Kolm vaba päeva on nagu linnu lennult mööda läinud. Täiesti uskumatu... 
Teisipäeval oleksin pidanud olema koolitusel, aga ressursilt kallis õpe pani kaaluma, kas on mõtet nii palju välja käia. Koolituse sisuks oli, kuidas ära tunda, kui mu lemmik neljajalgsel on stress ja kuidas seda koerast välja saada. Koolituse kestus oli kaks päeva ja tung osalejate nimel sellele oli päris suur. Mullegi mainiti, et kes ees see mees ja õigeks ajaks raha ära maksab. Mul jah hakkas rahast kahju, oleks ma siis üksik inimene, kuid mul lapsed.
Tegelesin tol päeval 1,5 tunnise joogaga. Täitsa mõnus, sain nagu energia tagasi. Jooga on põnev mulle endale hea avastus. Praegusel ajal püüan venituse läbi treenida budisti meditatsiooni asendit. Osalt on see juba saavutatud, kuid veidi veel igapäevaselt vaja teha, et õige asend saavutada.
Meelisasend on jalad õhus, turiasendis... Vahel võtan sellises asendis telefonikõnesid vastu... Kui küsitakse mida teen, siis vastangi, et olen jalad üleval rippes...
Kolm päeva on möödunud igat masti töid tehes, täna kontrollisin soojamüüri lõõre. Ja jälle sõda ämblikuvõrkudele. Miks neid tekib ei oska seletada. ...võib olla on hea keskkond...
Mainin, et korduvalt taban ennast mõttelt, et küll on hea, et mul on hobused. Kõige nauditavam on neid söötes, täna õhtul jälle viimast söötmist  korda korraldades ja rulli lammutades on neid tegelasi mõnus jälgida. Samas tuleb teadmine, kes on kes. Kellega peab nati riidlema.. Näit. Kati ja Testu on suured füürerdajad, kuid nad on ka naljanumbrid, vahepeal arvavad, et teises kohas on parem söök, siis aetakse jälle teised eest ära.
Nordikuga sai üle pika aja jälle tegeldud. Tegin otsingutööd. Teadmine, et millega ta hakkama sai ei ole ma veel üle saanud, sest ravin ju tagajärgi. Pean pidevalt silma puhastama. Ütlen nii, et koera hammustus olgu see siis talvisel ajal, läheb igatepidi mädanema. Ravima peab antibiootikumiga, muidu jääb mõni bakter haava elutsema ja asi võib võtta halvema kulu paranemise asemel.
Õnneks olen taas kitse usalduse võitnud, kasutades selleks leivakääre ja ubinaviile...
Sain külapealt notsidele kurki (naabrinaine andis), kuna ta oli kasside söötmise ajal kukkunud ja tundis ennast pahasti. Käisin teda mitu päeva järjest kah kaemas. Iga kord, kui kodust lahkusin käisin kitsede juurest läbi ja lubasin, et toon metsast kuuseoksi ja mis ma tegin... ehee unustasin ... nii hajameelne hing mina, aga mis teha, kui pea igat masti mõtteid täis, et üht olulist kuuseoksa kitsekestele unustasin.

Järgmine nädal ka Mann ette.

Sass on lahutamatu seltskonna kaaslane, kes ei jää ühestki saanisõidust ilma. 

Selline on talv meie külas.

Hämar õhtupoolik on saabunud... Möödumas naabri majast.

Kitseke Ulla on paranemas, täna sai veel kulmule rohtu pandud ja antibiootikumi kuur on selja taha saanud. Paistetus on alanenud.

Otsin uut rege, niikaua, kui mu enda oma ükskord korda saab. Lund lisandub ja lisandub... Eile hommikul kühveldasin auto ümbert lund, kuna ei julgenud autot koju jätta sai teine kodutee otsa jäetud. Kuid mu õnneks-rõõmuks ja kes teab millise loojapoolt antud loos veel kiitust jagama pean ja traktor mis kohalikku teed lükkamas käeviipamise peale, pidin oma massina teeotsast veeretama, et põkaprints koos vastava agregaadiga meie kodutee puhtaks nühkida saaks.  
Kuna reedeõhtul hilja 23 paiku koju sõites polnud teed olla. Ainult üks rööpapaar ja lummeuppunud riigimaantee Raikküla töökodadest Lipa vahele välja ja ega meie külla sõit roosiliselt meeliülendav polnud, kuid kerge lumi õnneks edasi liikumist ei takistanud. 
Täna on raske õue minna, kuna mul puuduvad sobivad talvised tööjalatsid, siis jah. Ja tahaks suusatada... teen seda niikui nii.

