16. juuni 2015

Mõtisklen ning analüüsin kahe päeva toimunud sündmusi suure põhjalikkusega. On tekkinud kaks küsimust... Miks viskas Teeba eile õhtul ratsaniku maha ja miks Lipton käitus täiesti ootamatult ja ettearvamatult. Hüpates koha pealt õhku riivates ühe kabjaga lähedal seisnud vanemat tütart ( kellel siis ninaluu murd). Eilset ja esmaspäevseid sündmusi oleme kamba peale lahanud suure põhjalikkusega. Mis juhtus, miks juhtus ja mida ise tegime valesti.... 
Ja kas hobused olid mõlemad orienteeritud trennile või oli neis miskit veel mis neid ärevuses hoidis. 
Teeba eilse õhtuse mahaviskamisele on seletus olemas. Tegelen täna sellega, et hobune unustaks, kuid tean, et ratsanik ei unusta. Nüüd mõnda aega ei saa ma anda Teebat ebakindlate sõitjate kätte, kes jäävad suukülge rippuma. teada-tuntud tõde. Hobust tuleb tundega suunata ja kogu tähelepanu peab olema suunatud hobusele. Olen korduvalt öelnud, Teeba on tundlik hobune, kes ei talu pinges olevat ratsanikku. Isegi istmiku lihased peavad olema lõdvestunud, suudab Teeba lõdvestunult ratsanikule alluda. Ja nii kui ratsanik on pinges ükskõik milline tundmus valdab, muutub ka Teeba ärevaks ja ettevaatlikuks. Kuna viimased korrad on õnnestunud ratsanikest vabaneda, siis seda kipub ta edaspidi ka tegema, kui ta tunneb et ta ei soovi pinges ratsanikku kanda. Teebal on kaudselt veres tiba araablase verd sees. Sellest veidi teadmiseks.
Ja mida siis Liptoni käitumisest arvata. Olen juba mitu päeva üritanud üht olulist arsti kätte saada, kes tuleks tõmbaks välja hundihambad (kihvad). Need takistavad kasutamast suuliseid. Teada tuntud tõena, kipuvad suulised vastu neid kergelt valu tegema. Ja kuna Lips ei ole meil eriline pai poiss olnud, siis ikka valjastega teda koolitanud, eriti veel kui täkk oli. 
Alustame uuesti Liptoni treenimisega AB-st. Otsin hetkel veel võrkaeda, millest ehitada ringaed 2 m kõrgune. Eelmine aasta polnud pooli selliseid probleeme. Kuigi oli täkk, kuuletus ta ratsanikule väga hästi, sai temaga isegi matku juhitud. On julge metsas ei karda, samas uudishimulik, kuid oletan, et vahel lihtsalt kasutab ära meie nõrku külgi.
Esimene seisund oli mitmete inimeste shokk, helistasin kohe 112, kus siis kõnevastuvõtja esitas lisana tobedaid küsimusi. Oli ära unustanud mu nime ja asukoha, mille dikteerisin puhta rahuliku kõnediktsiooniga. Ja siis tõeliselt ärritusin sellise töötaja ühe veel tobedama küsimuse peale, et kuidas ma aru saan, et ninaluu on puru...? (juba peale vaadates on arusaadav, et tegu on luumurruga - mul endal on selline asi kord läbi elatud). Õnneks täna on tütrel paistetus näos alanenud, õnneks on meil sügavkülmas jahutuskompressid - geelpadjad alati valmis võtta, kui seda vaja läheb. 
Esmaspäeval väänasin vasaku jala pahasti trennis, joosta ei või, oletan väänamise tagajärjel on tekkinud väikesed lihaserebendid. Mis vajavad vaikselt ja rahulikku paranemist. Eile korra proovisin joosta, kuid kannatada saanud jalg korra maha pannes vales asendis. Võttis täitsa nõrgaks, pidin jooksu pealt kukkuma. 
Tõin veel lisaks linnas käimisele uusi tibusid kasvama, et kanade järelkasv munejate kanade näol tulevikus olemas.

