Otsin uut rege, niikaua, kui mu enda oma ükskord korda saab. Lund lisandub ja lisandub... Eile hommikul kühveldasin auto ümbert lund, kuna ei julgenud autot koju jätta sai teine kodutee otsa jäetud. Kuid mu õnneks-rõõmuks ja kes teab millise loojapoolt antud loos veel kiitust jagama pean ja traktor mis kohalikku teed lükkamas käeviipamise peale, pidin oma massina teeotsast veeretama, et põkaprints koos vastava agregaadiga meie kodutee puhtaks nühkida saaks.  
Kuna reedeõhtul hilja 23 paiku koju sõites polnud teed olla. Ainult üks rööpapaar ja lummeuppunud riigimaantee Raikküla töökodadest Lipa vahele välja ja ega meie külla sõit roosiliselt meeliülendav polnud, kuid kerge lumi õnneks edasi liikumist ei takistanud. 
Täna on raske õue minna, kuna mul puuduvad sobivad talvised tööjalatsid, siis jah. Ja tahaks suusatada... teen seda niikui nii.

Juba taliharjapäev... 14.jaanuar

http://www.maavald.ee/uudised/uudised/pyhad/4774-korjusepaev

Viimase öö miinuskraadid on kahandanud koheva lume madalamaks. Metsast otseteed läbides ei ulatunud enam autole kõhu alla.
Hommikune loomade toimetus ring tehtud. Koertele toitu jagades imestasin, mida võib teha värske kondi söötmine. Koerad ei söö palju, nii et pidin kaussidest jäägid kokku korjama. Sain eile sobivaid närimiskonte Järvakandis värskelt avatud Grossi poest ja hind polnud kirves, nii et lihaleti töötaja küsis, et kas võib mulle kõik ära panna. Vastasin jah... eks mul on ka hea meel alati, kui saan oma lemmikutele seda head maitsvat ja meeli ülendavat maiuspala osta. Sass on siis alati ülimas õnnemeeleolus. Ta väljendab ilmest kuni sabaotsani. Nordiku jaoks ostan kõrisid, kõrisõlmesid, mis väheke annab talle tööd. Kondid on paar ampsu ja otsas. Hambad tunduvad tal ikka päris koleda jõuga olema. 
Kanadel on kuudis mõnus, hommikuti neile sööki ette pannes, jutustavad ja kibelevad söödaämbrisse sisse lendama mõned aktiivsed tegelased. Muidugi pardid on veel ühed tegelased, kes ju armastavad vett, kuna ei taha kuuti märjaks teha, et kõik oma vedeliku tarbe rahuldatud saavad teen märja söögi. Muidugi partidega selline lugu, kui pugud täis, siis võetakse pudru vanni... Ja pärast on pilt koomiline, nagu oleksid mul suured kokad valmis. Pudrujääke on neil siis nokkade, pea ja kaela ümbrusse jagunas. 
Vähe traagilisema poole peale. Kitsedele leiba andes, kontrollisin Ulla tervist, kurb, et pidi jälle Nordiku hambaid tunda saama, kuid enam kontrollimatult koera lahti ei lase. Ja mõtlengi, kuidas karistada sellist koera, kes ei arvesta peres kasvavate loomadega.  Seekord siis hammustas näopiirkonnast. Pean haava puhastama, tegemist rebitud haavaga. Kulmu on ära rebinud. Pool nägu on paistes. Hetkel on veel antibiootikumi süstimiskuur peal. Täna oli Ulla paremas meeleolus, juba tuli juurde sõi leiba, kuid jõusööta pole puutunud. Paistetust hinnates, mõistan tema olukorda, siis püüan anda talle nii palju kui mul aega ja võimalust käest süüa. 
Täna plaanime pojaga suuremas koguses silorulle koju vedada, et kui ilmaolud jälle ära keeravad on meil olemas kõik mis vaja. 
Mainin vaikselt imesta ja minesta, meil aeti eile koduväravasse tee lahti...

Täna hommikul sai siis lund roogitud ja rajad sisse tehtud. Yess lõpuks kena lumi. Autogi oli mattunud suure lume alla.
Eile juhtus kaks apsu, ühe apsu suhtes tekkis õhtul aimdus, et kas ma mingit numbrit valsti kirja hommikul ei pannud. Ja oh vastik...vastik...vastik ja nii see oligi. Korra käis peast läbi, et kas järsku helistaks, aga polnud sobivat numbrit mobiilis. Ja üldse oli jama päev üldse eile.

