Hommikud on tõsiselt raskustega seotud, kuna koerakari tormab tormilist hommikutervitust mulle jagama. Muidugi võtan vastu. Sass ja Lara on need, kes hüppavad najale. Õnneks Pipi ja Sofie on siiski tasakaalukamad ja teavad niigi, et tähelepanu võitmiseks ei pea tingimatta hüplema ega karglema. Piisab istuma jäämisest... eks olen neid püüdnud õpetada. Hetkel koolitan koeri hoovis mitte kaevama, see on lihtsamast lihtne, ka lastele jagasin näpunäideteks, et kui on näha koeri aiamaal ja põõsaste vahel, tuleb öelda käsklus ,,ei tohi".Kompost hunniku olid nad kapitaalselt laiali kaevanud. Mitu suurt auku haigutas siis komposti hunnikus.
Mu hirm eesseisvatest ilma muutustest oli asjatu Lara osas. Üks põhjus miks vahepeal kaalusin teda ära anda oligi tema karvastiku lühiksuses. Ilmakehvsus hoiab Larat rohkem jalutuskäikudel inimese lähedale. Tema iseloomu omdauseks on selline joon, et kuskil miskit uut ja huvitavat, siis kippus seda oma moel alt ja pealt takseerima. Ja kui jalutamas käisime, kadus silmapiirilt ja ilmus alati, kui juba kodus olin. Peangi plaani, et Larat matkadele ma kaasa võtma ei hakka. Kuna mulle ei meeldi koera pikaks ajaks kaduma jäämine. 
Püsivalt jätkame Lara koolitust kanajahist loobumiseks. Õnneks on tema usaldamatus on lühiajaline, siis kui oleme teda kinni püüdnud, siis järgmisel hetkel, kui laseme vabaks on õnnelik. Lõpuks on okei. Mängisin eile Sassuga, kui Lara siseruumides kinni ning Laura hoidis Sofiet kinni. Kuna Sohvi ei lase korralikult mängule pühenduda, kipub ründama ja haiget tegema. Imestan Sassu pehmust ja õrna olekut.
Järgmine nädal jälle saepuru vedama, et saaks hobustepidamise ruumi mõnusakd. Millegi pärast toob saepuru hobuse iseloomuliku lõhna esile. Mulle meeldib, naudin seda nii kodune tunne.

Eile palusin lastel Lara kinni püüda, kuna minul teda ei õnnestunud ja kui ma ise ta lõpuks kätte sain. Mõistsin, et minu püüdmine ei ole see, mis võiks tekitada koeras sügava usalduse. 
Õnneks täna hommikune rituaal tervituseks oli olemas ja eile kaduma läinud usaldus täna siis taastunud = õnneks.  
Päevast päeva arutlen endamisi ja lastega just Lara teema ümber. Vahel saab mõistus otsa, siis lasen ajal oma töö teha. Kasutan kirjandust koera hingeeluga tuvtumiseks. Kahju, et Eestis pole antud välja jahikoerte omadusi kajastavad erinevate karakter tüüpi koerte iseloomuprobleemidest.
Kunagi T.Toometi kliinkus praktiseerides veti oskuste omandamisel, oli mul võimalus lugeda Soome - ja inglis keelseid raamatuid porbleemsete käitumishälvete koertega tegelemiseks. Hetkel vajaks neid raamatuid. 
Miks on mul vaja Lara rihma otsa saada? Tahtsin kanu õue lasta ja Lara omapäi käimisi natuke reguleerida ja katsetada minu ja koera vahelist usalduslikku sidet. Side pole veel eriti tugev, teine asi mängib siin rolli veel koera vanus. Ei ole veel aastane, oletan, et osa käitumisest jääbki koerale külge ehk mõtlesn, mingi osa % argusest. Võib olla 2-e aastaseks saades muutub paljugi, kuid ma ei tee ennatlikke järeldusi. Kui ma aktiivselt tegelen koeraga võib juhtuda imesid. 
Püüan leida jätkuvalt leid mingit hingelist sidet, mis lähendaks Laraga eriliselt. Ühtepidi olen tänulik ühele loomaarstile nõuande eest.

