Mitmeid mötteid täna keerlemas peas. Vaatan, kuidas nümfi papa nöuab puurikatusel viirude lenduminekut. Ise säutsub körvulukustavalt väristades tiibu, mis väljendab palun lendu rahvas... Kuid viirud tegelevad lauluharjutuste lihvimisega. 
Hommikul hobuseid toimetades jälgisin ka koerte möllu-mängu. Ja päris kaua möllati, Pipi öpetas oma örnusoskustega , kuidas peab üks jöuline koer mängima. Tundub, et koolitus oli möjus igal juhul Nordik vöttis vedu. 
Nüüd sain probleemile jälile,  miks nümfipapa kriiskavalt häälitses olin unustanud puuri ukse avada. Ja kohe jäi nümfipapa vaikseks. Lahe mida vahel tuleb jälgida. Lindude loomade kehakeelt ja hääletugevust, kuidas muidu inimene öpib aru saama.
Super olen öppinud siis tahvelarvutiga juba kribama sujuvalt ilma vigadeta. Vabandan lugejate ees, kuna ekraan väike, siis pean kirjutamise kiiruse möttes harjumamöttes söna täpsuse ja ilma vahepeal kontrollimatta. Arvasin aasta tagasi, et olen vilets tahvel arvuti kasutaja.

Mis tähendab vabariigi aastapäev mulle, ei miskit erilist. Ei viitsi isegi pingviinide paraadi silmitseda, kui ainult viivuks kiigata naistegelaste õhtutualette balliks. Mainin salaja, unistan ise ühel sellisele viibimisele kunagi jõuda. Vinge oleks, mainisin kütuse tankla müüjatarile oma unistusest...
Nii palju valmistasin söögis erilist, et võtsin sügavkülmast forelli, mille siis ahju viskasin (muidugi see niisama lõbusaks sõnakõlksuks). Korra põikasin ka sõbsile külastusvisiidile ja sealt taas koju. Muidugi viskasin ikka humoorikaid kilde nii, et sai südamest naerdud.
Mõnus hurraa vaba päev, muidugi Rapla ring mul hommikul tehtud. Oli vaja mõned tegevused jälle korda saata. Käia kord poes hankida koertele miskit toorest, et ei pea kohe pudrulainele häälestuma. Nordikule peab korraga andma kg toorest sööta, millega on tal piisavalt aega tegeleda.
Mul ülimalt hea meel, millega ta mind jälle üllatas... Ta oli nii lusti täis jooksis oma lemmikkanniga siia sinna ning pildus õhku ja kui mul õnnestus see ära pätsata, siis mängisin sellega nagu pisibeebiga, hoides süles ning paitades õrnalt näidates koerale, kuidas ma kohtlen tema kanni. Ja kui selle kätte saanud, viidi jälle oma pessa, natuke möllanud muude kaigaste ja pulkadega toodi jälle kanni mulle näha. Ja huvitav on see, et kuidas koer aru saab, et mulle meeldib tema tegevus oma mänguasjaga.
Pidev pudru andmine Nordikule ei taga piisava konditsiooni ja seega olen  suurendanud  toortoidu andmise kogust. Selline teema, eelmine aasta talvel eksisteeris veel Rey, kust sain osta igat masti tapajääke koertele, siis seda ettevõtet kahjuks jah enam ei eksisteeri. Ja seega pikka aega olen pidanu leppima poelettidel leiduva koertele mõeldud lihajääkidega.
Pean analüüsima hetkel veel hobuste mineraalide vajaduse ning mida oleks veel vaja. Kuigi olulised asjad on olemas. Nali naljaks, mu auto viibis remondis kolme lakukiviga, mida ma ei viitsinud ekstra ära tooma minna. Mõtlesin naljaviluks, et eks kui meestel soola isu peale tuleb, küll leiavad siis pagassisst üle.
Taas ratastel ja endal hea olla. Usun, et kui miskit ekstreemset teepeale satub, küll siis oskan vastu võtta.
Kevad on pugenud mõnede lindude südamesse, laulu on kõik kohad täis... Kevade ootel.

Päeva pikkust saab juba tundidega mõõta, nii hommikul, kui õhtul. Eelmine nädal oli päris kohe suurte katsumuste nädal. Iga päev välja minna ning päeva ajal silme ees, virvendamas, tegevust nõudvad koerte pilgud. Õnneks on selja taga kõik. Eks endalgi päris raske, kui kõigele lisaks auto katki. Nojah oleks võinud leppida ühe silindri puudumisega, kuid ei enam poolikuid töid ei soovi liikumiseks. Nõudmised tehnikale on kasvanud, nüüd juba kahetsen oleks ju võinud ema ja isa jälgedes kunagi astuda ja ära hoopis õppida tehnika värgelduse. Elagu teenindustöökojad, mis siis kellegi firmaks ja eksisteerivad.

Mõnus hommikukohvi laua taga nautides ja silmadega õuelindude tegemisi toidulaua ümber jälgides. ....yesss mõnus...loetlen mitu arvuliselt kokkuloendades tuleb. Päevalille seemneid läheb ikka päris ohtralt ja isegi rasvapallide majakesel ikka korraga mitu sulelist ümber. Kell hakkab 8 saama. On veel üks asi ajada, kuid nüüd mil tean, et tegelik põhjus võib peituda mujal, tegu lasteprobleemiga. 

Nojah teab mitmes kord mu mobiilil kukkuda kivipõrandale ei tea, pole ju lugenud. Igal juhul lambist viimane toimetab. Kui meeldib lülitab ise välja ja siis kulub mul jälle avamiseks minuteid, kuna keeldub korrektselt käivitumast. Ja mis kõige kummalisem, iga kord lööb ette inglise keelse menüü. 