15. juuni 2015

Tänast päeva sai alustatud kella 6-est juba. Kõige pealt kohvitasime ja sõime mõne võileiva. Ning kell 7 olime juba õues ehk ajaliselt hobuseid puhastamas ja saduldamas. Riidesse panime jooksvalt... Kuna hommikul ilm säherdune, mis tõotas päris soojaks minna. Ponid saanud sadula alla ja teekonnal avastasin, kui mõnus on alanud päev. Rõkkav linnulaul, enamus vaikus ja ühtlane kabjakobin teel, mõjus suht positiivselt. Kui tuleb ette selline teekond võtta kodunt Raplasse, siis alati võtan nii, et aeg võtab oma kanda. Lasen lõdvaks ning püüan nautida hobuse igat liigutust. Ja kui rohumaa, siis traavi. Algus tundus väga super ja Rapla linna sõitki tekitas endaski väheke ujedust. Igakord mõtlen, et leiaks kuidagi lahenduse, et vaikselt oma platsile hiilida. Kõigepealt sõbranna juurde hobuseid jootma ja siis platsile. Kell oli juba poole peal. 
Eve Haggi, tegi vankrisõitu, siis ühed ponitalutajad olid veel, kes väheke häiritud said. Meie tulime välja, et lihtsalt olla, mitte massilist teenimist teha. Iseenesest oli lihtsalt suurepärane kõik. 
Tagasi teel enne koju sõbranna juurest läbi hobustele juua anda ja puhata enne teele minekut. Korra Säästu kauplusest läbi põige, et miskit põske pistmiseks osta. Kodutee tundus hopadele eriti meelepärane olema ja Kellukas hakkas vaikselt läbi oma ärevuse kiirust tõstma, kuni selle hetkeni, kus meeletule galopile tõusis. Ja peatselt kõiki ponisid see meeletus haaras. Tõmbasin jälle Kelluka traavile, et lasta Mann oheliku otsast vabaks.
Mann vabana kaasa jalutamas, vahepeal suutäisi haaramas, liikusime juba Estonia järve suunas. Mõte oli väike supelus teha, kõik kulges sinnamaani seikadeta. Järve äärde jõudnuna selgus, et rahvast palju ei hakanud kellegi silma-ega sisemise elu-olu häirima. Panime hobused kinni võtsime einet ja edasi kulges juba plaanipäraselt Raikküla Farmeri põldudele, kus värsked silorullid teavitamaka, et selle aastane esmane saak juba põlluserval järgmise talve jaoks ootele. Nähtavale ilmus korraga Raikküla tallist Ruttar kolm hobust ratsanikega. Kõige suuremat huvitatust ilmutas meie pesamuna Mann, kes oma väiksuse ja uudishimuga hirmutas suured-kõrged võistlussuksud galopile. Muidugi suurte hobuste ratsanikud naerma pahvatasid... teadagi miks, et tilluke liigikaaslane suurt hirmu suurtele hobustele tekitab. Naersime meie isegi, kõik oli ju kontrolli all. Mann seisis jalad harkis ja imestas, et nood liigikaaslased tema eest põgenesid... teadmata, et miks...? Edasi juba läbi Raikküla vanadel radadel. Kuid kõige enam kurvastust tekitas RMK metsas laiutav maanteed meenutav kruusatee, mis polnud veel lõplikult valmis. Pidime läbima kaks korda kraavi... Lootus puges hinge, et vast edaspidi rajatakse kõrvale viivatele sihtidele ikka kraavide kohale sillad. Jube raske on liigelda algajatega kraavidest läbimisel. Koju jõudnuna, ootasid juba teised hopsid ning mõnus enesetunne kordaläinud päevast.
Lihtsalt naasta koju süda tänust rõõmustamas... Julge peale hakkamine on pool võitu.

12. juuni 2015

Kenad ilmad panevad rohkem pingutama ja trenni tegema. Sai ostetud jälle vet. ravimeid koertele ussitõrjeks. kõige huvitavam seik sel nädalal, unustasin ära lakukivid kaasa agrovarustusest võtta. Õnneks juhtus olema samas poes üks tuttav, kes siis müüja palvel helistas.Õnneks polnud kaugele jõudnud. Keerasin Rapla Viljandi mnt.l ringi.
Mõtlen iga päev auto peale, pean jälle tegema kulutusi. Selgitama välja, kust jookseb välja õli või hoopis tegu küttega. Traktorile sai küte ostetud. Loodan järgmisel nädalal miskit maha niita. Koostöö partneritega on suheldud.
Töö juures kohtusin külamoorist latatara Einar Isakannuga. On mehel jutud, kogu küla kohta teab, aga siiski poolikult. Ja kui osav sell inimestele tühjade juttudega hirmu naha vahele ajama. 
Nädala sees on juhtunud mõndagi, veel on mõni viss meie kanti ära eksinud. Üks koguni karjamaale noorte sälgude hulka. Sai siis farmeri karjakud välja kutsutud ning teekond ühe vassuga siis karjamaa suunas nagu paraad kolm meest rolleritega ja üks meesterahvas vassuga jalutades. 
Nordik on teinud edusamme, kuid peame suutma selgeks teha, kus aias võib liikuda. Kuna teised koerad aktsepteerivad aiaskäimise keeldu. Kuna on olemas talu territoorium. 
Loodan, et suudan järgmine nädal elada oma plaanide järgi. Ütlen raske on plaanida asju, kui töö on päevasel ajal. Ega töö juures asjad korras pole. Ma pole aru saanud, kes teeb kõige rohkem vigu. Miks eksisteerivad suhtlemisraskused, miks pean mina asju tagant torkima. 

9. juuni 2015

                                            Tundub, et  mu töö nõuab palju jalgadel olemist.

