Hommik nagu iga teine, tavaline argise rutiini kohvitamise ning sellele järgneva loomade söötmise-jälgimis protseduuridega. Muidugi koertele panin poti veega pliidile, et saaks sooja pudru valmistada. Kuid üks kõne keeras kogu toimingule nagu vindi peale, egas miskit pidin autole hääled sisse keerama ning vurama Kehtna lähistele tanklasse, tellitud kanasöödale järgi sõitma. Sai siis oma bisnessi värk ühele poole, tagasiteel kõrvalehüppega veel kohalikku poodi, et osta suhkrut ja muud ninaesist kodusolijatele. Piisav aeg kodus olemiseks telku ees, oma lemmikseriaali pühendudes. Ja uuele ringile, seekord siis Rapla ringile, oli vaja keskraamatukogusse sõita, kuna eelmine päev unustasin oma olulise dokustaadi, siis võtsin mitu asja ühesõiduga ette. Hüppasin ka autoteenindusest läbi ning tasusin autoremondi arve.
Eile saabus siis lõpuks karjatamistoetus, hinnanguliselt ütlen, imestan iga aastaga toetuse suurus kahanemas, kuigi kulutused loomadele ei vähene aastaga kuskilt poolt. Meie pere jaoks on talvisel ajal igasugune toetus siiski marjaks ära kulunud, kasvõi auto remondile või traktori kütte või hoopis mõne olulise jupi hankimiseks.
Olles oma loomade-lindude toimetamisel, tabasin järjekordselt ennast mõttelt, et kuidas saavad inimesed loomi ikka söömata-joomata jätta. Viimasel ajal jälle fb eesti hobuseinimeste ja muudes lehtedes ja loomakaitse seltsi sekkumisel jälle üks juhtum avalikkusele jõudnud.
Kas siis polnud, piisavalt raha, et lisaks põhule juurde anda hobusele kaera ja sinna sisse segatult mineraale. Olen ise põhu peal hobust pidanud (põhk on madala toiteväärtusega sööda liik) ilmtingimata on vaja anda jõusööta,mis tagab normaalse elutegevuse.
Esimene aasta (1994-95) Raplas Laadamäel laudaboksis pidasin talveks heinsööta väheks jäi. Väga palju suhtlesin paari tuttava veti ja mõnede teada-tuntud hobusekasvatajatega. Igal juhul olen säherdune hobusepidaja olnud, et pigem küsin-uurin.
Võtsin enese hobuse pärast töötuks (olin siis tol korral töötu, elukoha vahetuse pärast), et hobusele osta kaera ja mineraale. Kuna põhuks oli mõnus peenike kaerapõhk. Kui kevad käes oli hobune veel lisaks ülekaalus. Kuigi palju teenisin hobusega rahaliselt veel lisa saanisõitudega (sai ostetud porgandeid), ei olnud siis veel Rapla linna inimestega nii lähedalt tuttav. Kuhugile ei olnud julgust pakkuda ennast tööle, ainus inimene ametilt veterinaar, kellele käisin abiks oli Mall Koitmäe. Olin tol ajal veel lapseootel.
Veterinaaria on mu üks lemmikteema, püüan hoida kursis teaduslikuma poolega, mis maailmas toimub vetide ühingutes.
Kuid teiseks talveks sai juba heina tehtud haljasaladelt.
Arutlen endamisi, et huvitav, kuidas saab üks noor hobune jalust maha jääda, peab ju olema ikka päris mitmeid nädalaid loom ju söömata-joomata, et tekiks mahajäämus. Olen endalt küsinud, et kuidas on võimalik, et noor hobune maha jääb...? Tean, et veistel esineb poegimishalvatuse korral on Ca - Mg verekoostises madal ja sõltub kui suur oli poegmise ajal vere-vedelikukaotus.
Eile saabus siis lõpuks karjatamistoetus, hinnanguliselt ütlen, imestan iga aastaga toetuse suurus kahanemas, kuigi kulutused loomadele ei vähene aastaga kuskilt poolt. Meie pere jaoks on talvisel ajal igasugune toetus siiski marjaks ära kulunud, kasvõi auto remondile või traktori kütte või hoopis mõne olulise jupi hankimiseks.
Olles oma loomade-lindude toimetamisel, tabasin järjekordselt ennast mõttelt, et kuidas saavad inimesed loomi ikka söömata-joomata jätta. Viimasel ajal jälle fb eesti hobuseinimeste ja muudes lehtedes ja loomakaitse seltsi sekkumisel jälle üks juhtum avalikkusele jõudnud.
Kas siis polnud, piisavalt raha, et lisaks põhule juurde anda hobusele kaera ja sinna sisse segatult mineraale. Olen ise põhu peal hobust pidanud (põhk on madala toiteväärtusega sööda liik) ilmtingimata on vaja anda jõusööta,mis tagab normaalse elutegevuse.
Esimene aasta (1994-95) Raplas Laadamäel laudaboksis pidasin talveks heinsööta väheks jäi. Väga palju suhtlesin paari tuttava veti ja mõnede teada-tuntud hobusekasvatajatega. Igal juhul olen säherdune hobusepidaja olnud, et pigem küsin-uurin.
Võtsin enese hobuse pärast töötuks (olin siis tol korral töötu, elukoha vahetuse pärast), et hobusele osta kaera ja mineraale. Kuna põhuks oli mõnus peenike kaerapõhk. Kui kevad käes oli hobune veel lisaks ülekaalus. Kuigi palju teenisin hobusega rahaliselt veel lisa saanisõitudega (sai ostetud porgandeid), ei olnud siis veel Rapla linna inimestega nii lähedalt tuttav. Kuhugile ei olnud julgust pakkuda ennast tööle, ainus inimene ametilt veterinaar, kellele käisin abiks oli Mall Koitmäe. Olin tol ajal veel lapseootel.
Veterinaaria on mu üks lemmikteema, püüan hoida kursis teaduslikuma poolega, mis maailmas toimub vetide ühingutes.
Kuid teiseks talveks sai juba heina tehtud haljasaladelt.
Arutlen endamisi, et huvitav, kuidas saab üks noor hobune jalust maha jääda, peab ju olema ikka päris mitmeid nädalaid loom ju söömata-joomata, et tekiks mahajäämus. Olen endalt küsinud, et kuidas on võimalik, et noor hobune maha jääb...? Tean, et veistel esineb poegimishalvatuse korral on Ca - Mg verekoostises madal ja sõltub kui suur oli poegmise ajal vere-vedelikukaotus.