Lähenemas koolivaheaeg, nejal teismelisel on tekkinud sügisväsimus. Plaanisin võtta tasuta rtasatunnid, aga lapsed palusid mul mõtte maha matta. Kahju, kuid arvestan laste poolse mõttega. Ise oleksin valmis aktiivseks tegevuseks kui ka lastele pühenduma. Kuid teades mis kaaneb tasuta trennide läbi viimisega. Rohkem reaalset tööd lastega. Tasuta saamise korrala arvavad tihti võõrad lapsed, et neil on koha peal ka õigus söögile. Seda keegi ei arvesta, et aeg trenniks, kulutan aega hobuste ettevalmistuseks, siis suhtlus lastega ja pidev tähelepanu võõrastel lastel, teada tuntud tõde võõrastega juhtub ika miskit. Nii ma mõistan oma laste seisukohta. Ja koju ei kiirusta keegi... oh jah jälle meenuvad vanad ajad. Missuguseks kujunes elu kui kohalikud lapsed arvasid, et kui miski tasuta, siis peab selle sees ka süüa saama. Söök söögiks, kuid ajakulu selle valmistamiseks ning osad lapsed lausa kohe nõuavad süüa. 
Üks hea näide eelmise aasta kooliprogrammis ratsutamise tunniga. Olles hetkel alustanud trennid ponide saduldamisega ja juhtisin laste tähelepanu olulistele asjadele, kui üks laps hakkas nõudma süüa. Kuidas pean mina käituma ,, ütlesin selleks on oma aeg ja enne õpime". Osade lastega tekkis see probleem ,,mugavus" oodati, et sõidana utoga lausa koju ja toon nad trenni, sest 2,5 km leiti liiga pikk ma jalutamiseks olema.... mida teha kas on mul mõtet rabeleda, kui kodus tööd kuhjaga. Hobustele pühendudes tahaks jõuda ikka oluliste asjadega ühele poole. 
Arvan, et kodus on paljudele lastele jäetud rääkimatta, et kui palju nõuab üks tegevus ühele loomale. Olgu siis tegemis lemmiklooma küüliku, koera, kassi või muu sulelise või karvasega, kui mina pean veel lapsi sõidutama trenni.. see on väga naljakas. 
Kui mina käisin ratsutamistrennis, siis vahemaa trenni minekuks oli mul 8 km üks ots. Ja mul polnud oluline, kui pikk, set soov hobustega tegeleda oli suur. Ja nüüd kuulata lapsi ja mõelda... kurvaks teeb, et vanemad ei jaga seisukohti oma võsukestele, mis aitaks õppida lastel tekkima seisukohti ning vabanema teatud mugavustest, aga jah arvuti ja telekamängude maailm on muutnud lapsed mugavateks ... kurb tõde...

Mõtisklen päevast-päeva, et mis nõksuga õpetada Larale selgeks juurde tulemine. Kui mul oleks vaja kanade pärast ta kinni panna, siis ta nagu aimaks minu mõtteid nojah ei anna teine mulle kohe mitte üks raas kätte. Leiutab teine igat masti akrobaatilisi võtteid. Isegi mina nii kiirelt ei reageeri, kui Lara. Lara on pidevas valvelolekus. Muidu, kui metsa minek, siis on rõõmus ja annab kätte ning patsutada... Isegi maiuspala ei too teda minu juurde. Ja kiiremini saavad ta kätte lapsed. Sama taktikat kus tarkus peab ületama koera ligi tulemise, et saaks rihmast kinni haarata. Üldse olles teda jälginud, nimetan teda kokkuvõtvalt, et on ,,kass kes kõnnib oma pead" kui miski asi uudne, siis uudistab pikemalt, kui teised koerad. Alguses aralt lähenedes ennast pikaks venitades... üks näide, läksin viimane nädalavahetus pühapäev koertele jooksutrenni tegema. Ja tee ääres seisid silorullid, mille vastu Lara huvi ülesse näitas, alguses kaugel olles haukus, siis lähemal minnes ara seisakus lähenes, kuni niikaugele, kui ära suutis tabada, et tegelikult rumal on ta ise.  
Üks päev metsakarjamaal, haukus ühes suunas ja teised koerad kes minu juures istusid lõkke tule paistel eneseid soojendades esmasel haukumisel ei pööranud tähelepanu. Lõpuks Pipi läks siis uudistama. Mulle meenus, et raietöö tegemise käigus pandi raie ala tähistamiseks puna-valge lindid tähistama. Ja muidugi see lehvis tuule käes ning Lara jälle kohkunult haukus. Kui Pipi oli selle üle vaadanud ja Sohvi ja Sassu ei liigutanud. Ootasid juhi arvamuse ära. Koerte keha keel on ilmekas ja sõnadetagi seletatav. 
Üle pika aja tegelesin täku ja Anne-Maiga. Lõpuks ometi leidsin täkkudel kasutatavad päitsed ülesse. ...aga Herta rauad on veel hetkel kadunud. Kummaline on see, et vahel ununevad olulised asjad kergelt leitavatesse kohtadesse, aga millegi pärast ei tea kohe sinna vaadata. 

