Tänast päeva sai alustatud kella 6-est juba. Kõige pealt kohvitasime ja sõime mõne võileiva. Ning kell 7 olime juba õues ehk ajaliselt hobuseid puhastamas ja saduldamas. Riidesse panime jooksvalt... Kuna hommikul ilm säherdune, mis tõotas päris soojaks minna. Ponid saanud sadula alla ja teekonnal avastasin, kui mõnus on alanud päev. Rõkkav linnulaul, enamus vaikus ja ühtlane kabjakobin teel, mõjus suht positiivselt. Kui tuleb ette selline teekond võtta kodunt Raplasse, siis alati võtan nii, et aeg võtab oma kanda. Lasen lõdvaks ning püüan nautida hobuse igat liigutust. Ja kui rohumaa, siis traavi. Algus tundus väga super ja Rapla linna sõitki tekitas endaski väheke ujedust. Igakord mõtlen, et leiaks kuidagi lahenduse, et vaikselt oma platsile hiilida. Kõigepealt sõbranna juurde hobuseid jootma ja siis platsile. Kell oli juba poole peal. 
Eve Haggi, tegi vankrisõitu, siis ühed ponitalutajad olid veel, kes väheke häiritud said. Meie tulime välja, et lihtsalt olla, mitte massilist teenimist teha. Iseenesest oli lihtsalt suurepärane kõik. 
Tagasi teel enne koju sõbranna juurest läbi hobustele juua anda ja puhata enne teele minekut. Korra Säästu kauplusest läbi põige, et miskit põske pistmiseks osta. Kodutee tundus hopadele eriti meelepärane olema ja Kellukas hakkas vaikselt läbi oma ärevuse kiirust tõstma, kuni selle hetkeni, kus meeletule galopile tõusis. Ja peatselt kõiki ponisid see meeletus haaras. Tõmbasin jälle Kelluka traavile, et lasta Mann oheliku otsast vabaks.
Mann vabana kaasa jalutamas, vahepeal suutäisi haaramas, liikusime juba Estonia järve suunas. Mõte oli väike supelus teha, kõik kulges sinnamaani seikadeta. Järve äärde jõudnuna selgus, et rahvast palju ei hakanud kellegi silma-ega sisemise elu-olu häirima. Panime hobused kinni võtsime einet ja edasi kulges juba plaanipäraselt Raikküla Farmeri põldudele, kus värsked silorullid teavitamaka, et selle aastane esmane saak juba põlluserval järgmise talve jaoks ootele. Nähtavale ilmus korraga Raikküla tallist Ruttar kolm hobust ratsanikega. Kõige suuremat huvitatust ilmutas meie pesamuna Mann, kes oma väiksuse ja uudishimuga hirmutas suured-kõrged võistlussuksud galopile. Muidugi suurte hobuste ratsanikud naerma pahvatasid... teadagi miks, et tilluke liigikaaslane suurt hirmu suurtele hobustele tekitab. Naersime meie isegi, kõik oli ju kontrolli all. Mann seisis jalad harkis ja imestas, et nood liigikaaslased tema eest põgenesid... teadmata, et miks...? Edasi juba läbi Raikküla vanadel radadel. Kuid kõige enam kurvastust tekitas RMK metsas laiutav maanteed meenutav kruusatee, mis polnud veel lõplikult valmis. Pidime läbima kaks korda kraavi... Lootus puges hinge, et vast edaspidi rajatakse kõrvale viivatele sihtidele ikka kraavide kohale sillad. Jube raske on liigelda algajatega kraavidest läbimisel. Koju jõudnuna, ootasid juba teised hopsid ning mõnus enesetunne kordaläinud päevast.
Lihtsalt naasta koju süda tänust rõõmustamas... Julge peale hakkamine on pool võitu.

Kenad ilmad panevad rohkem pingutama ja trenni tegema. Sai ostetud jälle vet. ravimeid koertele ussitõrjeks. kõige huvitavam seik sel nädalal, unustasin ära lakukivid kaasa agrovarustusest võtta. Õnneks juhtus olema samas poes üks tuttav, kes siis müüja palvel helistas.Õnneks polnud kaugele jõudnud. Keerasin Rapla Viljandi mnt.l ringi.

Mõtlen iga päev auto peale, pean jälle tegema kulutusi. Selgitama välja, kust jookseb välja õli või hoopis tegu küttega. Traktorile sai küte ostetud. Loodan järgmisel nädalal miskit maha niita. Koostöö partneritega on suheldud.

Töö juures kohtusin külamoorist latatara Einar Isakannuga. On mehel jutud, kogu küla kohta teab, aga siiski poolikult. Ja kui osav sell inimestele tühjade juttudega hirmu naha vahele ajama. 

