Talu väikeloomaaia täiendus. Kolm päeva on nende poolt täielik vaikus olnud, siis täna juba tuntakse kodusemalt. Roniti puurist välja ning vahetatakse viirudega veel tagasihoidlikku infot. Me ei kiirusta viirpapagoidega kokkupanemist. See tekitaks kohe stressi ja tülisid. Linnud peavad olema üksteisega harjunud. Kui eile roheline viirukas neile kahele tutiga isendile tetaud distantsilt laulu laulis omas keeles. Siis täna lausa nümfikate eeskujule viirpapagoid puurile jalutama tulid. 
Lahe on jälgida lindude tegemisi... Eriti omavahelist suhtlemist. Endiste omanike käest nii palju teadmisi juurde saanud, et eriti suured lennusõbrad nad pole. Pigem sellised, kes eelistavad jälgida ning omavahel suhelda. Meile on see põnev, kuna soov on näha nende kokkusobivust.
Õnneks tänapäeva internet annab palju suuremaid võimalusi otsimaks infot vastavalt liigile ning leitud materjalide kogus viib ka nende kasvatajateni. 
Kokkupuututud inimestega, kes ise on kunagi pidanud nii viirpapagoisid kui ka muid linde, siis ikka mõni halab kas siis liigse kisa või prahi pärast, mida muidugi linnud siis oma seemnete söömisega tekitavad. Koristama peab nii või teisiti. Meil ju muid loomakesi, kes tekitavad kasvõi juba heina ette andmisel prahti. 
Igal juhul oleme väga rahul.

Tänane päev algas suure puhkamisega. Mõte, et mingi füüsilise tegevusega algust teha... tekitab vastumeelsust. Kaks päeva tööl pidevat jalgadel olemist ning sisetingimustes töötamine on vahel ikka väsitav.
Teine päev annab  õues tegevusele alguse andmisega ikka raske küll. Ja mõnus tunne, kui saan olla lihtsalt toas  suhelda väikeste lemmikutega ning õues elavate koertega. Õhtul koju naastes lasen koertel tervituseks nina vastu käeselga puudutada. See on mu koerte selline tervitus rituaal. Porisesin Sassuga, et see ei suutnud ära oodata. Tööl üks asi ei lasknud kohe ära tulla ning kellaaja muutmine viis mu kojutuleku tunni võrra hilisemaks ning Sass arvas, et ma vist enam koju ei naase.
Toodi üks nümfkakaduude paar meile ning õhtu viimased tunnid tööl tekitasid elevust sisemiselt ootasin kannatlikult koju saamist, et kuulata, kuidas uued lindtegelased kohanevad ning meie enda papagoid nendega suhteid loovad. Õnneks meie eakas papagoi Härra Tipp on tõeline diplomaat. Olgugi, et suhtlemine ning uudistamine käib distantsilt. Me ei kiirusta, las harjuvad...
Õhtul suhtlesin perega, kes need linnud loovutasid. Olin südamest liigutatud, kui kuulasin süvenenult nende lindude olemusest ning muidugi kurvaks teeb alati, kui äraandmise põhjuseks on peres kellegi süvenev  allergia. Mõistan see on raske otsus perele, eriti veel kui linnud-loomad on südame külge kasvanud. Tajusin vestluse lõppedes, et pere igatseb nende järgi sügavalt. Muidugi nad ei väljenda omi mõtteid emotsioonidega.
Olen näinud kordades loomade äraandmisi ja vahel kurvastanud vaikselt ja üksi loomade endaga... Olen nendega loonud sideme läbi vaikse suhtlemise. Kui näen loomas-linnus vahel sügavamaid leinahetki, püüan neid mõista ning nendega leida sügavamaid kontakte, et paremini edasi minna.

Vastik...vastik...vastik... mis sellest, et majas neli koera, kuid tundub, et reinuvader va kavalpea käib ikka nuusutamas hoovis praktiliselt magamistoa, akna all seisvat kanakuudi lõhna. Ja muidugi tänu eile õhtul tuulele kinni langenud kanakuudi uksele jäid mõned sulelised õue.  Ja üks jälle jäi rebasereinule hammaste vahele. Tekib küsimus, kus koerad olid... kui tegu tehtud ja rein jalga lasknud seekord siis koos kanaga.
Üks päev käisin Nordikuga Palukülas. Tegelesin temaga, mängides palli ja peites seda ära. Milline ind on koerale antud. Käisin isegi Loosalu järve ääres ning jalutasin siis raja lõppu ehk siis Vana-Kaiu all olevale Loosalu lõkkeplatsile. Nii kui Nordik liialt mängus jõuliseks muutus, lõpetasin mängu ning ingnoreerisin tema käitumist. Eelistan arvestamist ja pehmust. Ei taha ju haiget saada.
Kena ilm ning tuulevaikus viisid täielikult ajataju. Ja ükskord kui auto juurde tagasi jõudsin. Oli kell juba peale 13.
Ja neljapäev, kui ma pidin viima auto töökotta, et mõned olulised asjad vahetada. Ehh ja töökojas läks meestel jälle pea 5 tundi ära. Ja mu planeeritud päev peaks ütlema täiega tuksis. Kui miski, kuskilt üle aja tiksub, siis ikka jama küll. Oleks teadnud, oleks võinud ju ratta kaasa võtta ja kärutada sellega ringi või hoopis koju tagasi mõned tööd ära lõpetama. Nii see on, kuidagi tänane päev on kiiva kiskunud.