Eile suutsin siis viimaks sae ümbruse puhtaks saagida. Kevadel sai veetud ja mingil põhjusel jäid need saagimatta, eks sae rihm oli välja veninud ja seetõttu jäi töö soiku. 
Koertele olles jaganud igale ühele individuaalse kondi, mis söödi riismeteks. Muidugi Sass, kes ei talu jätkuvalt seda, et mina mitte midagi ei söö, käis ustavalt kannul kont risti lõugade vahel ning erilise niuksumisega tähelepanu tõmmates... mida see tähendab nõudis seda, et pean temaga konti jagama. Mind ajab tema selline käitumine tohutult naerma, mis teha pean pakutud vastu võtma ning särasilmne Sass õnneliku olemisega konti sööma jätta. Üks kõik milline pala tal ka pole käib mul temaga see jagamine. 
Peale lõunat arvasin veel, et annan koertele veel konte, kuid see oli viga. Tundus, et hommikul antud kondiportsjon andis kortele kõhutäite. Teise portsu iga peni maamulda mustadeks päevadeks poetasid. Tegin järelduse, et kondid parem toit kui krõbinad. Varemalt pole nagu nii tähele pannud.
Tegin siis üle pika aja Tõrasoosse matka. Läbides sellised kohad, Sihi sauna, Väiksema saun, Härma taluasukohast ( Hundilundi hoiuala hakkab siit), Hiilisin avalikult Kase ja Tojaka talu piiri mööda Lehtmetsa talu maadele... Lehtmetsa talu maade sisse jääb üks unustatud nimega suvila, kus üks inimene aastaringselt elamas ja kelle seltskonda toetab kolm suurt kaukaaslast... uhh jube mõelda olen korra 20 aastat tagasi ühel selliselt hammustada saanud. 
Ületades mitmed heinamaad (mitmel heinamaal on erinevad omanikud) õnneks olid need tehtud. Vahel on nii, et tegematta korral kasvab ainult nõgesemets. Heinamaadelt jõuda Rõkkalo külla. paremale hoidudes oleksin jõudnud Ihomale, kus vast nimetatud pererahvas   shoti mägiveisei kasvatavad. 
Möödusin Eestis tuntud Jaak Jürissoni kauni ilmelisest suvekodust. Ühtlasi olin jõudnud juba Metskülla. Kaunis soe, kirgas õhtupäike saatmas mind. Jätnud selja taha Vahemetsa laguneva talu algas mu tõeline unistuste matkatee. Arvasin, et too soine ala on suvise põuaga kuiv, kuid jah, vajusin ikka hobusega pea põlvist saadik sisse ja tundus, et keegi on proovinud seal isegi ATV-ga liigelda, kuid ebaõnn on tabanud. Võtsin jällegi abiks omad vanad kogemused tolle kohaga ... otsima peab kõvemat kandvat pinnast. Kõht kiskus tühjapoolseks ja teadmiste järgi otsisin ülesse vana talukoha, kus suur õunapuu aed kunagi olnud. Juba kaugelt tekitas ehmatuse suuremaks sirgunud metsanoorendik. Püüdsin meenutada aega , millal ma seal kandis viibisin. Ei olnud ühtegi ubinat ühelgil puul, arvata võib, et vaa linnud ja metsaloomad oma osa noolinud ning möödujale siis tühjad puualused jätnud.  Karitsa alla jõudnuna ületasin Valgu maantee ja võtsin paralleelselt suure maanteega nii 1 km kaugusel metsas mööda sihti Sobli suunas. 
Sobli alla jõudnuna ületasin veelkord Valgu maantee ja seekord võtsin suuna ületades Võerahansule kuuluva maheda heinamaa... kus seisis varitsuspukk metsloomade vaatluseks ja vist ka jahiks. Muidugi teekonna saatjaks oli mul Pipi, kelle abil lootsin nii mõnda metslooma kohata, kuid jah. Peale ühe kitse ei ühtegi hingelist. Ajalises mõttes juba videvikus, valgustas edasist teekonda koduni kuu. Jahedus kimbutas jalgu. Riietus oli parim, aga jalatsite osas jäi soovida. Siis kui päike veel taevalaotuses võis spordijalatsitega täitsa sadulas olla, aga viimane lõpp 2 km jalutasin juba jala, et tallad väga ära ei külmetaks. Kunagi jäin ühe autoga jäälomppi kinni ja tollest hetkest saadik ei kannata jalad eriti jahedaid temperatuure. 
Teeba käitus ideaalselt, kohati tekkisid probleemid edasi minekuga, kuid need suutsme üksteisele keskendudes siiski arusaadavaks teha. Seekord Teeba peaga ei rapsinud, olen temaga sõites aru saanud, et ta ei kannata pingeslihaseid... mõtlen siin istmikulihaseid... kui need pinges hakkab Teeba peaga rapsima. Mõni hobune on selle koha pealt tundlik. Pean ma ju hobuseid treenides kõikidele aspektidele vaatama, miks on üks või teine käitumine positiivne või negatiivne, mis tekitab üht või vastupidi. Hästi palju kasutan Teeba juures lõõgastavat tehnikat. Pinges ratsanik sõidab hobuseselja haigeks.

