Täna hommikul sai siis lund roogitud ja rajad sisse tehtud. Yess lõpuks kena lumi. Autogi oli mattunud suure lume alla.
Eile juhtus kaks apsu, ühe apsu suhtes tekkis õhtul aimdus, et kas ma mingit numbrit valsti kirja hommikul ei pannud. Ja oh vastik...vastik...vastik ja nii see oligi. Korra käis peast läbi, et kas järsku helistaks, aga polnud sobivat numbrit mobiilis. Ja üldse oli jama päev üldse eile.

Viimasel ajal on meil viirpapagoid päris elavaks muutunud. Hämmastav milliseid koristusvõtteid omavad, kõik asjad mis noka vahele mahuvad tassitakse kapi servale ja poetatakse põrandale läbi kõrge kukkumise. Ja nümfi papa proovis juba meloodilist viisi nokast häälitseda. Kuid vahel mõni õhtu nendega ka probleeme. Ei taha kuidagi sisse minna. Ja nii mõne öö puurilael aega veetnud. 
Kuid viirud on tõmmanud kogu tähelepanu enda peale. Juba nende kollektiivne lendamine või ühislaulmine... Nii armas meie perele. Eriti veel õhtuti telerit vaadates mööduvad meie tunnid tiivuliste sõprade seltsis päris mõnusalt. Lubasin tuppa veel ühe koeral tulla, eriti Sass on see, kes siis püüab mu tähelepanu võita ning sülle pugeda. Kõiki korraga tuppa ei saa lasta, Nordikuga peab veel individuaalset tööd tegema. 

                                             Meie perekondlik hobukarja söömaaeg... 

Nordik jooksutraksides. Pisut hingetõmbeaega.

Lume lisa on tulemas, näis kas saame saani ka katsetada koos hobusega. Ja muidugi loodan, et saab ka ühe olulise detaili, mis puudub hetkel sorirakendi kasutamisel.

Eile valmis järjekordne loodusliku antibiootikumi ports perele. Päris kange sai, tahtlikult lisasin mõne küüslaugu küüne rohkem ja riivitud sai suuremas koguses  ingverit. Hetkel on vaja, et nahavahele jaguks kihti omasoojustust. 
Mõnus asi see looduslik antibiootikum, kui kellegil kurk kergelt kibe või nina vesistama kipub, kohe hea tarbida.
Loomad linnud, kes õues peavad päeva ajal olema, tarbivad kahekordselt rohkem. Kanad, kes küll kinni ja ei kipugi õue nii väga... õnneks. Neil soojenduseks veel lamp kuudis. Nimetus kuut tuleb oma mõõtmetest ja suurusest. Vabad päevad kuluvad Nordiku koolitamisele, tegevus käib, et koduloomadeks kitsedega harjutamine, et nemadki on perelemmikud. Nad on tõesti armsad, nüüd juba nõjatuvad inimese najale ning lunivad pai.  Ja hobustega ühiseruumi jagamisel on ka leitud ühine keel. Kõik see teeb ainult hingele rõõmu. Ja nende kitselik loomus on ainult mu karjatäienduseks super. Imestan laste hoolimist ning tähelepanu jagamist kõigile loomadele. Isegi koerad oskavad hinnata, inimese panust talvekülma puhul sooja siseruumi kutse nautimisele. Pipi ja Nordik ei tunne toas käitumise reegleid, mõlemal veidi omanäolised pätu kombed peas. Eks pidev jälgimine hoiab ära hullemaid. Muidugi pikk külmaperiood, muutub juba tüütuks. Pidev mitme ahju kütmine ja paksult riietumine ei paku enam pinget. Tahaks nagu enamat teha, käia lumega ratsutamas või saaniga väikseid oma maa peal tiire tegemas.

-25 ja ongi külmarekord ja tänane hommik ülestõusmisel ei andnudki tunda. Täpselt nii nagu eksisteeriks sama temp. Nojah ei antud mul mugavat elu tunda, pidin siis autokuski rolli jälle võtma ja sõidutama tütart hommikul siia sinna. Kui alguses mõtlesin, et lähen sõbsi juurde, kuid see jäigi mõtteks. Jalutasin hoopis vet. kliinikusse,kus ostsin papsidele vajalikku sööta. Käisin peale kliiniku jalutasin Konsumi ja seal hankisin mõningaid purustatud lihamassi, koertele pudru sisse panemiseks.

Uurisin kliinikus veel rahustavaid söötasid koerale.

Hobused on üle päeva sees olnud. Ja poeg tõi ühe silorulli vabalt söömiseks karjamaal. Pühapäeval saan mõned kotid sööta, mis jahuna. Nii hobustele, kui kanadele. Tänane päev on tõeline talviselt karge ja külm, eks näe, milliseks kujuneb tänase öö temperatuur...? Oleme valmis kõiksuguse ilmamuutuseks. Mind ei häiri isegi, kui pikalt küll ei kannata külmaperioodi, sest auto neelab juba eelsoojendamise käigus piisavalt. Muidu kui soojamad ilmad, siis ma ei kurda.

Selline on siis olnud aasta esimesed 8 päeva. Piisavalt tegevusrohked ning üllatusrohked.

 

Vat milleni euroliit on jõudnud, võib olla on see mingis mõttes hea, aga miks nutriapidamine ära keelata.

