese niiduvaalu järel sai selgeks vikatit on vaja veids tuunida nii tera vaheduse osas kui ka lüsi  külge kinnitamise osas. Loksus teine ikka korralikult.. 
Mida veel täna korda saata, seda veel paistab, aga igal juhul päev on juba oma alguse saanud ja loomad üle vaadatud ning mõtteid siia sinna loksutatud, aga eks õhtu kätte jõuab, siis selgub mis tehtud ja mis tegematta... 

Super tehtud, saigi käidud siis caniskrossil koeraga jooksmas. Eks peab ennast rohkem treenima hingamiserütmi ja jooksmise sünkrooni osas. See oli kahe päeva võistluses väga suur samm minu jaoks. Teise päeva tulemust parandasin kõigest ühe minuti võrra. Kuid see selleks, kui ikka füüsiline vorm vastupeab siis okei, aga just hingamise töö on hetkel oluline, siis tekib ka distantsil rohkem edasi mineku jõudu.
Ega mulle selline jooksmine ei meeldi, kus ma pean mööda rada jooksma, kuid vahelduseks orienteerumisjooksudele on see alternatiiv ning natuke vaheldust. Ja tegeleda koeraga, kes oli ambitsioonikas jooksja ning vedaja esimesel päeval, kuid teisel päeval pidin juba Sassut tagant õhtutama, et ees jookseks. Probleem oli  suurenenud vajadus joomise järele. Eks mul endal ka jooksmise lõpuks ikka kurk kuival. Hea meel oli testida kahe päeva jooksmisega oma füüsilist vormi ja leian, et 5 km joosta ajaga 38 minutit pole paha tulemus. Oli see mul osaleda esimest korda sellisel krossil. Peatselt pean külastama veti, vaja koertele täiendavad vaktsineerimised teha, kuna eelmise tegemisest hakkas aeg täis saama. 
Üks meie pere probleemiks on tõusud, kuna meil ainult lauskmaa, siis pole kodu lähedal harjutamise võimalusi kui Palukülas või mujal Lõuna-Eesti kuplite vahel. Kuidas võtta mäge ja laskumisel puhata nii, et oleks kehal mugav. Olen pikamaa suusataja siis tean milline peab olema füüsiline vorm tõusu võtmisel ja laskumisel, kuigi tegu vahenditega, aga ikka mingil määral üksteist täiendavad alad. 
Miks just koertekross, et saaks oma koertega koos midagi teha. Kasvõi jälle see ööbimine Laiksaare metsaonnis. Elav tuli vastavas tulekoldes ja öö läbi selle hoidmine. Samas koerte meeleolu jälgimine. Samas väljast kostuvad loodushelid (tuul kohisemas puude latvades, oja mis vulises oma vee kogusega ikka täiega, lisades loodusmuusikale ikka mõnusaid unelaulu noote). Nautisime täiega seda loodusnurgakest, sai olla oma mõtetest vaba ja lihtsalt tunnetada kohta. 
Muidugi üks üllatusmoment veel, saime teada, et metsaonnile on võimalik ka teisest kandist lähemale saada. Ja nii me auto parkisime juba majale lähemale, kust oli juba parem asju transada onni. 

Meie Nordik kes kaika fänn, oma järgmise pulgaga onni lävel anuva pilguga nõudmas... pliiz ainult visake. Ma kohe toon ära... 
Kuid järgmisel päeval ei olnud temastki suurt jooksjat. Kuna enne jooksu läks pulga ära toomis mänguks siis sai hasart nii tugev, et ei suudetud loobuda ning stardist minekult oma pulk loovutati fotograafile mõttega, et viimane viskaks... Kuid tüdrukul tekkis sellega ajakadu, kuna Nordikul muud enam peas ei kõikunud, kui tema kallis pulk... 
Finisheerudes, siis tüdruk mainis, et praktiliselt pidigi tagant kogu aeg õhutama. Kunagi ei tea mis võistlusmomendilt ette tulla võib. Nii ongi, et peab harjutama kogu aega. Muidugi seda tehtud ka, aga siiski, ainult kodu ei ole ainus treeningkoht, et koer oleks ka sotsiaalne siis peab harjutuskohti lausa valima. Siin on veel mõtlemisainet meie perele veel küllaga, kuid mõte on jätkata, asi oli osalemist väärt. Nautida seda looduslikku paikka ja ootamatu kohtumine oma kunagise kutseka aegse kursaõega, kellega ütleks oli ka selline läbi saamine. Need kes ei armastanud pidutseda ja suitsetada hoidsime ikka kokku. Ja siiani olles kuulanud ära Inga elukäigu ja lood, sain enda omagi natuke jagatud... Mis teha me naised peame olema ikka need vastutavad osatäitjad, kui kellegil kaob jalge alt pind. Ja nii oli see lühiajaline kohtumine, kus saime olulise teabe teada üksteise kohta.
Koju jõudnuna, natuke sai väike kohvi drink tehtud, kui kavala ilmelised tüdrukud mul praktiliselt särgisabast kinni hakkasid ja sadulasse istuma meelitasid. Muidugi võtsin nende poolse kutse ratsutama minemiseks hea meelega vastu. Saigi kahe tunnine metsamatk tehtud ja mis oli meile piisavalt nauditav. Kaunis sügis ilm, kohtumine suuremat sorti tiibeti mastifi ja tema omanikuga. Mainisin, kui viisakas koeraomanik, et püüdis koera kiiresti kinni, et saime mööduda vaikselt. Kuid Tassa jäi ikka igaks juhuks suurt, karvast ja natuke haukuvat mõmmilaadsusele kalduvat koera põrnitsema. Tajusin hobuse pinget ikka viimase rakuni. Mis teha, kui säherdust peni trehvatakse ikka esmakordselt.
Koju naasnuna nägime ühte uhket massinat, mille järel hobuveo treiku ja selle ees siis naabrimehe massinat. Arutelu käigus mõtlesime, et kas tuuakse või viiakse... Pärast selgus, et Suuresti talli väike poni täkk Harley jõudis oma rännuga meie naabrimehe ponikoplisse. Hmm... nojah teada värk eks näe... Ollallaa... 

Viimane nädala lõpp oli siis meil tegus. Osalesime taas Velise laadal. Nii nagu ikka saatis meid jälle vihmased ilmad, kuid õnneks seekord sai teekonnal  vähest vihma.
Seekord kolm mu enda last ja kaks võõrast. Tagasi tulles sai üks ratsanik enda omadest välja vahetatud ja asendatud ühe noorema tütarlapsega.
Mina olin jälle transapoiss kes varustust koha peale vedas ja toitlustamisega tegeles.
Juba teab mitmendat korda püüan siia sissekannet teha, kui vaim ja mõtte kuidagi suikuvas toonis, siis mõtet kuidagi sulejooksuga kuidagi toetada ei suuda.
Muidugi valimised lisaks on toonud lisapingeid kohalike omavalitsuste kadumisega häälte otsimisele, et nii mõnigi on tulnud küsima, et keda valin. 
Üks pilt siis enne tagasi sõitu Sillaotsalt kodu suunas. Pildi tegi Jüri Kusmin, hetkel ei oska öelda, mis ametit ta küll peab, kui on laadad siis tema esitleb muuseumi eksponaatidest mõnda uunikum masinat.

Kuid hea, meel Velise laat seekord taas selja taha jäi. Ja lapsed kes kaasa lõid ratsamatkal jäid ka teekonnaga väga rahule. 
Super rahulolu, et asjad jälle toime said...Järgmine aasta taas...