Päeva pikkust saab juba tundidega mõõta, nii hommikul, kui õhtul. Eelmine nädal oli päris kohe suurte katsumuste nädal. Iga päev välja minna ning päeva ajal silme ees, virvendamas, tegevust nõudvad koerte pilgud. Õnneks on selja taga kõik. Eks endalgi päris raske, kui kõigele lisaks auto katki. Nojah oleks võinud leppida ühe silindri puudumisega, kuid ei enam poolikuid töid ei soovi liikumiseks. Nõudmised tehnikale on kasvanud, nüüd juba kahetsen oleks ju võinud ema ja isa jälgedes kunagi astuda ja ära hoopis õppida tehnika värgelduse. Elagu teenindustöökojad, mis siis kellegi firmaks ja eksisteerivad.

Mõnus hommikukohvi laua taga nautides ja silmadega õuelindude tegemisi toidulaua ümber jälgides. ....yesss mõnus...loetlen mitu arvuliselt kokkuloendades tuleb. Päevalille seemneid läheb ikka päris ohtralt ja isegi rasvapallide majakesel ikka korraga mitu sulelist ümber. Kell hakkab 8 saama. On veel üks asi ajada, kuid nüüd mil tean, et tegelik põhjus võib peituda mujal, tegu lasteprobleemiga. 

Nojah teab mitmes kord mu mobiilil kukkuda kivipõrandale ei tea, pole ju lugenud. Igal juhul lambist viimane toimetab. Kui meeldib lülitab ise välja ja siis kulub mul jälle avamiseks minuteid, kuna keeldub korrektselt käivitumast. Ja mis kõige kummalisem, iga kord lööb ette inglise keelse menüü. 

Minu ujumistulemus tänu Rapla valla kaasujujale jäi samaks. Kahju, et vorm veidi roostes ning paar meetrit enne finishit veel nõrkus peale tuli... enda viga, et hommikul enne füüsilist pingutust ei söönud. Kuid õnneks ei lasknud nõrkustundel maad saada ja lõpetasin enda jaoks edukalt. Kabetamisega siis selline stori, pea 30 aastat tagasi vististi sai võisteldud, kuid viimase 10 aasta jooksul polnud ma kordagi kabenuppe liigutanud ka, kuigi lapsed vahel nurusid enne nende võistlusi harjutamiseks ka minuga mängida. Nojah 24 koht ja mõne punkti valla ikka tõin, kuid parimaks mängijaks omavanuse hulgas sai Laura. Kuid ütlen, aprillis taas võistlustulle kabes ja seekord siis ka mina. 

Eelmisest nädalast on mul veel siiani Nordiku pilk silmade ees, kus ta tõi oma lemmikmängukanni ja vaatas mulle anuvalt - sügavalt otsa. Selline tunne, et kutsus mind, vaata kui armas kann mul on, lähme mängima. Pole tükk aega nii lahedat koera olnud. Nord on toonud mulle palju juurde, eks tiba probleemne koer. Kuid kõige rohkem pean tema ninaesise eest hoolitsema, talvisel ajal on ta suht kerge kaalus kaotama nii ongi, et varustan poest leiduva seakõridega. Tema hammaste jaoks sobiv. Purustatud linnuluid ei julge sööta, kuna teatud luud võivad soolikale nagu noaga läbi lõigata ning sisemine verejooks on kindlustatud.  Tean inimesi, kes selles valdkonnas vaidlevad, kuid ühe tuttava koer sai pidevalt neid ja ühel päeval lihtsalt maas ning ainus mis nad suutsid kiire surma järel otsustada oli, et lasta lahata ning siis selgus tõde.

Tänase päeva jooksul olen kuulda saanud mitu kurba sõnumit. Surm on võtnud Eestis tuntud collie kasvataja ja õuna sordiaretaja Asta Kase teispoolsusele. Ja Kehtna vallas jahikoerakasvataja-aretaja Ülo Kiivri. Ülo oli ealt noor mees ja kohtumistel ei kuulnud ma kunagi kurtmist, et jaksu või tervist pole. Mis juhtus, eks antud hetkel tunnevad nii lähedased, kui ka tuttavad tagasihoidlikku huvi. Hetkel teadmatus, mis nii kiirelt võttis täies elujõus mehe jalult. Kurb tunne valdab, kui tuttavad inimesed kõrvalt kaovad. Ja teadmine, et kuidas lähedastega suhelda. 
Jah nii see on, eks kaduviku seadus on loodud, kuid miks on nii, et mõni peab siit ilmast vara lahkuma. Miks...?
Nordiku tõime Ülo käest. 
Täna metsas jalutamas käies rääkisin Nordikule, et tema sünnikodu peremees on lahkunud, kuid ei tea, kas see koerani küll jõudis. Loodan salamisi, et mõistis mu juttu. Olen Nordiku pahandusest üle saanud ja saavutanud jälle soovi koeraga tegelemiseks. Täna tegin midagi uut. Olime koos õues, kui ka kanad lahti. Kuuletub, kuid soov oleks nii...nii...nii... väga kanajahile minna. Kuid peremehe juuresolek, siis keelab. Igal juhul ka toas toimib mu kohalolek ja mitte midagi ei puututa. Kuid järgmiseks kui jätta üksi läheb kohe omapäi uudistama. 
Uudist suurt nagu pole, auto asub jälle töökojas ja olen jalamees. Ja leiutan ilmatu uhkeid süsteeme, kuidas tööle jõuda. 
Vastlapäev sai tehtud ponidega. Vankrit ei jõudnud tuua. Eelmise nädala kabe-male võistlus röövis aja. Täna sai jälle ujumisvõistlusel osaletud. Vilets vorm, kuid osavõtt oli ka minu jaoks tähtis. Eks homseks selgub, mis koht siis lõplikult sai. Ja mitmendaks seekord vald jääb.
Miskit edukat nädala lõppu. 