Juba taliharjapäev... 14.jaanuar

http://www.maavald.ee/uudised/uudised/pyhad/4774-korjusepaev

Viimase öö miinuskraadid on kahandanud koheva lume madalamaks. Metsast otseteed läbides ei ulatunud enam autole kõhu alla.
Hommikune loomade toimetus ring tehtud. Koertele toitu jagades imestasin, mida võib teha värske kondi söötmine. Koerad ei söö palju, nii et pidin kaussidest jäägid kokku korjama. Sain eile sobivaid närimiskonte Järvakandis värskelt avatud Grossi poest ja hind polnud kirves, nii et lihaleti töötaja küsis, et kas võib mulle kõik ära panna. Vastasin jah... eks mul on ka hea meel alati, kui saan oma lemmikutele seda head maitsvat ja meeli ülendavat maiuspala osta. Sass on siis alati ülimas õnnemeeleolus. Ta väljendab ilmest kuni sabaotsani. Nordiku jaoks ostan kõrisid, kõrisõlmesid, mis väheke annab talle tööd. Kondid on paar ampsu ja otsas. Hambad tunduvad tal ikka päris koleda jõuga olema. 
Kanadel on kuudis mõnus, hommikuti neile sööki ette pannes, jutustavad ja kibelevad söödaämbrisse sisse lendama mõned aktiivsed tegelased. Muidugi pardid on veel ühed tegelased, kes ju armastavad vett, kuna ei taha kuuti märjaks teha, et kõik oma vedeliku tarbe rahuldatud saavad teen märja söögi. Muidugi partidega selline lugu, kui pugud täis, siis võetakse pudru vanni... Ja pärast on pilt koomiline, nagu oleksid mul suured kokad valmis. Pudrujääke on neil siis nokkade, pea ja kaela ümbrusse jagunas. 
Vähe traagilisema poole peale. Kitsedele leiba andes, kontrollisin Ulla tervist, kurb, et pidi jälle Nordiku hambaid tunda saama, kuid enam kontrollimatult koera lahti ei lase. Ja mõtlengi, kuidas karistada sellist koera, kes ei arvesta peres kasvavate loomadega.  Seekord siis hammustas näopiirkonnast. Pean haava puhastama, tegemist rebitud haavaga. Kulmu on ära rebinud. Pool nägu on paistes. Hetkel on veel antibiootikumi süstimiskuur peal. Täna oli Ulla paremas meeleolus, juba tuli juurde sõi leiba, kuid jõusööta pole puutunud. Paistetust hinnates, mõistan tema olukorda, siis püüan anda talle nii palju kui mul aega ja võimalust käest süüa. 
Täna plaanime pojaga suuremas koguses silorulle koju vedada, et kui ilmaolud jälle ära keeravad on meil olemas kõik mis vaja. 
Mainin vaikselt imesta ja minesta, meil aeti eile koduväravasse tee lahti...

Täna hommikul sai siis lund roogitud ja rajad sisse tehtud. Yess lõpuks kena lumi. Autogi oli mattunud suure lume alla.
Eile juhtus kaks apsu, ühe apsu suhtes tekkis õhtul aimdus, et kas ma mingit numbrit valsti kirja hommikul ei pannud. Ja oh vastik...vastik...vastik ja nii see oligi. Korra käis peast läbi, et kas järsku helistaks, aga polnud sobivat numbrit mobiilis. Ja üldse oli jama päev üldse eile.

Viimasel ajal on meil viirpapagoid päris elavaks muutunud. Hämmastav milliseid koristusvõtteid omavad, kõik asjad mis noka vahele mahuvad tassitakse kapi servale ja poetatakse põrandale läbi kõrge kukkumise. Ja nümfi papa proovis juba meloodilist viisi nokast häälitseda. Kuid vahel mõni õhtu nendega ka probleeme. Ei taha kuidagi sisse minna. Ja nii mõne öö puurilael aega veetnud. 
Kuid viirud on tõmmanud kogu tähelepanu enda peale. Juba nende kollektiivne lendamine või ühislaulmine... Nii armas meie perele. Eriti veel õhtuti telerit vaadates mööduvad meie tunnid tiivuliste sõprade seltsis päris mõnusalt. Lubasin tuppa veel ühe koeral tulla, eriti Sass on see, kes siis püüab mu tähelepanu võita ning sülle pugeda. Kõiki korraga tuppa ei saa lasta, Nordikuga peab veel individuaalset tööd tegema. 

                                             Meie perekondlik hobukarja söömaaeg... 

Nordik jooksutraksides. Pisut hingetõmbeaega.

Lume lisa on tulemas, näis kas saame saani ka katsetada koos hobusega. Ja muidugi loodan, et saab ka ühe olulise detaili, mis puudub hetkel sorirakendi kasutamisel.