Ehh on elu, niikui miskit kahe silma vahele jääb on üks kuu nagu kihutav rong möödunud.
Viimaste päevadega on saanud ka tegelda noorte sälgudega.  Tänane hommik kuluski ainult hobustega tegelemiseks ja aia parandamiseks. 
Hea meel,kinni peetud sälgude üle, et need on emadest võõrutatud. Suured tited ja Kati täitsa pöörane oma poiss-sälu järgi. Ega miskit kiita või... teada mida vaja teha.  
Üks hommik 5 paiku, aga kappamisega une pealt ülesse ehmatas Lamurella, kes muidugi oli siis koertepaanikas aia maha jooksnud. Ehmatusega ülesse ärganud, kiirelt miskit ümber haaranud ja õue tormates, sinna kuhu kadus kabjamüdin. Va kabjaline leitud, Aade võttis teise päitseid pidi ja viis sisse. Mina jooksujalu aiast voolu välja võtma ning aeda parandama. Aed korras, vool sisse ning tagasi voodisse und nautima. Ja imede ime, uni ka kohe tuli, kuid seda kaunist unenägu kahjuks ma enam ei näinud... kuid see oli ilus unenägu-olin reisil, kuskil kenas looduspaigas ja tore seltskond ümbritses mind...
Ja eelmise nädala lõpus sai võsa maha nokitsetud. Korraga kostus kõrva tuttav linnulaul... pääsukesed traadil hõiskasid mitmehäälselt. Nii hea meel nende kohalolu üle. Pääsukesed on kohal ja pesapaigad juba üle vaadatud.
Nokitsen ajaviiteks oma lillepeenart teha. Kena ilm ja vihmgi üle jäänud. Peab tegutsema, hunnik töid on ees.

Mina pole veel oma elatud aastate jooksul nastikut näinud, kui ainult piltidel, siis paslik lugu Muhu saarel juhtunust.
http://ilm.ee/?513749

Läksin eile metsa, et veidi koristada, kuid ees ootas üllatus. Tüki ruberoidi all, magas sügavas unes vaskuss. Mu erilised lemmikud. Tõstsin katte korraks eemale, et pilti teha ja panin selle samamoodi, hästi tasakesi tagasi, et mitte häirida romantilist und nautivat tegelast. Ühe pildi laadisin fb kontole, kuna selgus, kui palju leidub inimesi, kes pole näinud vaskussi elusuuruses. Ja tõin kohe võrdluseks, kunagi koduhoovi eksinud pruuni rästiku pildi, et siis saaks teha võrdlust ja teha selgeks erinevused. Kindlasti tekib küsimus, kus asub vaskussi pea. Pea on peidetud lookleva keha alla. Kuna minu sehkendamine tema ümber ei äratanud kordagi ülesse.

Ja see pilt siis aastaid tagasi tehtud ukse all. Kana tõstis omapärase kisa, ise karjus ja piilus toda keerdu tõmmanud siugu omapärase pilguga. Siin on madu kaitseasendis. Olen näinud, kui nad ka tahavad rünnata. Kuid siis, kui neil mingi kindel projekt pooleli näit. teed ületaval rästikul sai süda täis minu peale, et ma tal teed üritasin tõkestada ning suunata tagasi tee äärde. Siis tegi paar osavat hüpet ja rattakodarates ta oligi. Õnneks viga ei saanud, vaid piirdus arusaamisega, et ei tasu tehnikaga sõtta astuda.

Nautisin eile siis vihmapüha, mis hoidis tagasi õues toimetamisi. Õhtul korra uuesti tuulises metsas käisin, et panna uued karjapostid ning kas taastada okastraataed vanas vormis või minna üldse uuenduste teed. Võtta kasutusele karjusetaranöör...? 

Üks hea asi veel, koertepaberid korras, nüüd vaja veel teha kordusvaktsineerimised ja korraline ussikuur.  Kui arvestada majanduslikult kokku numbrid, kui palju kulub aastas koertele. Eriti, kui tegemist on veterinaasete kuludega. Järgmises kuus saab ehk ka Nordikule op tehtud, et emaste jooksuaeg hormoone väga pöördesse poissi ei ajaks. Kutsuti mai alguses toimuvale jahikoerte näitusele, kuid sinna ma polnud ühegi valemiga plaaninud.

