Naudin tänast kodus olemist 100-ga. Isegi ei taha suhelda, hommikul alustasin juba sellega, et tegin Rapla ringi viies ära mõned lapsed kooli ning ise mööda minnes toidujäätmetepange. põige maximasse, et võtta kapsapea, supikondi pakk ja prügikoti pakend, tellitud on sõnnikut, mida vaikselt siis klientide soovile koju kätte toimetama hakkan. 
Korra kohvitagavara täiendamiseks säästust läbi, kus odavmüügi kampaania teatud toodetel k.a. kohvile. Siis jälle kimades koju. Kodus avasin supikondi pakendi ning jagasin koertele igale ühele suu-ja hambapärase kondi. Nautisin nende rahulolu ilmeid. 
Kapsast alustasin leht lehelt jagamist toanärilistele. Ja eks ise rebisin sama tüki eneselegi värsket nosimiseks. Olles siis teinud esmased tegemised ja kohvi joodud, mõtlesin vaadata lemmikseriaali, kuid mu rahutuhing ei soovinud teleka taga olemist, pigem õuet koristama läksin. Andsin ka hobustele ninaesist kontrollisin väheke soolakivi olemasolu, tundub otsakorrale jõudmas. Tuleb jälle üks ports tagavaraks koju varuda.
Eilne päev oli ka vahva, enam ma pärast kahte või kolme tööpäeva väsinud pole. Pakatan iga päev energiast ja sisemisest rõõmust, mis annab hea positiivse tunde kõikideks tegemisteks. eilne orienteerumine läks ka hästi kokkuvõttes jäin neljandaks. Pole paha tulemus esimese korra kohta. Ja üldse lõpetada päev ujula külastusega, kus muidugi saunamõnusid nautida sai. Üldse mõnus olemine kõiges.... yess.

Ajalooradadel

Kasari ajalooline sild

Vanaisa sünnikodu ja ... isa autasu mõis Eesti esimese vabariigi sõjaväeliste teenete eest.

Viimati elati selles majas aastal 1985.a. Ja elanikuks vanaisa ema Rosalie, kes elas kõrge eani. Majast on alles müürid ja ajaloolise tähtsusega mantelkorsten. 

Aastaid õitseb kevadeti hoovis palju metsikuid kollaseid tulpe.

Täna suure reede päeval oleme perega pigem puhkamise lainel, isegi hobused saavad puhata. 
Eile oli vanaema sünnipäev, meenutuseks süütasin mõtetes tema auks küünla. Viimati surnuaial käies sai seda ka päriselt tehtud. Kurb tunne valdab mõeldes neile. Kuid mis teha nii see on, kord on kõigil aeg lahkuda. Vanaisa ja vana-vanaema surmapäev ongi aprillis ja lihavõtete suurel reedel 11 aastat tagasi. Surnuaial käies, meenuvad ikka ja jälle koos elatud aastad. Vanaisaga sai palju kaasas käia, kelle kaudu sai nii mõnda Eestimaa paika tundma õppida. Vanaisa oli väga eriline inimene, kes meenub ikka ja jälle.

Mõnede hobuste kabjad said korda tehtud ning muud nipet näpet. Kanala puhtaks roogitud, et kanadel puhtam ja mõnusam elu oleks.
Merisea lapsed kasvavad ja pea on nad nädala vanused.
Üle mitme aja nautisin hommikust lebotamist ning oma lemmik-krimi seriaali vaatamist... ehh on lapsed nende pärast ma toda ,,Cobra 11" vaatma hakkasin.
Aias toimetanud ning ikka seenepakke piilunud, uurin jätkuvalt kuidas lillepeenras lillesibulatest lilled arenevad. Tulbid, nartsissid teen kindlaks, kuid mis kahe lehteda taga on ei oska öelda.
Ma ei mõista mis neil tammeka küla meestel huvi mu tehnikapargi vastu küll on. Ära tüütavad juba oma juraga ning ümber tehnika keerutamine.

Tänane päev on möödunud koerte dressuurile, mida siis harjutasin. Vaikselt ootama ning käsklus ,,kodu". Kaks noort isast poisskoera eirasid käsku ja tulid ikka mulle järele. Nordik lõhkus seeläbi veel keti ära. Muidugi tõin koju tagasi, sest koer peab ootama luba tegevuseks. Niikui ma jälle värava poole mõne sammu tegin jälle kari koeri haukuma... Eirasin meelega nende lärmakust. 
Mõne aja pärast ilmus metsast täiesti võõras sõiduauto, olin just asutamas ennast tuppa minema. Koerad jooksid hoovist teepeale haukudes. läksin minagi uurima, kellega tegu võiks olla. Auto pidas karjmaa servas kinni ning lülitas sisse tagurpidi käigu. Tagurdas siis tagasi ja seisatus minu kohal. Tutvustas ennast... tegu siis Rapla Vabakoguduse uue pastoriga, kes uudistas siis Raplamaad. Muidugi teada värk ma ei usalda selliseid ameeriklasi ja veel kuskil metsakolkas autoga kolamas. Sallimatus ja umbusk juba niigi, et Eestimaast niigi välismaalastele müüdud. Ja seda enam veel välismaalasest jumalasulane võib teab mida kokku luuletada (nähtud-kuuldud kõike).
Koertest edasi, jätsin siis koertele rahunemiseaja, tegelesin tubaste tegemistega ning hellitasime uustulnuk merisealapsi. Sai korra poetrett ette võetud. 
Poest kuulsin veel sellist asja, et üks turvafirma pidi olema pankroti äärepeal, ja poetädi ei osanud mulle sellest rääkida, et millisega nimelt. Muidugi teeb see väheke murelikuks, millise turvafirmaga tegu on..? Püüdsin ka intrenetist leida miskit, kuid kuskilt ei hakka silma uudiseid.
Kuuldule natuke tõepõhja uurides, tegelesin jälle koertega, seekord tegin äkkliigutuse ja läksin nii metsa, et koerad ei haukunud. Ainult näitasin käemärke, kuhu tulev pöörata.  Eriliseks koeraks oma koerakarjas pean ma Pipit, kes on harukordse mõistmise ja taibuga. 
Metsas harjutasin järjepidevalt koeri nimepidi käsklusele ,,siia" koheselt tulema. 
Õhtul 18 lasin ka hobused sisse, et saaksid nõrguda, kuna päev läbi kallanud lumeollust ja lõpuks õhtul vihmaks üle minnes. 
Kellaaja muutusest siis nii palju, et päev on veidi kummaliselt pikem. 

