Täna hommikul pidin varem oma päeva alustama. Olin eelmine päev lubanud ühele teokale daamile, et viin ta õigeks ajaks kooli. Samas endal paha tunne, et lapsed, kes koolis käivad, peavad kasutama ühistransporti ja ühele inimesele aga jälle vastu tulema. Hea olla on vahel tõesti väga raske. Eriti siis, kui ise tahaks hommikul väheke kauem voodis uneleda. Kuna regulaarne ning graafiku järgi töötamine nõuab ju organismi kohastumist teatud ootamatustega. Muidugi neid hommikuid on enamuses, kus ikka tudida sooviks. On ju talveperiood ja hommikud seetõttu pimedad ning nii vara hobuseid toimetama ei tõtta. Ka neil on oma puhkerežiim, kui nendega kontakteerun. 
Ja jõuluaeg muudkui läheneb...

Piparkoogi lõhn ja kolmas advent nii see jõuluaeg läheneb. Eile sai käidud heategevuslikul üritusel, mida korraldati Luteri ja Vabakoguduse ühistööna lastele korraldati. Kahju, et ilm naa kehvapoolne ning meie teekond Rapla oli vesine ning osaliselt pooleks lumelörtsiga. Kuid mis lubatud see ette võtta ja täide viia. Ja viimasel minutil treilervedu kutsuda polnud ka võimalik. See selleks, teekond oli eriline, rolli selles mängis paljuskis meie riietus. Juba varakult arutlesime, et mida ja kui palju selga panna.
Terve tee selja taga tuhises tugev tuul. Metsastes kohtades natuke vaikne ja mõnus ratsutada. Muidugi Rapla linnas ülekäiguradasid ületades, tundus et autojuhid soovisid väga teed anda ülekäigurajal olevatele hobustele. Muidugi inimeste näod nii vastutulevatel, kui teel sõitvate autodejuhtide pilgud hobustele suunatud. Mina ise ees küll hobust enda järel talutades. Hobused pelgavad väheke uutes kohtades liikuda ja nii eelistan maas hobust või karja juhtida. Kui ise olen rahulik ja enesekindel tulevad hobused ka parima meelega kaasa. Kiriku juures oma sõiduringid sooritanud. Lahkusime tuldud teed ja ületasime maantee  ühispanga hoone eest ülekäigu raja kaudu. Plaan oli külastada ka hooldekeskust. Seal ei kulutanud palju aega vaid väike pooltund. Koju tagasiminek oli juba nagu raketikiirusele ehitatud. Mul andis Teebat tagasi hoida. Teepeal mõtlesin nii mines-kui tagasi tulles, et kuidas Herta tervis on. Hommikul juhtus midagi seletamtut, õnneks juhtusin pealt nägema. Lipton jooksis Hertast üle, kuna viimane külili prantsatas tükk aega maadles, kui ülesse tõusis. Pool tundi hiljem hobuseid karjamaalt tooma minnes leidsin Herta kahtlaselt loiuna pikutamas. Egas miskit tõin hoopis Herta tagasi sisse, miski tema olemises ei andnud rahu. Sisse tuues viskas kohe pikali ei tahtnud süüa ega juua. Mure jäigi mind kogu selleks ajaks saatma, aga õhtul 18 tagasi jõudnuna selgus see, et Herta oli jälle endine. Oletan, et võis saada põrutada ja mõni kabjaobadus veel lisaks võis mõjutada hobuse tervik olemust. Täna oli Hertaga jälle oki-toki. Sõi ja õue lastes ei visanud suvalisse kohta pikali. 
Lõpp hea, kõik hea... 

Tänavu aasta on maitsete katsetamine. Tegin piparkoogi taigna kaerajahust (tänusõnad sõprdele üle lahe). Väga põnev võib tulla, eks näe millal lapsed siis esmakorde küpsetamisproovi ellu viiivad. 
Panin uuesti Liptoni müügikuulutuse ülesse. Soov on ikka vähendada hobuste arvu. Ja tasuda mõned võlad. 
Praegu on see hetk, kus paljud maaomanikud said kätte pria ühtsepindalatoetuse, siis mina näen ainult und sellest summast. Mu teinepool kasutab selle nii ära, et pere ei teagi sellest midagi. Kuigi hooldust maadele teostan mina. Kuid see selleks, ega jamadega ei lahenda neid olukordasid. 

