Eelmise nädala lõpuks valmis ka minu kaua oodatud regi. Kahju oli mõelda, et pean hakkama uut rege ostma, aga poeg meisterdas nii nagu ta ise ütles, et mööda minnes ja valmis ta saigi. Ootan sobivat reelund siis reetama. Yess midagi rõõmustavamat.

Väga huvitav on see, kui vahel olen välja sõitnud või planeerinud päeva varakult ette, siis ühele päevale võib juhuslikult mitu asja kokku sattuda.
Reedel õhtul taheti laupäevaks tööle, kuid selles osas mainisin, et ei saa. Ja Laupäeval sooviti ratsutama tulla, kuid olin tüdrukuga peaaegu Tartusse jõudnud. Seekord jäi see ratsutamine ära, kuna mina kui treener olin ära.
Olles Aade Tasku juurde maha poetanud, aga ise põikasin Lõuna Keskuse raamatupoodi. Tean juba vanast ajast, et saab aega piisavalt veeta nii palju kui soovi on. Vaatasin, millised teavikud on ilmunud, saan abiks olla uute raamatute valimisel raamatukogu juhatajale.
Väga lahe üle pika aja oli olla Tartus. Ja liigelda ning arutleda tüdrukutega liiklussõlmedest.
See selleks, konverents oli veterinaar meditsiinialane täiendkoolitusena korraldatud. Ja oleks ma varem sellest midagi teadnud, oleksin ise ka osalenud. See oli mõeldud varasemalt registreerinutele. Kuid piirdusin vaba aja kasutusega natuke hetke endale. Raamatud meeldivad, juba neid käes hoida ja lihtsalt visata pilku mõnele leheküljele.
Tõin täna kauni halli tähnilise kuke. Hästi sõbralik, korra Raplast läbi põigates lipsasin ka hooldekeskusest kukega läbi. Kuidas rahvas ahhetas ja ohhetas, et milline vahva tegelane. Ja kui suuremõõtmeline samas hästi julge. Kes hea meelega süles võõra käest pakutud sepiku viilusid nokkis. Nii lahe, ise jälle pisikese tüdrukuna tunnen. Varsti panen ka pildi.
Kodus homseks on plaani võetud, et peame korraldama toas olevatele tibudele natuke suurema siblimisruumiga puuri aga juba rehe alla, sest toas olemine läheb juba nende jaoks liiga palavaks. Muidu hiljem võivad tekkida terviseprobleemid.
Ja kodus olles pani imestama nümfimamma omapärane sulepuhevile ajamine ning tagurpidi saltode tegemine nöörrõngal. Miskit esimene arvamus, et linnuke soovib sauna või õigemini vihma. Nii saigi spray pudel võetud ja natuke teist vihmutada, küll keeras ja väänas nautides piisku mis ühtlase joana siis sulestikule langes. Mis teha, loomadest lindudest ikka mida vaadata ja näha.
 