Juba märtsi viimased päevad, mul suht jama olemine, kuigi halva olukorra juures head nägu teha  nõuab palju eneseületamist, kuid jah. Mis eile juhtus, olles eile siis tööle mineku aja veel abikaasa keskis veidi autoteemal vestelnud, mis mind eriti rõõmsaks ei teinud. See tõttu tööpostile naastes aga korraliku segaduse korraldasin. Eks muremõtted ikka tingitud auto puudusest ajakava ringiplaneerimisest ja kui kaua ma pean pidevalt jälgima ning kiirustama, et jõuda õigeaegselt tööle. Mitmete asjade kokkusattumine tekitas tööandjas piisavalt kahtluse, kas ma mitte pole miskit tarvitanud. Natuke häiriv tunne tekkis, vahepeal ununes vahejuhtum ja enda tehtud vead. Kuid i-le täpi pani, üks endine töötaja tolles töökohas, kes ilmus ootamatult, piisavalt ennast tutvustanud, tabasin ära kellega tegu. Jättis küll nime nimetamatta ja  siis jäin veidi kahtlevalt mõtlema, leidsin parima viisi, et saadan sõnumi bossile. Helistada ei viitsinud, igal ühel juhtub, kui mitme asjaga korraga tegeleda, kui kaotada hetkeks reaalsuse. Sain õppetunni, peab mõnes asjas siiski tõsiseks jääma. 

 Õnneks parimaks lohutuseks on koerte ja hobustega tegelemine. Tänane päev on korvanud kuhjaga tekkinud pinged 0-lähedaseks. Ülekõige tegi head meelt hooldekodus mõnede vanurite külastamine ja neile hobuste näitamine. Pidin seda ammu tegema. Kuna hommikul trenniaeg piiras seda läbi viimast, siis pärast trenni saigi see teekond ette võetud. 

Eelmisel nädalal liikusime Jalase maastikukaitsealal, Minnika veski silla ületasin eelnevalt helistasin omanikule teavitades, et läbin kolme hobusega tema kinnistu. Lubati, saime nautida kenat korrastatud vana vesiveski ümbrust ja eluasemeks ümberehitatud veskihoonet. Iga selline ekstreemsus kinnitab tasemel olemist ning iga ettevõetud mitmetunnine matk parandab ainult treeningvormi. Mida on meil vaja. Suvel ühte-koma teist mõeldud pere ja hobustega läbi teha. Kui palju jätkub huvilisi väljast poolt peret ei oska öelda. 

Plaani võetud treeneritaseme tõstmine, jama on see, et hetkel on teadmata see, kui palju läheb maksma autoremont. Pean leidma miskit lisateenimist, et saada tagasi autole sobiv kütteraha ja ka muudeks hobidekuludeks. 

Pole kerge olla kannatliku meelega. 

Täna muidugi ka ilusad uudised, merisiga Pigi-Vigil   sündisid pojad, lahedad tillukesed numpsikud. Varsti siia ka pildid. Siil Feliks teeb kõvat jooksutrenni, et ei tea kuhu tal küll minek. Oleme lastega isekeskis arutanud, et võib olla siilideolümpiamängudele.

Millest pajatada, kõige pealt täna olen väsinud. Pean ajutiselt kasutama jälle liiklusvahendina jalgratast. Auto on remondis ja selle rivist välja minek eeldatavasti toob kaasa lisakulutused, kuid see selleks. kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab on minu põhimõte enese lohutuseks.
Täna on mul juba 30 kilti maha kimatud. Kipun liiga tegema, ratta peale ei saa kuidagi sooja jooki kaasa võtta. 
Nordikuga tegelemine on päris võhmale võttev. Palju mängida, kuulekust on nii palju, et käsklus siia on selge. Meeldib esemeid kätte tuua ja muidugi mõni kana on käpa alla jäänud. Patsab sõbraliku patsuga ja viimane upakil.
Üritan vabade päevadega hobuste kapjadele pilku visata. Kevadine rutiinne töö, talvekasukate kammimine, kust eneselegi saab karva selga, muidugi läbi tuule küll õhulise, küll suhu ja silma. 
Tööl läheb hästi püstijala peal seismine ei valmista enam mingit probleemi, olen leiutanud veel mõningad tegevused, mille abil märkamatult venitusharjutusi sooritada. Mõte tuli hakata kirja panema poesulide profiile. 
Koolivaheaeg möödus lastel trenni tehes nii noorhobustele kui lastele. Ise veetsin ka mõned korrad sadulas, sai käidud pikemal retkel enda lastega see rohkem nii trenni mõttes. Anete on hakanud aktiivselt panustama noortele hobustele.
Meie siilionu teeb aktiivselt öösiti sporti nii, et jooksuratas kiuksub. Kui öösel kohtingut loota, siis viimane jooksurattas . Naljaga pooleks mainisin lastele, et juu meie siilionu valmistub siilide olümpiamängudeks. Nii sportlikuks hakanud.