Lisaks kahele hobuvarustuse vargusloole on lisandumas uus utoopiline lauslollus Saaremaal...
http://www.postimees.ee/3366617/kurjategijad-varastavad-saaremaal-hobustelt-sabasid-ja-lakku?utm_source=pm_fb&utm_medium=wallpost&utm_content=3366617&utm_campaign=fb_post
 Igal juhul midagi arulagedamat veel olla ei saa.
Lapsed tegid nädalavahetusel hobustega trenni. Vanem tütar toimetas karjaaia korda tegemisel. Lihtsalt kuidagi pere elu sujus kuidagi mõnusalt ja kulgevalt, ma ise sain rahulikult pühenduda tööelule.
Reedest-Pühapäevani möödusid hommikud kohvitades ja lemmikute tegemisi silmates. Iga kord sai keegi puurist lahti lastud köögi peale, et lasta ka loomal omi asju ajada. Olen palju kordi selliste küsimuste alla mattunud, et milleks mulle toaloomi vaja. Olen jäänud vastustes võlglaseks. Ma ei kujuta ette, et mul neid poleks. Olen harjunud nendega nagu pereliikmed oma eripärade ja iseloomu omadustega. Kasvõi, kuidas nad peidavad ning otsivad ninaga otsides. Vahepeal kas siis nügides või hammastega proovides. Minu jaoks on nende olemas olu nagu tükike eksootikat loodusfilmist argielus. Ja vahel pakuvad halli argipäeva vahvaid emotsionaalseid hetki. Elan üks päev korraga ja ma ei kiirusta nende pärast kunagi.
Igahommikune rutiin koerte söötmisel on mu elus väga oluline koht. Jälgin nende söögiisusid, käitumist jne. Õnneks Nordik on kosumas. Leian teab mitmendat korda ennast kirumast, et ega see emaste jooksuaeg hästi kellegile ei mõju. Emased muidugi oskavad omi emotsioone vaos hoida, aga kui loodusekutse vahel oma tungidega üle võlli keerab, siis ikka midagi tuleb ette võtta. Kuigi lubasin eelmine nädal Nordiku kastreerida, siis ikka finantsiline pool paneb paika, kuna autol on kaks olulist punkti mis vaja veel korda teha. Siis lükkasin toda tegevust edasi. Auto peab korras olema. Lõpliku otsuse langetan selle nädala neljapäeval.
On koolivaheaeg, saab tehtud trenne hobustega ja koertega, mõte on külastada veel Tagadi koerte treeningplatsi Nordikuga.
Lisasin  meeleolukaid pilte Balto sügiskrossilt:

Sass ja Aade

                                                                   Sofi ja Laura

                                    Saksa lühikarvaline linnukoer, lihtsalt üks puhtatõulise koera pilt.

     Sofi meie pisike kolli, kes naudib juhina ees jooksmist, paberiteta koer, kuid teiste tõuaretajate poolt kommenteeritud, et kui ikkagi kolli tõu esindaja. Muidugi kannab nimetust krants. Kuid iseloomult ja käitumiselt on tema ikka nagu karja koer kunagi.

                   On üsna mitmeid inimesi kas mulle või mu mehele kommenteerinud, et kui inetu koer meil on. Kuid ma ei ela teiste arvamuse järgi. Vaid see mis sellest koeras peidus on, meeldib mulle. Ja selle läbi kasvab temasse suhtumine, tema välisest ilust suhtumine hoolimata. Mulle loeb koera intelligents ning aktiivsus mida ta suudab lühikese aja jooksul sooritada. Muidugi on tal väliseid puudusi, kuid me ei pane nendele rõhku, eelistame tegeleda ning arendada intelligentseid omadusi, samas tegevused läbi koera ka enda vaimset ja füüsilist poolt. Tegu pole kerge koeratõuga, et võtan ja loodan, et küll tast tuleb intelligentne kaaslane. Alguses sai lahendatud Nordikuga kaasa tulnud psühholoogilised probleemid. Isegi kaks kuud pole enam erutuvuse tõttu saba närinud.  Kas pole imeline, oleme tegelenud pidevalt ning uurinud, et pääseda probleemist.