Jõustub määrus, millega keelatakse 23 looma- ja 14 taimeliiki, millest mitmeid leiab ka Eesti kodudest.
Kogu Euroopa Liidu ühises võõrliikide nimekirjas on nii meie looduses elutsevaid liike kui ka lemmikloomi. Tuntumatest loomadest keelatakse pesukarude, nutriate ja ninakarude müük ja pidamine, mis seni oli lubatud. Näiteks pesukarusid elab Eesti kodudes hinnanguliselt paarkümmend tükki.
Loomade puhul on lemmikloomapoodidel siiski lubatud juba olemasolevad isendid aasta jooksul ära müüa. Muretsema ei pea ka need, kellel näiteks nina- või pesukaru juba kodus olemas on. Oma lemmikuid võib edasi pidada kuni nende loomuliku surmani, kuid keelatud on neid loodusesse lasta ja loomadevahelised armusuhted. Nõuete rikkumise eest võib eraisikut tabada kuni 1200-eurone rahatrahv või arest, juriidilise isiku puhul võib trahv ulatuda 3200 euroni. Riigikogus on praegu aga arutamisel looduskaitseseaduse muutmine, kus on muu hulgas ette nähtud ka trahvimäärade tõstmine.

Esimesel jaanuaril käisin nelja koeraga jooksmas, vanem tütar jooksis Pipiga ja mina Nordikuga. 5km sai läbitudpäris lennukalt, kuid mis õhtul, kui sõbranna juures uue aasta tervituse saatel väikse õhtusöögiga esimest uueaastapäeva sissejuhatades, imestasin lihaste kangusega. Alguses see pannud nagu pöörama tähelepanu, aga mis järgmisel hommikul ees ootas oli veel hullem. Kõik vööst allapoole kulgevad lihased olid valusad ja pinges. Pingete leevendamiseks sai need sisse määritud lõõgastust toova  geeliga ja päeva jooksul töökeskkonnas märkamatult veel lihasvenitusi tehtud. 
Ja ega 03.01.16 kergem polnud. Hommikul ärgates olid lihased veel suuremas toonuses, kui eelmisel päeval. Kohvitassi juures analüüsisin kogu jooksutrenni veelkord läbi ja sain teada, et jooksin teatud lihaspingeid ületades. Nojah ma pole veel maratoonlase tippvormi saavutanud, aga pole hullu. Olen siiski Nordikule tema temperamendile tänulik, kes küll lausa veab ja seda enam, kui veel ümber panna jooksutraksid, siis seda enam on ta valmis inimest tirima. Kuid pärast jooksu oli mu enesetunne suurepärane, aga järgmisest päevast ma enam rääkida ei tahaks.

Tiirud hobustel.

Olles lugenud fb hobuinimeste leheküljelt  abipalvet veterinaari otsingul. Mõtlesin, kuna olen ise aastatepikkuse kogemusega hobusepidaja olnud, saan selles osas jagada. Midagi, kuigi tiirude osas on mul vähe kokkupuuteid, kuid üksikud juhtumid on olnud. 

KOOLIKUD EHK TIIRUD tekitavad hobusele enamasti soolestikus tugevat valu. Kergema valu puhul keeldub hobune söögist, ajab üles ülamoka, vaatab kõhule, üritab tagajäsemega lüüa kõhu pihta, norutab. Tugevama valu korral võivad hobused võtta sisse istuva koera asendi, tiirutavad ümber enda, heidavad maha, üritavad püherdada või jäävad selili lebama. Esmaabiks tuleb hobusel sööt eest ära võtta, pakkuda talle juua, panna hobusele tekk selga ja teda jalutada. Mitte lasta hobusel maha heita ja kontrollimatult püherdada. Kindlasti tuleb informeerida veterinaararsti, sest rasked koolikud võivad lõppeda surmaga.

Üks raudne reegel on pärast trenni ei tohi kunagi hobust kohe sööta ei kaera, jõusööda või muud liigselt täituva söödaga. Tund pärast trenni antakse järjekorras sööt ette. Arvestades hobuse individuaalsete eripäradega. Ja pärast trenni kohe joota ei tohi v.a. talvisel ajal töölt tulnud saani või rege vedanud hobusele antakse, kui suulised suus kehasooja vett +37 kraadi juures. Vedeliku kaotuse korvamiseks, aga mitte ka täit kogust. Ja pärast tunni möödumist alustatakse vee jootmisest, siis söödad.

Muidugi koolikute korral, kui tegu tugeva valuga võib kasutada no spad, seda nii kerge saada pole, aga inimmeditsiinis tutvusi, siis võiks koju seda hankida. 

Kui hobusel on avastatud koolikud (valud soolestikus-liigse gaasiga täitumisel), tuleb teda hoida liikumisel, massaaz maopiirkonnas. Ise olen kasutanud metallharja, kuna selle õrn kasutamine kõhupiirkonnas on andnud häid tulemusi minu praktikas, kui heinatuustiga masseerimine, aga seda ei tohi ära unustada, et liigse survega suruda ei tohi. Ja jalutada, pikali visata ei tohi. Enne ei tohi hobuse juurest lahkuda, kui kõhu talitlus on normaliseerunud. Kui loom on pikali visanud, tuleb koheselt ajada ülesse ja liikuma. Minul üks halb mälestus, soolteprobleemidest paranenud poni, keeras endale sooltekeeru ja kui avastasin, oli juba hilja. Gaasid olid nii tugeva valu tekitanud, et pressis sooled välja... ja leida looma sellisest olukorrast. Enne kui treiler kohale jõudis, et Tartu kliinikusse sõita oli loom lahkunud üle vikerkaare silla. Meenutan toda hetke siiani veel kerge õudustundega. Ei ole meeldiv kogeda looma surma seda enam, kui olla ta kõrval kuni lõpuni. Eks mul neid mitmeid loomi lahkunud pea minu süles... ja ega mis emotsioonid sel hetkel valdavad jätan enda teada. Raske on olnud...

NB! Mitte mingil juhul palun hobuste ravis kasutada alkoholi või äädikat. See on tobe vet, kes selliseid soovitusi jagab.