Super tehtud, saigi käidud siis caniskrossil koeraga jooksmas. Eks peab ennast rohkem treenima hingamiserütmi ja jooksmise sünkrooni osas. See oli kahe päeva võistluses väga suur samm minu jaoks. Teise päeva tulemust parandasin kõigest ühe minuti võrra. Kuid see selleks, kui ikka füüsiline vorm vastupeab siis okei, aga just hingamise töö on hetkel oluline, siis tekib ka distantsil rohkem edasi mineku jõudu.
Ega mulle selline jooksmine ei meeldi, kus ma pean mööda rada jooksma, kuid vahelduseks orienteerumisjooksudele on see alternatiiv ning natuke vaheldust. Ja tegeleda koeraga, kes oli ambitsioonikas jooksja ning vedaja esimesel päeval, kuid teisel päeval pidin juba Sassut tagant õhtutama, et ees jookseks. Probleem oli  suurenenud vajadus joomise järele. Eks mul endal ka jooksmise lõpuks ikka kurk kuival. Hea meel oli testida kahe päeva jooksmisega oma füüsilist vormi ja leian, et 5 km joosta ajaga 38 minutit pole paha tulemus. Oli see mul osaleda esimest korda sellisel krossil. Peatselt pean külastama veti, vaja koertele täiendavad vaktsineerimised teha, kuna eelmise tegemisest hakkas aeg täis saama. 
Üks meie pere probleemiks on tõusud, kuna meil ainult lauskmaa, siis pole kodu lähedal harjutamise võimalusi kui Palukülas või mujal Lõuna-Eesti kuplite vahel. Kuidas võtta mäge ja laskumisel puhata nii, et oleks kehal mugav. Olen pikamaa suusataja siis tean milline peab olema füüsiline vorm tõusu võtmisel ja laskumisel, kuigi tegu vahenditega, aga ikka mingil määral üksteist täiendavad alad. 
Miks just koertekross, et saaks oma koertega koos midagi teha. Kasvõi jälle see ööbimine Laiksaare metsaonnis. Elav tuli vastavas tulekoldes ja öö läbi selle hoidmine. Samas koerte meeleolu jälgimine. Samas väljast kostuvad loodushelid (tuul kohisemas puude latvades, oja mis vulises oma vee kogusega ikka täiega, lisades loodusmuusikale ikka mõnusaid unelaulu noote). Nautisime täiega seda loodusnurgakest, sai olla oma mõtetest vaba ja lihtsalt tunnetada kohta. 
Muidugi üks üllatusmoment veel, saime teada, et metsaonnile on võimalik ka teisest kandist lähemale saada. Ja nii me auto parkisime juba majale lähemale, kust oli juba parem asju transada onni. 

Meie Nordik kes kaika fänn, oma järgmise pulgaga onni lävel anuva pilguga nõudmas... pliiz ainult visake. Ma kohe toon ära... 
Kuid järgmisel päeval ei olnud temastki suurt jooksjat. Kuna enne jooksu läks pulga ära toomis mänguks siis sai hasart nii tugev, et ei suudetud loobuda ning stardist minekult oma pulk loovutati fotograafile mõttega, et viimane viskaks... Kuid tüdrukul tekkis sellega ajakadu, kuna Nordikul muud enam peas ei kõikunud, kui tema kallis pulk... 
Finisheerudes, siis tüdruk mainis, et praktiliselt pidigi tagant kogu aeg õhutama. Kunagi ei tea mis võistlusmomendilt ette tulla võib. Nii ongi, et peab harjutama kogu aega. Muidugi seda tehtud ka, aga siiski, ainult kodu ei ole ainus treeningkoht, et koer oleks ka sotsiaalne siis peab harjutuskohti lausa valima. Siin on veel mõtlemisainet meie perele veel küllaga, kuid mõte on jätkata, asi oli osalemist väärt. Nautida seda looduslikku paikka ja ootamatu kohtumine oma kunagise kutseka aegse kursaõega, kellega ütleks oli ka selline läbi saamine. Need kes ei armastanud pidutseda ja suitsetada hoidsime ikka kokku. Ja siiani olles kuulanud ära Inga elukäigu ja lood, sain enda omagi natuke jagatud... Mis teha me naised peame olema ikka need vastutavad osatäitjad, kui kellegil kaob jalge alt pind. Ja nii oli see lühiajaline kohtumine, kus saime olulise teabe teada üksteise kohta.
Koju jõudnuna, natuke sai väike kohvi drink tehtud, kui kavala ilmelised tüdrukud mul praktiliselt särgisabast kinni hakkasid ja sadulasse istuma meelitasid. Muidugi võtsin nende poolse kutse ratsutama minemiseks hea meelega vastu. Saigi kahe tunnine metsamatk tehtud ja mis oli meile piisavalt nauditav. Kaunis sügis ilm, kohtumine suuremat sorti tiibeti mastifi ja tema omanikuga. Mainisin, kui viisakas koeraomanik, et püüdis koera kiiresti kinni, et saime mööduda vaikselt. Kuid Tassa jäi ikka igaks juhuks suurt, karvast ja natuke haukuvat mõmmilaadsusele kalduvat koera põrnitsema. Tajusin hobuse pinget ikka viimase rakuni. Mis teha, kui säherdust peni trehvatakse ikka esmakordselt.
Koju naasnuna nägime ühte uhket massinat, mille järel hobuveo treiku ja selle ees siis naabrimehe massinat. Arutelu käigus mõtlesime, et kas tuuakse või viiakse... Pärast selgus, et Suuresti talli väike poni täkk Harley jõudis oma rännuga meie naabrimehe ponikoplisse. Hmm... nojah teada värk eks näe... Ollallaa...