Viimasel ajal on meil viirpapagoid päris elavaks muutunud. Hämmastav milliseid koristusvõtteid omavad, kõik asjad mis noka vahele mahuvad tassitakse kapi servale ja poetatakse põrandale läbi kõrge kukkumise. Ja nümfi papa proovis juba meloodilist viisi nokast häälitseda. Kuid vahel mõni õhtu nendega ka probleeme. Ei taha kuidagi sisse minna. Ja nii mõne öö puurilael aega veetnud. 
Kuid viirud on tõmmanud kogu tähelepanu enda peale. Juba nende kollektiivne lendamine või ühislaulmine... Nii armas meie perele. Eriti veel õhtuti telerit vaadates mööduvad meie tunnid tiivuliste sõprade seltsis päris mõnusalt. Lubasin tuppa veel ühe koeral tulla, eriti Sass on see, kes siis püüab mu tähelepanu võita ning sülle pugeda. Kõiki korraga tuppa ei saa lasta, Nordikuga peab veel individuaalset tööd tegema. 

                                             Meie perekondlik hobukarja söömaaeg... 

Nordik jooksutraksides. Pisut hingetõmbeaega.

Lume lisa on tulemas, näis kas saame saani ka katsetada koos hobusega. Ja muidugi loodan, et saab ka ühe olulise detaili, mis puudub hetkel sorirakendi kasutamisel.

Eile valmis järjekordne loodusliku antibiootikumi ports perele. Päris kange sai, tahtlikult lisasin mõne küüslaugu küüne rohkem ja riivitud sai suuremas koguses  ingverit. Hetkel on vaja, et nahavahele jaguks kihti omasoojustust. 
Mõnus asi see looduslik antibiootikum, kui kellegil kurk kergelt kibe või nina vesistama kipub, kohe hea tarbida.
Loomad linnud, kes õues peavad päeva ajal olema, tarbivad kahekordselt rohkem. Kanad, kes küll kinni ja ei kipugi õue nii väga... õnneks. Neil soojenduseks veel lamp kuudis. Nimetus kuut tuleb oma mõõtmetest ja suurusest. Vabad päevad kuluvad Nordiku koolitamisele, tegevus käib, et koduloomadeks kitsedega harjutamine, et nemadki on perelemmikud. Nad on tõesti armsad, nüüd juba nõjatuvad inimese najale ning lunivad pai.  Ja hobustega ühiseruumi jagamisel on ka leitud ühine keel. Kõik see teeb ainult hingele rõõmu. Ja nende kitselik loomus on ainult mu karjatäienduseks super. Imestan laste hoolimist ning tähelepanu jagamist kõigile loomadele. Isegi koerad oskavad hinnata, inimese panust talvekülma puhul sooja siseruumi kutse nautimisele. Pipi ja Nordik ei tunne toas käitumise reegleid, mõlemal veidi omanäolised pätu kombed peas. Eks pidev jälgimine hoiab ära hullemaid. Muidugi pikk külmaperiood, muutub juba tüütuks. Pidev mitme ahju kütmine ja paksult riietumine ei paku enam pinget. Tahaks nagu enamat teha, käia lumega ratsutamas või saaniga väikseid oma maa peal tiire tegemas.

-25 ja ongi külmarekord ja tänane hommik ülestõusmisel ei andnudki tunda. Täpselt nii nagu eksisteeriks sama temp. Nojah ei antud mul mugavat elu tunda, pidin siis autokuski rolli jälle võtma ja sõidutama tütart hommikul siia sinna. Kui alguses mõtlesin, et lähen sõbsi juurde, kuid see jäigi mõtteks. Jalutasin hoopis vet. kliinikusse,kus ostsin papsidele vajalikku sööta. Käisin peale kliiniku jalutasin Konsumi ja seal hankisin mõningaid purustatud lihamassi, koertele pudru sisse panemiseks.

Uurisin kliinikus veel rahustavaid söötasid koerale.

Hobused on üle päeva sees olnud. Ja poeg tõi ühe silorulli vabalt söömiseks karjamaal. Pühapäeval saan mõned kotid sööta, mis jahuna. Nii hobustele, kui kanadele. Tänane päev on tõeline talviselt karge ja külm, eks näe, milliseks kujuneb tänase öö temperatuur...? Oleme valmis kõiksuguse ilmamuutuseks. Mind ei häiri isegi, kui pikalt küll ei kannata külmaperioodi, sest auto neelab juba eelsoojendamise käigus piisavalt. Muidu kui soojamad ilmad, siis ma ei kurda.

Selline on siis olnud aasta esimesed 8 päeva. Piisavalt tegevusrohked ning üllatusrohked.