Nädala sees on juhtunud mõndagi, veel on mõni viss meie kanti ära eksinud. Üks koguni karjamaale noorte sälgude hulka. Sai siis farmeri karjakud välja kutsutud ning teekond ühe vassuga siis karjamaa suunas nagu paraad kolm meest rolleritega ja üks meesterahvas vassuga jalutades. 

Nordik on teinud edusamme, kuid peame suutma selgeks teha, kus aias võib liikuda. Kuna teised koerad aktsepteerivad aiaskäimise keeldu. Kuna on olemas talu territoorium. 

Loodan, et suudan järgmine nädal elada oma plaanide järgi. Ütlen raske on plaanida asju, kui töö on päevasel ajal. Ega töö juures asjad korras pole. Ma pole aru saanud, kes teeb kõige rohkem vigu. Miks eksisteerivad suhtlemisraskused, miks pean mina asju tagant torkima. 

                                            Tundub, et  mu töö nõuab palju jalgadel olemist.

23.05.2015

On elu, kuupäevad jooksevad  silme eest läbi nagu filmis. Hoian oma elukurssi töögraafiku järgi. Ega miskit, järgmine nädal traktorile niiduk taha, plaan alustada heinatööga. Enne veel agrovarustust külastada, et hankida mõningad olulised varuosad traktorile ja niidukile. 
See nädal sai oldud abiks farmeri vasikate püügis. Kes pääsesid valla äikese tagajärjel. 
Lemmiklooma poodi viisin kaks küülikupoega ja ühe vanema meriseapoja.
Alustasin sellest nädalast autole kuluva kütte arvestusega. Lihtsalt, et teada, kui palju kulub rahaliselt autole kuus raha. Vaja oleks uuele autole hakata mõtlema. Üks porikoobas on omadega juba päris õhtal. Pole mõtet enam vanat lappida ja rahasid sisse tampida. kuskilt immitseb õli, aga mis õli ei oska kohe öelda. Iga kord töö juures on õli laik maas.
Selle nädalal sai palju joostud, lisaks proovisin osaleda valla suvemängudel veel rattakrossil, kus jäin jalalihase kanguse tõttu viimasele kohale. Kurvaks mind see ei teinud. Rattal on vaja vahetada mõned detailid. Kui mõtteliselt kokku arvestada tuleb juba piisav summa kokku. Mõnedele hobustele pean ostma spetsiaalsööta. Ja jälle on vaja küüslaugu mineraalämbreid. 
Aed upub aga rohtu. Osa juurikaid on veel maha külvamatta. Selline elu hetkel valitseb, püüan harjuda praeguse töösüsteemiga, kuid puudub stabiilsus. mingi kindel reziim, mis pakuks kindlustunnet. 
Loodan, et midagi hakkab lõpuks ka paika loksuma. 

Õues voogab esmase kuiva heina aroom. Tekkis väike kihk juba heinatöö tegemiseks. Plaaningi, trimmerdamisest tekkinud heinapuru ära koristada. Saab toalemmikloomadele hommiksöögiks jagada.

Pean leiutama Nordikule mingi mängu, et tõmmata ära liigse huvi lindudelt. Kipub neid nagu kass taga ajama, unustades ära piirid, kus tohib käia ja kus mitte. hetkel ongi nii, kuna collipoiss Blue teab, et aiamaale minna ei tohi. siss Nordik kaotab igasuguse taju ja piirikontrolli. Ongi  hea teadmine, et isased koerad õpivad aeglasemalt ja nendega on rohkem tööd. Eriti raske iga on puberteedi iga. Ja isased on jälle julgemad, siis piiride õppimisel emased on kiired taipama, kus asub naabri elamise piir, et kust enam üle minna ei tohi. Sellepärast siis Nordik kontrolli mõttes ongi kinni. Jõuan ma teda pideva keeldude ja käskudega ohjes hoida. Rohkem isaseid koeri enam ei taha. Isased koerad on raskem õpetada.

Sai veel eile linnas liigeldud rattaga, esmaseks mõtteks oli autoga linna minna, kuid mida selgemaks sai, et päike ja soe õhk, siis eelistasin rongiga ja rattaga linna. Kuigi pileti võtsin Balti jaama. Maha läksin Liival ja sealt siis läbi Järve puhkeala juba Pärnu maanteele ning seda mööda pikalt, kuni Kaarli pst. Ja kuna kõht tühi ja janu hingi pigistamas. Sai Baltasse kimatud, kus selgus, et rong millega Raplast liikuma hakkasin, polnud jaama veel jõudnud. Imestasin, et kus ja miks siis kiireks loodud ,,porgand". Nii aegalselt liikus. Imestasin enda vormi üle, mida pidasin siis suurepäraseks.