Oli vast hommik, kuna öö möödus unetult ja muretsedes. Kuna väljas sadas lõputult, siis see mu meeleolu eriti roosiliseks ei teinud. Vahepeal käisin õues kontrollimas ega mu kabjalised tagasi ei ole jõudnud.
Kui juba Aade äratuskell helises, ajasin ennastki jalule, et kohvi juua ja uuele otsimisringile minna. Kuna viimati nägin hobuseid kella 24 paiku. Ja siis panid ikka täiega ajama, kui auto tuled peale suunasin. Eks neid ehmatas metsas auto ilmumine heinamaale. Ma enam hobuseid autoga otsima ei lähe, see oli viga. Pigem jala, muidugi mõtlesin, et järsku läksid ringkäigule ja seeläbi tegin ise ka ringsõidu läbi Lipa küla. Ja arvasin, et tulevad vastu, kui metsateeotsas peatuse tegin, et veenduda ega pole hobuste jälgi teepeal. Mida polnud märgatavaid kabja jälgi. Sõit kodu suunas ja tee äärde jääva heinamaa peale keerates selgus ka hobuste olemas olu.
Aadet viima minnes, helises mobiil ja küsiti ega mul pole hobused kadunud. Mainisin jah, et on. Viskasin siis Aade Raikküla bussipeatusse ja ise keerasin otsa ringi ning juba teatud metsateid, et ringisõites hobustele ette sõita. Jõudsin informeeritud kohani. Keda polnud ei olnud hobuseid ja kedagi vastu ka ei tulnud.
Mõtlesin, et toon auto koju ja naasen juba jala, pätsi leiva ja päitsetega tagasi otsingutele. Nojah kodus käimise järel tagasi informeeritud koha suunas. Ja mis ma eemalt näen, kõigest 7 noort tegelast. Tekkis küsimus, aga kus vanemad hobused on? Mõtisklesin järgmise plaani, et viin noored koju ja siis tagasi vanemate hobuste otsingutele. Kui tagasi teel metsavahele jõudsin, möödusin, ma kohast kus suvisel ajal heina oleme  teinud ja öösel viimane koht kus hobuseid nägin. Ja sealt liitusid juba vanemad hobused noorte seltskonnaga... tundub, et vanemad hobused eelistavad ikka kodulähedast paika ning kaugemale ei kapanud. Ja mõtteid mõlgutama pani noorte hobuste eemaldumine karjast. Kas hirm, ehmatus või lihtsalt soov maailma avastama minna. Kuna hõikamise peale kohe lähedale jalutasid ja imestunud nägudega otsa vaatasid, et oi nii tore, et lõpuks oma perenaine kohale jõudis. 
Muidugi sisse panemine oli ka seebiooper. Koerad haukusid ja see pelutas väheke, osad julgesid siiski minu kannul ja eeskuju toel hoonesse siseneda. Ja osa loomi aga üle tee karjaaeda kappama panid, otsides teisi taga, kuhu nad küll kadusid. Nimetasin selle tänase hommiku segasumma suvila päevaks. Olles osa loomi sisse saanud, läksin teisele ringile, et tuua ära viimased kabjalised.
Kui ma hopse sisse lasin, puges kits Tuuli hobuse kõhu alt välja ja jalutas kogu teekonna mul sabas. Nii muigama ajas, et kui mind ei saada koerad, siis kasvõi sabassörkijaks on kitseke.
Nojah muidugi, kogu hommiku mälestusi kajastas mu märjaks saanud rõivistu, mis kohe sai vahetatud kuivemate vastu välja.
Tänase päeva mälestused... Ja juba ees ootamas uued väljakutsed ning Tallinnast lubati ära saata mu üks paber koerateraapia alal.

Päälinna venekeelse empoweri poisid lõpetasid meie elektriliinil siis kaabli paigalduse. Sellest küll aru ei saa, kas miskit paremaks läks ei tea.
Kas olla positiivne või negatiivne või hoopis käituda depressiivselt... Eelistan ise positiivselt mõelda ja elada. Üks tuttav hakkas jälle oma sisemuses peituvat depressiooni vaevustest rääkima. Ütlesin otseteed, et ei viitsi kuulata ja lõpetagu üleliigne negatiivsete mõtete haudumine ära. Üle mõistuse ära keeratud negatiivse sisuga mõtted ei vii kuhugi ja pidevalt kuulata kellegi depressiooni hala on väsitav. Seda ma ka probleemides vaevlevale inimesele mainisin. Mul on tähtsatki mõelda. Ja eks vaimne töö koolikirjatööde ümber. Pidev õppematerjalide kuulamine paneb mõtted teisiti  liikuma.
Kogu mu elu on loomade ümber ja tegevused nendega. Lasime hobusekarja terviklikult kokku, et las harjuvad. Muidu kui talvekorterisse kõik korraga kokku lasta, läheb löömaks.
Paar hommikut on olnud meil lumi maas. Täna oli tiba rohkem, ega ma eriti veel talve oota. Ilmaennustajad muudkui ennustavad, kes kalauimede või seapõrna ja teab veel mille järgi.
Õhtuks küll sulanud ja õhtutundideks juba pool niiske udune ilmake siis ees oodanud.
Lasime hopsid kartulimaa serva korrastama. Muidugi Testult pidime teki seljast ära võtma, viimane lihtsalt püherdas mulla peal ikka korralikult. Ja teine asi, mullaosakesed võivad teki alla minna ning tekitada läbi hõõrdumise pahandust.