    Potensiaalselt ära kasutatud koerte energia, millised ilmed. Lihtsalt võrratud.
Mida see annab, koertega ajaveetmise võimalust rikastab. Eelkõige ei ole see tulemusele mõeldud, aga kui hästi läheb on ikka hea meel küll. Tänu Larale sai algus pandud koerte krossidel osalemisele. Selliste mõtetega lõpetan siis oma tänased heietused....
                                                        

Kanad tahavad vahel ka kõrgustesse lennata.
12.10.2015.
Päeva algas vägagi toimekalt. Kõige pealt mõned ämbrid pesta ja auto peale. Siss Rapla linnale tiir peale, üks tüdruk raudteejaama maha poetatud ja teine tüdruk kooli juurde. Tagasi teel koju, võtsin kõne viljakasvatajale, koju viljakottide järele. Vilja ostjaga seekord pikalt lobisema jääda ei saanud, kuna tööaeg hingas kuklas. Hiljaks jäämist vihkan....

10.10.2015. algas päev päris vara. Õnneks Sass sai ööseks tuppa võetud, kes nautis öö viiskalt nii nagu ühele toakoerale õige on. Nii, et alustasime hommikut pool teadmatult.
Kas Sassule  puremis haavadega võistlema lubatakse või mitte. 
Jagasin oma muremõtetest ühe korraldajaga, kes küsis, et kas lonkab või mitte. Esimene sõna, et ei lonka. Ja siis keha keeles väljendatud vastus oli mulle selgitavaks seisukohaks edaspidiseks  tegevuseks.
Numbrid kätte saanud, ei suutnud ma rahulikult auto, laste ja koerte juures stardiaega parajaks oodata. Kärsitus sundis mind uurima-puurima raja olemust ning looduslikku eripära Nordiku toel.
Vaatasin üle oma seisukohast raja tõusu ning koera enesetunde.
Jalutasin Nordiku saatel raja pooleldi läbi. Selgitasin enesele millised tehnilised raskused tekivad lastel.
Pärast pooliku 2,5 km distantsi raja läbimist naasesin auto juurde, et mitte liialt väsitada koera. Kus peatselt tabas meid meeldiv taas kohtumine ... minu ema lastele vanaemaga. Kes tõi Anete sünnipäeva puhul mõned nännid, söödavat. Tähistasime sünnipäeva pärast kodus pere keskel.
Esimese võistluspäeva järel olin mina väsind-küps. Tagasi tee autoroolis kulges kuulates laste muljeid ning arutelusid kuulates. Ise suure une - ja väsimusega võideldes. Laste jutt hoidis tähelepanu liikluses teravana.
Koju saanuna kontrollisime kanade kinni olemist. Söötsin koerad, ise viskasin pikali ja uinusin kaheks tunniks sügavalt. Õnn oli, et olin mobiili hääletu režiimile pannud.
Pärast paari tunnist uinakut suutsin veel koristada ning lugeda mõne lehekülje huvipakkuvast psühholoogilise sisuga raamatust.

Üks pilt 2014 aasta pilt reisist Hiiumaale, praami pealt pildistatud.

11.10.2015.

Uue päeva alustuseks, alanud ilm päikseline. Kohvijoomine ning oluliste asjade kaasa pakkimine. Märjamaa Maximast mõned viineri-, grillvorsti pakikesed. See meie tavaline niks-näks kaasa ostmine, joogiks valisime jälle pepsi pudeli.

Sõit kulges vaikses meeleolus. Lapsed olid väsinud ja kergelt mainisid lihasvalusid. Proovisid siis eelmise päeva õhtul lihaseid soojendavate geelidega, muidugi murelikuks teeb Anete põlved, mis on pidanud üle elama mitmeid põrutusi ning kukkumisi.

 

 

Igal juhul Anete kordas oma eelmise aasta kolmanda koha võitu. Kuigi küll teise koeraga, kuid Larat ei unusta me ealski, kes meid tõukas midagi rohkemat ette võtma ja tegevusi leidma, et sotsialiseerida koera, kellel oli psühholoogilised probleemid.

