Tänane päev möödus kiirelt ja toimekalt, teadmine, et keegi külla tuleb, paneb oma päeva teisiti ajas planeerima. 
Oli ka ebaõnnestumisi, selgeks sai, et midagi suurt ette võttes, peab eelnevalt aega võtma ja kontrollima mõningaid vahendeid. Näit. vankriaisad, homme tuleb ette võtta nii saani, ree ja vankriaiste uuendamine. Herta otsustas täna, et paneb varustuse proovile, kasutades vanat nõksu järsku keeramist ning aisad andsid raksuga järgi ning mina lendasin vankrist lohisedes ohjade otsas mööda maad. Eks mingil hetkel lasin ohjest lahti ja jooksin hobust püüdma. Muidugi lapsed kes vankril ehmusid, kuid lapsed said lihtsalt väikse ehmatuse. Imestasin, Herta keeldumist edasi liikumisel (tahtis vägisi metsaheinamaale sööma minna) ja teades torikate jonni-kui nad pole pikka aega ees käinud. Siis võivad vahel ikka tobedusi välja mõelda. 
Ootan juba mitmendat aastat abikaasa lubadust ise tehtud kumiratastega vankrist, kuid tundub, et siiani kõik lubadused lubadusteks jäänud :(  Mõte tiksub ise ära õppida keevitamine ning hakata lastega miskit meisterdama. Lasin pojal reelt eemaldada kõdunemis märkidega puudetailid. Üks pool reejalasest oli omadega päris õhtal nii saigi ka see uuendatud juba eelmine talv sai ostetud sobivas suuruses poldid ja mutrid. Eks neid jäi veel väheks.
Oh jah pubeka iga indiviiditi ikka vahel raske, eriti kannatlikkuse panevad proovile. 
Järgmine nädal on koolivaheag.
 Kuna eile sai veel sõnnikut transporditud, siis seisab veel homme sama teema. Imestan kuhu kaob mu aeg.

Eelmise nädala lõpus käisid tüdrukud kiropraktiku kooolitusel Ruilas. Kuulasin huviga nenede uute teadmiste pagasist. Pühapäeval trenn lastele ja osaliselt mõned hargitäied sõnnikut veel kärusse visata suutsin, muud teha ei jaksanud. Imestasin, et millest küll jõuetus ja tahtmatus jne. Esmaspäeva hommikul paari tunniga viskasin käru täis ja sai ära viidud kliendile. 
Hetkel olen kolm päeva laadinud sõnnikut teise käruveoks kliendile, täna loodan selle tööga ühele poole jõuda.
Uurisin teisipäeval, et ega magnettormipäevi pole. Saingi vastuse, leides internetist sobiva koha, kust otsida. Delfis juba jagati, mis päevadel magnettormipäevad on. Oktoobrikuu on tihedamalt. 
Liptoni suutsin ka kinnipidama saada, kuid aega pole temale jälle pühenduda. Eelistan siiski lemmikhobuseid. Mu soov oleks, et Lips saaks uude kodu veel selle aasta sügisel. 
Unistan... unistan ja veelkord unistan.... eks peab jätkama treeninguid temaga, järgmine nädal lasen lastel teha pilte kui Lips on sadula all ja hüppamas.

Uus kolli kasvab ja on paras frukt, eriti toidu peale. Viin mina solgipange välja, piilub nurga tagant, pärast käib nuusib üle. Meenuvad ajad, kui meil kaks colliet olid. Ükskõik mida me ei teinud, käisid nemad tuulamas kohe, keela või ära keela. Ikka nende nina kuskil ette jõudnud, kasvõi kana kaagutamise peale muna järgi tormata. Olin aru saanud, et üks koer oli selgeks teinud, et kana kaagutamine tähendab maitsvat einet. Mitte küll kogel-mogeli vaid koos koorega, muidugi muna hammustati õrnalt pooleks ja sisu limpsiti kiirelt tühjaks. 
Eile tõstsin kanadele kuuti head paremat, aga natukese aja pärast tegelane noorkoll kuudist tuli. Imestan ta omapärase söögiisu pärast. Söögi panen ette, nirult sööb, aga koerte seltskonnas muutub ärritunuks ja kipub teisi näksama oma nõelteravate kutsika piimahammastega. Hämmastav, et tema ei kuula miskit, teada saamas on ta 5-e kuuseks ja lähenemas puberteedi iga. Ootan põnevusega, milliseks kujuneb aeg siis noore koeraga. Sellel ajal tuleb palju-palju mängida ja koolituses pühenduda käsklus ,,siia" ja ,,kõrval" harjutamisele läbi mängu. 
Eelmine nädal pidin puhastama ta mädanema läinud haava, selle protseduuri ajal sain tunda ta hambaid ja iseloomu. Näis milliseks kujuneb meie elu uue ,,kollionuga".

                                                Väga kena, aga ilus sügisene pilt.

                                                                  Toanotsukesed.

                                                                            Peidus.

    Nädal tagasi toimus Velisel laat ja saatsin sinna kaks last, kuna minul endal töökohustused 48 tunni näol piirasid igatepidi eraelu, pidin planeerima, mõtlema ning agiteerima lapsi koostööle. Ja kõik mis plaanitud said tehtud. Kahe tüdrukuga caniskrossil osaletud. Ise olin väheke mures. Olen tänulik töökaaslastele, kes siis mind mõistsid ning vastu tulid. Sain vahetada ühe päevase töö aja öögraafikusse. Praktiliselt 5 ööd järjest tööl käia röövis ära mu une. Kuid õnn, et mul on loomad, kellega tegeledes saan alati une tagasi ning maandun nagu nott voodisse. Ilma igasuguste muremõtetea. Kuigi neid on iseenesest on kuhjaga, ei lase ma nendest oma elul segada. Hoian vaka all. Ja teen koostööd, kellega olen sellepärast seotud. Miskit olen õppinud, et rasketes olukordades peab pöörduma isiklikult ikka indiviidi poole ja rääkima

                                             Hommikused sügishetked kohvitassi kõrvalt