 

Täna varahommikuse seisuga kella 5 paiku käisin õues ilma testimas. Ja võtsin oma seisukoha, et ilm va säherdune, et minek Tartu jääb ära.
Ja olles lugenud neti vahendusel, et Lõuna-Eesti ja Tartu piirkonnas liiklusõnnetuste arv tõusnud. Mul poleks probleemi olnud, sest rehvid on veel kasutuskõlbulikud autol, kasutan M+S-e. Kuid hetkel vajab esisild väheke korrigeerimist ja võib olla hoopis esirehvide välja vahetamist ja seda ma ka järgmisel nädalal teha mõtlengi.
 Kuna mul veel peale lõunat tööle minek, siis teades selliste ilmaoludele vastava sõidukiiruse valimisel oleksin jäänud ajahätta ja hilinemine tööle oleks suurema ajakaoga olnud. Ja minu seisukohaks jäi, et Tartu ma ei lähe. Ajan oma asjad ära kohalikus raamatukogus. Vaja natuke õppematerjalides tuhnida, kuna vaja kindlaks kuupäevaks kirjalik aruanne teha.
Vaatame mis ilm laupäevaks toob... siis pean kindlasti Tartu sõitma, kuna üks laps õpib suures linnas, siis vaja aidata koduse toidumoonaga varustada. Ja siis juba mitu asja ühe hoobiga ära korraldada.
 

Selja taha on jäänud öökülmadega ööd ja nüüd on alanud heitlike ilmade aeg. Vilu tuul toob välja vee nii silmist kui ninast. Ja eks loomadega elu tähendab seda on õues sadu, tuul, äike ikka peab väljas käima. Kuna hobuseid jagub veel kahte koplisse, siis peab veel ekstra metsas käima. Kuid kõik see on meeldiv kohustus. Ja muidugi sel nädalal müttasid jälle empoweri mehed kaablite paigaldusel uute postide otsa. Nüüd ju kaasaeg ju, ei enam traate pigem isolatsiooni kaitsega kaabel. Nojah eks aeg on juba selline, et alumiiniumtraatide eluiga otsa saamas. Kui pikalt vastu peab õhukaabel ei oska anda mina seda vastust pole ka nagu uurinud.
 

Võtsin eilse päeva puhkamiseks ja enda välja lülitamiseks. Õnneks möni inimene mõistab, kes sõnatult enda peale ka loomade eest päevased töökohustused.. Muidugi mu koduabilisele kuuluvad erilised tänusõnad..
Teisipäevane pool päeva kulus mul arvuti taha, teine päev aga vaatasin oma lemmikseriaale. Püüdsin ennast häälestada kodusele lainele. Hämmastav, kuidas igapäevane töörutiin väljaspool kodu rikub ära tahted kodusteks pingutusteks.
Igal juhul saavutasin teisipäevase minna laskmise päevale tegusa ja toimeka inimese olemise ning jaksu jagus kõikjale. Kütmiseks, loomadega tegelemiseks, ja ega mul ka tänane hommik kergem polnud. Lõpetasin eile pooleli jäänud kopli paranduse ja lasin tagasi metsa hobused. Va sokk põrguline oli jälle hommikul karja vahetanud oma kitsemamslid maha jätnud ning  naaberkarja füürerdama kolinud.
Selgus täna, et mu digiallkirjastatud dokumendid pole kohale jõudnud, sest võtsin telefonitsi ühendust. Siis pidin täna need uuesti sooritama. Olles ennast igapäevaselt kursis hoidnud mis meil meedias kajastatakse, kas digiallkirjaga dokument on ikka õige saatmiseks või mitte?
Igat masti vargusi pannakse korda ja just turvaaukude kaudu häkitakse ja varastatakse kontosid. Kas meie elu on ikka turvaline, jälgides mis maailmas toimub.