Kena detsembrikuine päike on pannud kõiki nii inim-loomasugu nautima neid jõulueelseid lumetuid hetki. Olles hobuseid välja lasknud, panin tagasi Testule selga õue teki. Siit ka mõte, pole kordagi selle peale tulnud, et hobusetekkide kuivatamiseks ja ladustamiseks peab olema eraldi soe ja kuiv ruum. Ohe tuleb peale, kuna mu mees ehitada ei oska, rääkimata tema aktiivsest maaelu osalejat ka pole siiani olnud. 
Isegi koerad nõuavad vahetpidamatta suurt tähelepanu, et metsa minna. Kuid ma jätaks nendega metsakäigu vahele, peavad täna leppima minu tegemiste saatjana, aga niikui ma värava poole korrakski sammud sean, on nad kohe kärsitusest, lapselikust koerarõõmust pakatav haukuv koeraseltskond. Muidugi lärm on kohutav, püüan ignoreerida nende püüdeid aktiivsust maha tõmmates vaikselt mujale suunates pilgu. Mitte tekitada koertes liigset ootust. Mul tegelik mõte metsa minna natuke puid teha. Homme lubas jälle Olav tulla.

Jõulud lähenevad, saaks juba ka aastavahetus mööda. Ühtepidi jõuluaeg ei meeldi, kuid sellest kõrvalt mööda hiilida ka kuidagi ei saa. Mida rohkem mõte liigub töölt lahkumise suunal, tekib väike nukrusetoon hinge, aga ammu oleksin selle sammu pidanud tegema. Kuid edasi pean liikuma, milleks ma olen ka valmis. Mis ees ootab hetkel ei tea veel.

Mõttes ütlen tänusõnad ikka ja jälle juhatajale, kelle alluvuses siis 7 aastat töötatud. Väga hea, armas ja südamlik inimene. Kõik mis ta on töötajatele lubanud on ta selle ka ellu viinud. 

Väga meeldis see, kui sai asutuse arvelt tasuta ujumas käia teatud kordade arvus.

Väljas on ilm kevadine ning puudeladvus lumeta olekut nautimas vidistavad linnud. Toimetasin hobuseid, tõin kaks rulli silo. Tegelesin noorte pätakatega, keda vaja ju päitsetega harjutada ja üldse, et inimesega suhtlema. Eraldasin nad emadest seoses väheke omapäi toimetamiste pärast. Mulle ei meeldi, kui nad harjutavad endile karjusekartmatust ja lugupidamatust inimese vastu. Imestan eilsest õhtust saati, kuidas emmest Kati igatsevalt lapse järgi on hirnunud (proovisin teist isegi lohutada, kuid lootusestu). Kellukas naudib lapseta olemist. 
Olles koertele jälle konte jaganud, peitis Lara enda omad mulla alla laagerduma. Ja muidugi kohe uue järgi, andsin igaks juhuks uue ja mainisin, et oo oled oma kondi vist kasvama pannud. Natukese aja pärast ilmus ta jälle nina mullane rõõmsa ilmega, et anna uus kont. Ütlesin, et nüüd aitab, rohkem täna ei jaga. Blue ei jaksanud ka oma toidukaussi tühjaks süüa. ja kui kondijagamiseks läks tormas kohe jälle kellegi lõugade vahelt konti haarama. Ei ole õppust võtnud. Õnneks sain viimasel minutil turjast kinni ning kinni panna. Ei taha, et ta veel hullemini viga saaks. Kont on kont ja millest juba kondiomanik nii kergelt ei loobu ainus, kes konti koera suust võib võtta olen mina ja lapsed. Koer ei tohi olla kuri oma pereliikmetele. 
Töö juures on asjad päris pingeliseks pöördunud. Osa kes kaitsevad remondimeest ja temale osaks saanud ülekohtust ja osa inimesi, kes olid vastu remondimehe käitumisele tööst vabal ajal töökeskkonnas viibides. Kuhu mina kuulusin oli see viimane. Paar probleemi, mis viisid konfliktini, tundis too inimene ennast iga kord, et olen ülekohut teinud, kuid tegelikult püüdsin jääda neutraalseks
Minu meelest on nii, et töötada naiskollektiivis on paratamatus kokku puutuda klatshijuttudega. Mina suhtun lihtsalt, neid kas on või mitte südamesse ei võta. Üks mis mind alati lõbustab on see, ,,kui tagaräägitakse elan vähemalt". Ja ei pööra tühjadele ja mitme asja kokku keeratud jutule üldse mingit tähelepanu. 

Miks küll hopad armastavad pori. Ja üks mis mulle üldse mitte üks põrm ei meeldi on heledakarvalise hobuse nuhtlus muda. kui muidugi saepuru peale lasta kuivab muda kiirelt ning harjamise käigus saab kiirelt karvadest välja puhastatud. 
Nii mõnus tnne, sai tegeldud selle aastaste hobusälg-varssadega, kes muidugi teada kõik peaaegu isavärvi v.a. L`amurella, kelle värvus jääb raudjaks. 
Järgmine nädal hankima nadsa kaera ja otra, mõnedele hopadele teistsugune menüü koostada. Kaer annab energiat, kuid oder võtab maha, kuid aitab natuke lisada paksust. Lihtsalt sporthobuste menüüd natuke laiendada.