Täna hommikul alustasin päeva juba 7.30 õues. Vaatasin üle traktori käivituse, kuid viimase aku lihtsalt jahedate ilmadega tühjaks saanud. Miskit panin laadima, ootan aku täitumist ning oodata ühe amteniku kõnet, et minna järgi lapse autasu jäätisele. Raplas veel paar kohta läbi käia.

Herta oli välja aiast smuugeldanud. Nosis naabrimaja tee äärest rohelist kõrrekest.

Hirmutav on lugeda kütuseaktsiisi lisandusmisest küttele ja majutusasutusele plaanitav käibemaksu tõus. Huvitav, kuhu maaelu jõuab...? Toetused mis põllumajanduses või loomakasvatajad saavad läksid sellest aastast tulumaksu alla. Peab kõik tsekid alles hoidma, kui järgmine aasta tuludeklatsiooni tegema minna.

Õnneks uued  taimed elasid üle öökülma v.a. aktiniidia taim, mis lasi kohe öökülma järgsel päeval mustaks tõmbunud lehed maha. Olin väheke kurb, uurisin mõnelt aiateadlikult inimeselt, kas on võimalust, et too veel ellu ärkab? 
Uurisin väheke uute taimede hankimis hindasid, plaanin veel lisa hankida. Huvitavaid liike oleks ning annaksid huvitava sisu aiale. Aiast on puudu astelpaju, siis võiks olla erinevaid sorte mustikaid, jätkuvalt tunnen huvi leinavormi puude vastu. Huvitavad ka ühetüvelised sõstra-karusmarjapõõsad-puud ei oska õiget nimetust kohe pakkuda. Õpin siin elus kogu aeg midagi uut.
Vaja oleks veel happelist turvast tuua, olin ju eelmine nädal metsa istutamas. Ja seetõttu läänemaale ei jõudnud. Igaks asjaks on vaja aega, et kuhugile jõuda.
Kogesin täna jälle ebamugavusi, settin väheke enda sees seda teemat, et kuidas asja selgeks klaarida. ainus asi, alati edaspidi kontrollin teatud teavet, enne kui õige aja mööda lasen. Selles osas küsin endalt, et kes süüdi on...?
Õnneks eile sai miskit korda tehtud, käis külaline, kellega siis mõned kevaded tagasi Berliini reisil kohtusin ning hotellitoas mõned ööd veedetud. Ja see viis headele läbi saamisteni, kuni siiani. Kuigi meie elukohti lahutab pikk 4 tunnine vahemaa ja seetõttu ei ole meil omavahel tihedalt kohtuda. Kuid nüüd pean ilmtingimatta külla minema. Siiani olen jäänud lubaja rolli...päris piinlik kohe.

Eelmise päeva hommikut alustasin vaikselt. Nautisin kodus olemist ning mõningaid tubaseid toimetusi. Õue minek oli mul vastumeelt, koerad korraldasid tormijooksu, et mind jälle metsa meelitada oma huilgamisega. Mõned koerte tormijooksud koos huilgamisega, ma ignoreerisin. Panin enne aiamaale minekut Nordiku keti otsa, et saaksin rahulikult uurida kasvama pandud taimede tervist ja ikka ringiga jõudsin seenepakkude juurde. 

Lõpuks oma tegemistega jõudsin juba hobuste juurde, olles andnud hobustele heina ning siis vaatasin, et koerad olid rahulikult lebamas oma kohtadel. Lasin enne tuppa minekut Nordiku lahti. Läksin vaatama oma lemmikseriaali Cobra11.

Seriaal vaadatud, sai siis lõpuk koertega metsa mindud. Koerad ei saanud esimese hooga aru, et nüüd on minek. Alles siis tõusis lärm, kui olime jõudnud poolde aiatagusele teele.

Metsas läksin koheselt oma lemmikpaika, võtsin mediteerimis asendi ning tegin 10 minutilise meditatsioon-hingamise, et saada tagasi oma vaimne-füüsiline tasakaal. Kogesin, et kolme tööpäeva erinevate pinged olid langed minule nagu koorem õlgadele. Mõnedele klientidele on arvamine, kauplus ja sealsed töötajad oleksid panged, kuhu võib oma saasta-kõntsa maha loopida (seda mõtlen mõtteliselt). Kuid nii ma ennast tundsin, väga raske oli ennast koguda. Olles meditasiooniga ühele poole saanud-mõtteid korrastanud läks elu jälle paremaks. Seni istusid koerad tähelepanelikult jälgides, et mida perenaine teeb. Linnukoerad meeldivad sellepärast, et nemad hea koolitusega hoiavad inimese lähedusse. 