Minu ujumistulemus tänu Rapla valla kaasujujale jäi samaks. Kahju, et vorm veidi roostes ning paar meetrit enne finishit veel nõrkus peale tuli... enda viga, et hommikul enne füüsilist pingutust ei söönud. Kuid õnneks ei lasknud nõrkustundel maad saada ja lõpetasin enda jaoks edukalt. Kabetamisega siis selline stori, pea 30 aastat tagasi vististi sai võisteldud, kuid viimase 10 aasta jooksul polnud ma kordagi kabenuppe liigutanud ka, kuigi lapsed vahel nurusid enne nende võistlusi harjutamiseks ka minuga mängida. Nojah 24 koht ja mõne punkti valla ikka tõin, kuid parimaks mängijaks omavanuse hulgas sai Laura. Kuid ütlen, aprillis taas võistlustulle kabes ja seekord siis ka mina. 

Eelmisest nädalast on mul veel siiani Nordiku pilk silmade ees, kus ta tõi oma lemmikmängukanni ja vaatas mulle anuvalt - sügavalt otsa. Selline tunne, et kutsus mind, vaata kui armas kann mul on, lähme mängima. Pole tükk aega nii lahedat koera olnud. Nord on toonud mulle palju juurde, eks tiba probleemne koer. Kuid kõige rohkem pean tema ninaesise eest hoolitsema, talvisel ajal on ta suht kerge kaalus kaotama nii ongi, et varustan poest leiduva seakõridega. Tema hammaste jaoks sobiv. Purustatud linnuluid ei julge sööta, kuna teatud luud võivad soolikale nagu noaga läbi lõigata ning sisemine verejooks on kindlustatud.  Tean inimesi, kes selles valdkonnas vaidlevad, kuid ühe tuttava koer sai pidevalt neid ja ühel päeval lihtsalt maas ning ainus mis nad suutsid kiire surma järel otsustada oli, et lasta lahata ning siis selgus tõde.

Tänase päeva jooksul olen kuulda saanud mitu kurba sõnumit. Surm on võtnud Eestis tuntud collie kasvataja ja õuna sordiaretaja Asta Kase teispoolsusele. Ja Kehtna vallas jahikoerakasvataja-aretaja Ülo Kiivri. Ülo oli ealt noor mees ja kohtumistel ei kuulnud ma kunagi kurtmist, et jaksu või tervist pole. Mis juhtus, eks antud hetkel tunnevad nii lähedased, kui ka tuttavad tagasihoidlikku huvi. Hetkel teadmatus, mis nii kiirelt võttis täies elujõus mehe jalult. Kurb tunne valdab, kui tuttavad inimesed kõrvalt kaovad. Ja teadmine, et kuidas lähedastega suhelda. 
Jah nii see on, eks kaduviku seadus on loodud, kuid miks on nii, et mõni peab siit ilmast vara lahkuma. Miks...?
Nordiku tõime Ülo käest. 
Täna metsas jalutamas käies rääkisin Nordikule, et tema sünnikodu peremees on lahkunud, kuid ei tea, kas see koerani küll jõudis. Loodan salamisi, et mõistis mu juttu. Olen Nordiku pahandusest üle saanud ja saavutanud jälle soovi koeraga tegelemiseks. Täna tegin midagi uut. Olime koos õues, kui ka kanad lahti. Kuuletub, kuid soov oleks nii...nii...nii... väga kanajahile minna. Kuid peremehe juuresolek, siis keelab. Igal juhul ka toas toimib mu kohalolek ja mitte midagi ei puututa. Kuid järgmiseks kui jätta üksi läheb kohe omapäi uudistama. 
Uudist suurt nagu pole, auto asub jälle töökojas ja olen jalamees. Ja leiutan ilmatu uhkeid süsteeme, kuidas tööle jõuda. 
Vastlapäev sai tehtud ponidega. Vankrit ei jõudnud tuua. Eelmise nädala kabe-male võistlus röövis aja. Täna sai jälle ujumisvõistlusel osaletud. Vilets vorm, kuid osavõtt oli ka minu jaoks tähtis. Eks homseks selgub, mis koht siis lõplikult sai. Ja mitmendaks seekord vald jääb.
Miskit edukat nädala lõppu. 

Lumest on järgi ainult riismed, juba teist õhtut tuulutab ja tibutab vihma. Maapind on täitunud üleliigse veega, mis kuidagi ei taha maapõue vajuda. Meie trenniplats näeb välja nagu katastroofi piirkond. Takistused vee seest osalt väljapaistvad... Kuid ega meie ainsana veega ümbritsetud pole, seda veega värki jätkub ikka piirkonda suurelt jaolt päris palju. 
Tõin jälle raamatukogust uusi teavikuid lugemiseks. Olen näljane raamatute järele. 
Üle pika aja katsetasin sefiiri tordi tegu. Osa tegemisi unustasin, kuid oluline oli, et pistsin sõrme roheliseks. 
Hobused on veetnud mitmeid öid sees, kuna õhtuti on ilmaolud ikka ära keeranud. Õnneks on heina ette andmiseks. 
Ja kui kerge on neid sisse saada, lihtsalt hõigata ja kogu see kabjaliste meeskond sisse tormab. 
Koertega sai see nädal kelgu ette rakendamist proovitud, kuid jah kogesin et ega kerge pole kahe koera koolitamine. 
Papagoid on lahedad tegelased, kes armastavad, kui neile vett pritsida, lehvitavad tiibu jaa naudivad veepiisku nii nagu looduses vihma käes oleks. 

                                  Yess sööki jagatakse. Nii saabub kari jalutades ja üksmeeles söömile.

                                               Sajust hoolimatta lastakse isukesel hea käia.

 

                                        Milline karvik ja kevadel annab neid jälle puhtaks kammida.