Tegin koertele üllatuse, käisin tõin neile väheke konte. Vaatasin, et Sass ei suutnud oma konti närida, tundus kõht täis olevat. Eks eile vitsutas kõva kõhutäie kuivtoitu. Ja mida annab kuivtoit suuremas koguses. Edaspidi pean teda kinni panema ja andma jao pärast. Kuna Laral ja Sohfiel seda probleemi pole. Nemad on oma söögiisu poolest tagasihoidlikumad. Eile üllatas Lara oma käitumisega ühe mehe suhtes. Olen teadlik, et tol mehel on probleem pereelus, siis aiman, et mingi sisemine kurbus valitseb... milline...? ei tea mina. Olen aastaid tähelepannud koertes peituvaid võimeid inimeses peituvate tunnete aimamises. Koera intutsioon ei peta. Lara kes on täiskasvanute osas ettevaatlik ja umbusklik üllatas eile oma käitumisega tolle mehe suhtes. Mõtisklen, et mida Lara tundis...?

Eile hommikul töölt naasnud, keerasin mõneks tunniks magama, kuna viiamne öö polnud kerge. Katsetasin uut trafot, kuid see ei funkand nii nagu mu ootused sellele olid. Millegi pärast maandusühenduses plõksus. Egas miskit, pean veel ühe olulise asja ostma (testri pinge olemas olu kontrollimiseks). Panin siis tagasi akutoitel oleva trafo.

Täna üritan ise ka sadulasse istuda, muidu olen siiani pidanud rohkem platsi trenni tegema lastele.

Eile said siis kanad terveks päevaks välja ja Lara oli kinni. Millal me usaldama hakkame, teda lahtiselt hoidmiega ei tea veel millal see saab juhtuma.

Lõpuks kaua oodatud trafo käes. Mingi uuem mudel, mida meil ei toodeta, pigem sisse ostetakse. Proovida võib ja eks vana lasen ka korda teha, mis jällegi äikse poolt kahjustada sai. 
Eile lasime siis kanakarja vabadusse ja mina seisin Laraga nende liikumis väljas. Enne kui uks avati, panin Lara enda kõrvale seisma ja eks väike värin iga õhku tõusnud linnu järel ärevile ajas. Lootes, et saab kohe jahile minna. Kuid panin iga ta püüde korral käe õlgade kohale (collide kasvatusest olen õppinud, et pea peale panek on koera alandamine) ja sama teadmist kasutan Lara puhul ja üldse kõigi koertega suhtlemisel. Kunagi ei paita ega patsuta koera pealaelt. Patsutan neid rinna peale või sasin neid kellel põsekarvadest siis.
Nojah uus kukk semmib siis part Piiluga aga meie vana kukk otsustas hoopis varasele unetunnile uute kanade seltsis õrrele kobida. Ja nüüd siis sain oma mõttele vastuse, et miks kanad õhtuti varakult alati õrrele kobisid. Ja nüüd eile siis tatsasid meie enda minikanad uue kuke ja pardi seltskonnas õue peal.