Sügis

Septembrikuust üle poole lennanud minevikku. Kuid elu oma argiste sügistoimetustega pressib vägisi peale. 
See nädal siis  ühel raamatuesitlusel ehk  päälinna õhku  nuusutamas käidud. Midagi erilist polnud ja emotsionaalselt ka juurde ei saanud. Eelmine nädal korra viibisin jällegi Tallinna Matkaklubi seltskonnas ning matkatud Kõrvemaa maastikukaitselalal. Tegelikult oli see ettevõetud, et tutvuda ühe RMK 370 km matkateega Oandust Iklani, mis siis võetud eesmärgiks etapiti läbida. Järvi Järvistust alustatud ning lõpetades Koersilla parklas, kus ootas siis autojuhte üks auto, et pärast kollektiivselt tühjade autodega Koersilla parklasse tagasi sõita ja võtta peale seltkond, kel puudus oma transport.
Muidugi sügisega kaasnevad alati tetaud ränded, kas linnu, kodus aga hobusteränne. Tundub, et autoriteet ei pea olema oma kodust, piisab vaid ühest ulakast üksikoodu hobusest, kel meeldib aeg-ajalt külapeal tuuritada ja märkamtult võõraste aedu lammutada. Nii olgi, et ühe päeva jooksul sain mitu kõnet, paljud arvasid, et tegu minu hobusega. Kuid teades, et minu kari üksikult ei kola, peab uurima, kellele too suks siis kuulub. Tegelikult ajab väheke muigama, kuid igapäevaselt ei viitsi küll oma karja külapealt püüdmas käia. Ja teine probleem võib tabada kohe allergiate näol. Mainisin üks päev siinses blogikeskkonnas, et Hertal allergia. Nii see oli, allergia on taandunud ja elu kulgeb jälle oma rada. Arvasin õieti, et üks öö mil Herta Testuga öösel metsakoplist vabadusse pääsesid, leidsin nad ju ühistu lutsernipõllult, pärast seda kohe näo nahk väga imelikult moondunult mulle vastu vaatas. Kuna pidin käima hobusega ühel lapsesünnipäeva peol siis pidin tegema väikse nahatöötluse, et hullem osa ära peita. Kuid tänaseks ei ole midagi arusaadav, et tegemist allergiaga oleks. Teatud kohad nahal kas kaotavad karvad kergelt paistes ning silma hakkavad hallid punnid. Aastaid olen tähelepannud, et noortel hobustel kipuvad aeg ajalt välja lööma soolatüükad ja ma pole nende eemaldamiseks midagi ette võtnud. Tavaliselt kestab selline periood, kuskil 1-8 kuuni ja siis ühel päeval on need kõik kadunud.
Laraga on mul kostöö edenenud hästi isegi vaat, et väga hästi. Mainin seda, et tegelikult armastan väga puhtaid riideid, kuid koera usalduse võitmiseks olen selle mõtte ohvriks toonud. Lara südant ning lähedust võita, siis olen talle seda lubanud, ei pööra liigselt keelamisele. Keelan kanala juurde minemise, siis hetkel harjutame istumist ja kõrval käimist mida viimast ei taha eriti hästi teha, kuid ma ei heida meelt. Kui ma olen suutnud reageerima panna juba käsklus ,,Siia" siis ,,ei tohi" ja ,,tubli" mis selgemast selgem. Mainin, et kuulekust ma ei pea karmilt nõudma, kõik tuleb lihtsalt ja kergelt. Minu meetod on koeraga suhtlemine individuaalne. Kergelt kuuletuvad Pipi ja Lara, Sass on vahel kuulmatu. Sohviga on nii ja naa, eks tal aeg seal maal, kus tal on tulemas esimene ind, siis tekib kah kus sõnakuulmine ei ole in vaid uudishimu ning peremehe käskluste eiramine ja salaja kodust välja hiilimine on näitavad märgid lähenevast jooksuajast. Eks näe, kuidas kulgeb, valmistun selleks.  

http://www.academia.edu/4359063/EESTI_LOODUSLIKUD_TOIDUTAIMED._Kasutamine_18._sajandist_tanapaevani_Wild_edible_plants_of_Estonia._Use_from_18th_century_to_modern_days
VVäga huvitav raamat on ilmumas, olen ise minemas selle raamatu esitlemisele.