Olles saanud koduste toimetustega ühele poole, pidasin eilseks plaaniks, et sõnnikut viskama ei hakka. Kuna siis oleks linnasõiduks väga väsinud olnud. 

Linna saanud, kohtusin Balti jaama Nunne tänava parklas onu-tütrega, kes viskas siis Toompuiesteele. Seal muidugi ei jälginud majade numbreid. Ja panin otsitava maja tagant hoopis kaugemale... ai-ai-ai mina kes ma hea orienteeruja. Teadasin, et kogu see maja on hambravimaja ja mis selgus, et peaauks kuulub koolile. 

Kohtusin uute inimestega Kaarli koolis ja õpilastega, kes siis alustasid koos minuga viimase õppeveerandi loodusringiga. Lasin esimesel tunnil joonistada lemmikpuu, läbi selle tegi veel mõni kas lemmikputuka või looma lisaks. Fantaasialend oli igal ühel erinev. Läbi selle tegevuse õppisin lapsi rohkem tundma ja nimeliselt kokku viima.
Kõige enam, millega rahule jäin oli see, et lastega sain koostöö sujuma. Pärast koolis viibimist läksin Rahva Raamatusse, kus üllatas naisturvatöötaja. Muidugi üllatama paneb, aga mul endal kurje plaane pole ja ei saa ka kunagi olema. Läksin korraks vaatama, kas on midagi mis mind huvitab. Minu jaoks on täiesti uskumatu, kuhu oleme jõudnud... kui juba turvatöötajaid vaja...

Täna on tuuline ilm, kohati, kust autoga möödusin oli kohutav liivatorm teepeal. käisin Raplas korraldatavatel esmaabi koolitusel igaks juhuks. Kuigi oleksin pigem eelmine kuu soovinud, Tartus toimuvatel ratsaspordiga seotud esmaabi koolitust kuulata.
Koerad on pärast koertekrossi väga üliaktiivsed, et enam hingamisruumi ei anna. Muudkui nõutakse aga metsa minekut. Natuke nende liigne tähelepanu väsitab.
Täna siis kiirustades istutasin mõned uued taimed, aga veel on istikuid, mis ootavad maaettevalmistust. Pean taimed ööseks kinni katma, kuna ööd veel jahedad ja noored rohelised võrsed vast ei kannata jahedust. 
Oma uusi kolleege tundma õppinud, on tekitanud mõningad suhtlemis momendid arusaamatust. Õnneks olen kogu nende segasummas jäänud neutraalseks ning pole rutanud kellegi käest aru pärima, et miks või mis... olen aru saanud, et selle tõttu on kannatajaks üks kaupluse töötaja, kes nende juttu uskuma jäänud. Olen pidev ütleja endale, et vaata ja kaalu, enne kui asja päris tõeselt võtad. Tahaksin nendegagi läbi saada, aga miski takistab. Kuna meil kokkupuudet vähe, siis suhtlemiseks ning muudeks läbi käimisteks saab ainult konkreetse suhtlemisliini aetud. Ühist on graafik, kus näen nimesid, mis päeval keegi on. Ja parim mida enda jaoks leian on see, et las harjuvad teised minuga ja küll siis tekib oma aeg ka nendel minuga harjumiseks. Mul oleks palju küsimusi tööalaselt, aga kui puudub hea usalduslik ning ametialane soe läbi saamine ei ole edasi minekut ka minul.
Eilne lugu tekitas naljakat tunnet, et ühtäkki ilmus eitea kust siis üks kollegist turva välja ning ütles miskit. Muidugi on minul see meelest läinud, püüdsin seda täna enesele meenutada. Mida ta ütles, kuid mis teha mis meelest läinud see läinud. 
Praeguse kõige selle loo juures eelistaksin rohkem mingit ekstreem olukorda, mis tooks välja mulle omased tugevad küljed. Praegusel hetkel võiks öelda, et lihtsalt olla ja argiselt igavleva pilguga sihtida kaupluse ruumi ka päris ei soovi. Mu tugevus on lahendada probleeme mänguliselt... lohutan jällegi, et küll tuleb ka aeg, kus saan ennast tõestada. ... muidu jah kas see koht ikka sobib mulle..?

Tiba aega, enne starti minekut. 

Laura ja Sofi II koht. 

Mida annab koeraga jooksmine? Hoolimine ning koostöö koeraga kasvatab arvestuslikult kellegisse elavasse paremini suhtuma.