Lumest on järgi ainult riismed, juba teist õhtut tuulutab ja tibutab vihma. Maapind on täitunud üleliigse veega, mis kuidagi ei taha maapõue vajuda. Meie trenniplats näeb välja nagu katastroofi piirkond. Takistused vee seest osalt väljapaistvad... Kuid ega meie ainsana veega ümbritsetud pole, seda veega värki jätkub ikka piirkonda suurelt jaolt päris palju. 
Tõin jälle raamatukogust uusi teavikuid lugemiseks. Olen näljane raamatute järele. 
Üle pika aja katsetasin sefiiri tordi tegu. Osa tegemisi unustasin, kuid oluline oli, et pistsin sõrme roheliseks. 
Hobused on veetnud mitmeid öid sees, kuna õhtuti on ilmaolud ikka ära keeranud. Õnneks on heina ette andmiseks. 
Ja kui kerge on neid sisse saada, lihtsalt hõigata ja kogu see kabjaliste meeskond sisse tormab. 
Koertega sai see nädal kelgu ette rakendamist proovitud, kuid jah kogesin et ega kerge pole kahe koera koolitamine. 
Papagoid on lahedad tegelased, kes armastavad, kui neile vett pritsida, lehvitavad tiibu jaa naudivad veepiisku nii nagu looduses vihma käes oleks. 

                                  Yess sööki jagatakse. Nii saabub kari jalutades ja üksmeeles söömile.

                                               Sajust hoolimatta lastakse isukesel hea käia.

 

                                        Milline karvik ja kevadel annab neid jälle puhtaks kammida.

Kolm vaba päeva on nagu linnu lennult mööda läinud. Täiesti uskumatu... 
Teisipäeval oleksin pidanud olema koolitusel, aga ressursilt kallis õpe pani kaaluma, kas on mõtet nii palju välja käia. Koolituse sisuks oli, kuidas ära tunda, kui mu lemmik neljajalgsel on stress ja kuidas seda koerast välja saada. Koolituse kestus oli kaks päeva ja tung osalejate nimel sellele oli päris suur. Mullegi mainiti, et kes ees see mees ja õigeks ajaks raha ära maksab. Mul jah hakkas rahast kahju, oleks ma siis üksik inimene, kuid mul lapsed.
Tegelesin tol päeval 1,5 tunnise joogaga. Täitsa mõnus, sain nagu energia tagasi. Jooga on põnev mulle endale hea avastus. Praegusel ajal püüan venituse läbi treenida budisti meditatsiooni asendit. Osalt on see juba saavutatud, kuid veidi veel igapäevaselt vaja teha, et õige asend saavutada.
Meelisasend on jalad õhus, turiasendis... Vahel võtan sellises asendis telefonikõnesid vastu... Kui küsitakse mida teen, siis vastangi, et olen jalad üleval rippes...
Kolm päeva on möödunud igat masti töid tehes, täna kontrollisin soojamüüri lõõre. Ja jälle sõda ämblikuvõrkudele. Miks neid tekib ei oska seletada. ...võib olla on hea keskkond...
Mainin, et korduvalt taban ennast mõttelt, et küll on hea, et mul on hobused. Kõige nauditavam on neid söötes, täna õhtul jälle viimast söötmist  korda korraldades ja rulli lammutades on neid tegelasi mõnus jälgida. Samas tuleb teadmine, kes on kes. Kellega peab nati riidlema.. Näit. Kati ja Testu on suured füürerdajad, kuid nad on ka naljanumbrid, vahepeal arvavad, et teises kohas on parem söök, siis aetakse jälle teised eest ära.
Nordikuga sai üle pika aja jälle tegeldud. Tegin otsingutööd. Teadmine, et millega ta hakkama sai ei ole ma veel üle saanud, sest ravin ju tagajärgi. Pean pidevalt silma puhastama. Ütlen nii, et koera hammustus olgu see siis talvisel ajal, läheb igatepidi mädanema. Ravima peab antibiootikumiga, muidu jääb mõni bakter haava elutsema ja asi võib võtta halvema kulu paranemise asemel.
Õnneks olen taas kitse usalduse võitnud, kasutades selleks leivakääre ja ubinaviile...
Sain külapealt notsidele kurki (naabrinaine andis), kuna ta oli kasside söötmise ajal kukkunud ja tundis ennast pahasti. Käisin teda mitu päeva järjest kah kaemas. Iga kord, kui kodust lahkusin käisin kitsede juurest läbi ja lubasin, et toon metsast kuuseoksi ja mis ma tegin... ehee unustasin ... nii hajameelne hing mina, aga mis teha, kui pea igat masti mõtteid täis, et üht olulist kuuseoksa kitsekestele unustasin.

Järgmine nädal ka Mann ette.

Sass on lahutamatu seltskonna kaaslane, kes ei jää ühestki saanisõidust ilma. 

Selline on talv meie külas.

Hämar õhtupoolik on saabunud... Möödumas naabri majast.

Kitseke Ulla on paranemas, täna sai veel kulmule rohtu pandud ja antibiootikumi kuur on selja taha saanud. Paistetus on alanenud.