Blue läks oma uude koju, kuna autasustamise tseremoonia viibis, siis pidin leppima, et mina saata ei saa. Sellega tegeles kodus olev poeg. Hea, et ettenägelikkuse mõttes jätsime Blue koju. Miks tahtsin, et läheks uude koju oli see teema, et mul tekkis probleeme kahe isase pidamisega. Ja kaalusin loobuda pere siseselt arutledes, just isase kolli osas. Pere kuhu Blue läks, puudus varasem oskus koolitada koeri ja koer kellest nad paar kuud tagasi loobuma pidid. Kuna tegu oli üliaktiivse ja täisealise varjupaigast võetud koeraga. Kelle ümberkoolitamisega nad piisavalt palju vaeva, kuid peatselt selgus tõde, et nad ei suuda lõplikult teatud probleeme koerast välja juurida. Blue oli vastupidine koer just nagu loodud pere soovidele. Esmane õpe ning teismeiga oli seljataga ja isaseks saamise teekond oli suht vaikne ja tagasihoidlik. Muidugi eelmisele kuule tagasi mõeldes 7 ööd magamata, seoses Sofi innaajale, kus siis isased laulsid kahehäälselt ööserenaade ... uuuh jube tagasi mõelda. 

On,koerad oma maja loomad purelema pääsevad. Sass tahtis Pipile oma rõõmu väljendada, et lähme jalutama, kuid mis juhtus. Pipi hüppas kaela ümber oma raudse hammustusega, instinktidest ajendatuna nagu hundikari, Nordik teisena, kolmandana Sofi - hammastega Sassu kehasse haakusid. Blue õnneks puges läbi õueukese kitsa prao kööki varjule puges.
Koerte purelemine kestis hetke, kuid nende sekunditega, kui ei oleks sekkunud oleks Sass puruks tiritud. Päris karmide võtetega sai eraldatud koerad purelevast massist. Kaks koera keti otsa. Imestasin Pipi vihast käitumist. Kummaline käitumine koeral.
Ise vajasin ehmatusest toibumis aega. Kontrollisin Sassu olukorda, metsa jooksis päris rõõmsal ilmel. Kuid nahal ikka kihvarebimis haavad. Eks jälgima peab, homme selgub, mida pean ette võtma, kas asendama teise koeraga. Sel juhul peab Blue asendama Aade võistluspartnerit.
Süda sees puperdamas, tegu ikka mu lemmikkoeraga, kelle kaotus nüüd vahetult enne võistlust oleks mulle suureks löögiks olnud.  Kaotusest üle olla, võtab aega, isegi siiani pole Lara surmast üle saanud. Mõned kohad-paigad toovad Lara puuduse väga teravalt meelde. Juba homme toimuv koertekross, mis jälle Läänemaal toimumas. Lara tõi sellel võistlusel koos Anetega II koha. Nukker tunne valdab ...
Pärast kõike neid jamasid, sai siis kolme koeraga kodulähistel metsas jalutamas käia. Nautida Blue selja taga sörkimist ja Sofi käitumuslik jälituseks Sassule. Ring metsas kolmega tehtud. Vahetasin kolm koera ühe koera vastu ehk siis läksin Nordikuga Minnika alla. Jõe äärde, jälgisin tema käitumist, et kui tormakas on ta võõras kohas. Jällegi leidsin koeras miskit mu hinnanguid tema suhtes parandas. Proovisin 2 km ulatuses ka auto järel jooksma panna, kuid see muutis tema väheke ebakindlamaks. Muidu jah okei tegevus koertega. Igapäevasele rutiinile siis midagi uut proovitud.
Oodatud saab olema selle nädalavahetuse võistluspäev. Kuidas koerad kõik autosse mahutada jääb hetkel anlüüsimiseks. Kuid koju jääb siiski koer, kes ühtlasi ka on maja valvur.

Võit või kaotus. Kohtuda nädala sees inimesega, kellest lugesin enamat, kui sõbralikkust võib viia selleni, et seda saavutatut saavutada lihtsalt ei võeta vastu. Imestasin keha keele lugemisoskusest... jube mõelda, et suudan mõnda inimest lugeda nagu juturaamatut. Mis juhtus, lihtne selgitus, koorijuht maksis kätte sõnadega. Põhjus lihtne paar aastat tagasi, kui kodus tekkisid teatud laadi probleemid (mehel oli vaja sarvi maha joosta). Ja eelmine aasta teada saamine töökoha kaotus või õigemini koondamisejutud levisid kõrvu. Kui tekib ebakindlus edasise elu osas, siis inimesena hakkad alateadlikult materiaalsete kulutuste osas tagasi hoidma.
Esimese hooga ei osanud sellest teadmisest, et ei võeta vastu koori laulma... muidugi põhjendused püüti selgitada, kuid need selgitused ei olnud usutavad. Mida teha, nojah. Esimeseks läksin koju ja püüdsin asja peast visata. Helistasin mõnedele parimatele tuttavatele, kellele toetun ning usaldan.
Plaanin ikka laulma minna, kuid seekord teise koori.k