6. juuni 2015

23.05.2015





On elu, kuupäevad jooksevad  silme eest läbi nagu filmis. Hoian oma elukurssi töögraafiku järgi. Ega miskit, järgmine nädal traktorile niiduk taha, plaan alustada heinatööga. Enne veel agrovarustust külastada, et hankida mõningad olulised varuosad traktorile ja niidukile. 
See nädal sai oldud abiks farmeri vasikate püügis. Kes pääsesid valla äikese tagajärjel. 
Lemmiklooma poodi viisin kaks küülikupoega ja ühe vanema meriseapoja.
Alustasin sellest nädalast autole kuluva kütte arvestusega. Lihtsalt, et teada, kui palju kulub rahaliselt autole kuus raha. Vaja oleks uuele autole hakata mõtlema. Üks porikoobas on omadega juba päris õhtal. Pole mõtet enam vanat lappida ja rahasid sisse tampida. kuskilt immitseb õli, aga mis õli ei oska kohe öelda. Iga kord töö juures on õli laik maas.
Selle nädalal sai palju joostud, lisaks proovisin osaleda valla suvemängudel veel rattakrossil, kus jäin jalalihase kanguse tõttu viimasele kohale. Kurvaks mind see ei teinud. Rattal on vaja vahetada mõned detailid. Kui mõtteliselt kokku arvestada tuleb juba piisav summa kokku. Mõnedele hobustele pean ostma spetsiaalsööta. Ja jälle on vaja küüslaugu mineraalämbreid. 
Aed upub aga rohtu. Osa juurikaid on veel maha külvamatta. Selline elu hetkel valitseb, püüan harjuda praeguse töösüsteemiga, kuid puudub stabiilsus. mingi kindel reziim, mis pakuks kindlustunnet. 
Loodan, et midagi hakkab lõpuks ka paika loksuma. 

25. mai 2015

Õues voogab esmase kuiva heina aroom. Tekkis väike kihk juba heinatöö tegemiseks. Plaaningi, trimmerdamisest tekkinud heinapuru ära koristada. Saab toalemmikloomadele hommiksöögiks jagada.
Pean leiutama Nordikule mingi mängu, et tõmmata ära liigse huvi lindudelt. Kipub neid nagu kass taga ajama, unustades ära piirid, kus tohib käia ja kus mitte. hetkel ongi nii, kuna collipoiss Blue teab, et aiamaale minna ei tohi. siss Nordik kaotab igasuguse taju ja piirikontrolli. Ongi  hea teadmine, et isased koerad õpivad aeglasemalt ja nendega on rohkem tööd. Eriti raske iga on puberteedi iga. Ja isased on jälle julgemad, siis piiride õppimisel emased on kiired taipama, kus asub naabri elamise piir, et kust enam üle minna ei tohi. Sellepärast siis Nordik kontrolli mõttes ongi kinni. Jõuan ma teda pideva keeldude ja käskudega ohjes hoida. Rohkem isaseid koeri enam ei taha. Isased koerad on raskem õpetada.
Sai veel eile linnas liigeldud rattaga, esmaseks mõtteks oli autoga linna minna, kuid mida selgemaks sai, et päike ja soe õhk, siis eelistasin rongiga ja rattaga linna. Kuigi pileti võtsin Balti jaama. Maha läksin Liival ja sealt siis läbi Järve puhkeala juba Pärnu maanteele ning seda mööda pikalt, kuni Kaarli pst. Ja kuna kõht tühi ja janu hingi pigistamas. Sai Baltasse kimatud, kus selgus, et rong millega Raplast liikuma hakkasin, polnud jaama veel jõudnud. Imestasin, et kus ja miks siis kiireks loodud ,,porgand". Nii aegalselt liikus. Imestasin enda vormi üle, mida pidasin siis suurepäraseks.
Pärast ringitundi, aga Laagrisse kimasin, kõige rohkem hingamist ja jõudu nõudis juba Glehni mäenõlv. Kus ma siis tõstsin kahest maha kukkunud puust ratast üle. Iga asi on minu jaoks trenn, tahan osaleda järgmine nädal rattakrossil. Muidugi mõttes ennast veel väheke kirudes, et kus see õige asfalttee on, kust olen ka mitmeid kordi küll ülesse ja alla sõitnud.  Igal juhul oma sihtpunki jõudsin. Pärast alla poole tunniga Liiva raudtee jaam liigelnud oli minu jaoks päevatipp. Juba tagumine osa näitas teatud valuaistinguid, siis seepärast enam soovi kuhugile teise jaama rongiaja ootamiseks parimaks kulutamiseks enam sõita soovi polnud. 

Kevadmürkel hea söögiseen, kuid alkohilga süüa pole soovitav

Kevadkurrel

Kevadkogrits vajab kupatamist enne toidu sees kasutamist. Olen enda kandis mõnda ükskikut isendit trehvand, kuid teadmine, et on mürgine ei ole korjanud, kuigi jah läbi kupatamise on võimalik mürgisust kahandada. Kui pole söönud ei hakka  ma ise enesele seda sundima. 
Vabandan, piltide omaniku ees, et siia kopisin, kuna endal pole sobivaid pilte ülesse panna.  

  Tänavu aasta kevad on varajane. Tegeleme vaikselt ka maastiku trennidega. Lihtsalt ilus aeg, ilmad mõnusad. Ainus mure, muda jätkub kõikja...