Pärast ringitundi, aga Laagrisse kimasin, kõige rohkem hingamist ja jõudu nõudis juba Glehni mäenõlv. Kus ma siis tõstsin kahest maha kukkunud puust ratast üle. Iga asi on minu jaoks trenn, tahan osaleda järgmine nädal rattakrossil. Muidugi mõttes ennast veel väheke kirudes, et kus see õige asfalttee on, kust olen ka mitmeid kordi küll ülesse ja alla sõitnud.  Igal juhul oma sihtpunki jõudsin. Pärast alla poole tunniga Liiva raudtee jaam liigelnud oli minu jaoks päevatipp. Juba tagumine osa näitas teatud valuaistinguid, siis seepärast enam soovi kuhugile teise jaama rongiaja ootamiseks parimaks kulutamiseks enam sõita soovi polnud. 

Kevadmürkel hea söögiseen, kuid alkohilga süüa pole soovitav

Kevadkurrel

Kevadkogrits vajab kupatamist enne toidu sees kasutamist. Olen enda kandis mõnda ükskikut isendit trehvand, kuid teadmine, et on mürgine ei ole korjanud, kuigi jah läbi kupatamise on võimalik mürgisust kahandada. Kui pole söönud ei hakka  ma ise enesele seda sundima. 

Vabandan, piltide omaniku ees, et siia kopisin, kuna endal pole sobivaid pilte ülesse panna.  

Selle nädala lõpetuseks võin öelda, et sellel nädalal on olnud nii pingeid, va kabjaliste ula peale pääsemist. Siis nende koju saamine võttis ikka päris palju aega. Üritus hobustega ning trennid lastega. Võin mõnuga nautida uute teadmiste ellu rakendamist. 
Muidugi ikka koerad, merisead, papagoid on aktiivseks muutunud. Ainus kurb sündmus, pidime matma papagoi emanda nimega Tuvi. Kurb hetkeks, kuid õues ootavad tegevused ei lase üksiti.
Tegin algust selle aasta esimese trimmerdamisega. 
Tegelemsit ja aega nõuavad ka noored sälud, vahel hing vajab pärast kahte pikka tööpäeva puhkust, siis üks päev lihtsalt väsimusega kergemaid tegevusi ette võetud näit, koerte harjamine, puukide korjamine, igapäevane automaatreziimil on juba koerte söötmine. Muidugi toapudulojused. Siilionu ristisin juba kullaketrajaks... jooksuratta omapärane vurin väheke vokiratta vurinat meenutab. Muidugi hobuste juures metsakarjamaale käimised on päris nauditavad. Ahjaa orienteerumise unustasin sootuks, see nädal toimus see teisipäeval. Lastel seekord hästi, aga mina oma uhke edevusega jooksin lihtsalt ühest kp-st mööda... naljakas.
Püüame panustada Liptoni ratsastamisele, pean tunnistama kena jooks poisil. Teine asi õnneks, et ruun on ja tänavu aasta mitte ühtegi varssa.
Pean ostma veel putukatõrje vahendit kõige parem on küüslaugu mineraali ämber. Seda hobused eelmise aasta talvel said ja terve suvi olid igasuguste satikate poolt puutumatud. Varsti on väljas kihulased...
Bluel avastasin silmad tihedat rähka täis, õnneks on kodus olemas koertele mõeldud ravisilmatilgad. tilgutasin seda hommikul, nüüd õhtul veel. Kunagi ei tohi mädase eritise korral kahe silma vahele jätta. Tuleb kohe ravi osutada. Ja kuna collidel silma asetus sügaval, siis seda enam peab olema tähelepanelik. Hertal kipub aeg-ajalt olema silmapõletikku, mõned päevad silmatilku silma tilgutanud, kaob ka eritis.
Pean pöörduma tuttava juristi poole, igaks juhuks. millised tööalased õigused kaitsevad mind kui töötajat. Lahkumas on kaks head turvatöötajat, milliseks on kujunemas juunikuu? Tundub, et olen sattunud räästa alt vihma kätte. Olles täna tööle naasnud Konsumi objektile, sain kibeda nähvaka, mis tegelikult polnud otseselt minule, tegelikult oleks seda pidanud kuulama turvajuht.
Väheke murelikuks teeb. Olles kuulnud eelmise aasta kohta töö-tegemiste-graafiku korraldamise kohta teemasid. Olen väheke ettevaatlikumaks muutunud. Tekkinud on küsimus kuhu ma olen sattunud. Olen ootel, näis mis edasi saama hakkab, kui juuni on on pingeline, siis pean lahkuma. See pole enam õige töö tegemine.