Vahel paneb mõtlema, et miks peab jälgima loomade igapäevast heaolu ja tervislikku seisundit ikka selleks, et avastada kiirelt loomas teatud haiglaslikke seisundeid.  Hertal on löönud kummaline allergia välja, nüüd jälgin, et millele ta on. Mis põhjustas ulatusliku karvutud lapid koonul. Esimene kahtlus, et lutserni allergia, paljuski võib lihtsalt oletusi teha. kui hakata uurima laboratoorselt, siis see analüüs võib päris kirjuks minna. Mitmeid põhjuseid, kuid lähtun oma kogemustest, jälgimine on esmasem, et mida loom sööb. Enamuse allergiatest tekivad siiski söödast, teine tegur võib kajastuda välistest,. Igal juhul allergia on väga lai ning õiget diagnoosi ei saa kohe panna. Tänavu aasta suure kuivusega on Herta kabjad veel õrnemad, kui varem. Kipuvad kuivama ja vajavad ravivat kabjaõli. Samas mineralide ja lisasöötade andmisega pole ka koonerdanud,aga imestan, et suvel on kabja probleemid temaga suuremad, kui talvel.

Viimane kana, kes jäi kogematta Lara hammaste vahele jäi elama. Nüüd mil veel 1. septembril tõime isase lumivalgepardi kanadele seltsiks. Ja eks mu sulelised piisavalt ehmusid ja kes enamused eelistasid istuda õrrel või pesakastis ning vigastatud kana  pesakasti all peidus redutas. Hommikul sulelisi söötma minnes tõstsin peitu pugenud haavatud kana liivakasti. Panin vee ja vilja ning eraldi kaussi veel pehmet sööta. Ja siis uus peategelane isapart asus vee kallale. Mõnusalt lödistades ning vahepeal siis vigastatud kanaga suheldes, tunnistan et tollest hetkest leidsid kana ja part omavahelise suhtluse järel, et neil on midagi ühist ning miskit hakkas susisema. Ja nüüd kana jalutab oma jala peal ning nende kahe vahel õitseb tõeline suleliste armuromaan, kuhu see küll välja jõuab ei tea. Sööma tulek on selline, et isapart annab teed oma sõbrannast kaagutile ja teised peavad ootama, kui paarike on eine võtnud ning kuhugile ära ennast poetanud. Saavad teised ligi astuda. Esialgu ei saa neid õue lasta vabadusse, kui Lara rihma otsas. Laraga probleeme pole, olulised kuulekus käsklused on selged ja ei ole midagi rasket olnud õpetada.

Eile Aade vahetas papagoidel puuri ära, aitasin tal seda kaasa teha. Kuna ma ei leidnud suurele puurile rakendust ning viisime kõik tingimused vanasse enda omasse üle, meil on siis ümarate vormidega. Millegi pärast meeldib mulle see puur rohkem. Täna siis üks lindtegelastest avastas, et toidunõu kaas on eemaldatav noka abiga ning selle ava kaudu vabadusse naasta. Ja oi milline vabaduse nauding siis avasin puuri ukse, kust siis lendasid pea kõik sulelised välja. Ja tundub, et tänane päev võib väga edukaks nimetada lennuoskuste poolest, siis selge on maandumine ning oskus tagasi puuri minna. Igal juhul edu on lõpuks saabunud.
Täna hommikul ma enam oma hobuseid aiast ei leidnud, võtsin nende otsimiseks aega kohvitassi najal. Üsna varsti vanem tütar õuest naases ja teavitas head uudist, et kabjalised kodus. Hea seegi, ise tulid, mul jalavaeva vähem. Andsin neile preemiat ja panin sisse, et aed jälle korda teha. Imestan, et miks öösel ei anna trafo niiskuse mõjul ühendust ja karja valla päästab. Miskit peab ka tolles viga peituma.
Eile said siis neli hobutitte oma kiibid. See aasta läks asi kiiremalt, kui eelmine. Lihtsalt pöördusin õige inimese poole. Hea on suhelda sellise inimesega, kes jagab nõu sporthobuse välimiku kohta infot, üks asi on inf kirjandusest ja teine asi kogemustega inimeselt, kes oskab asja seletada nii, et see osutub vastuvõetavaks. Igal juhul hea meel, et need asjad nüüd korras, arvan, et pean siiski liituma EHS-iga lõpuks ametlikult, kuna mul neid passiga ja ohustatud tõugu hobuseid tekkimas. Kahju on, et me ei ole saanud Hertalt järglasi või siis parem öelda, et ei ole saanud paaritada teda sobivat tõugu täkuga. Kas puudub ind või tulevad ette muud olukorrad, kus mul jälle pole selleks aega. Vähemalt eelmine aasta oli ind, aga mul puudus aeg.
Ühe koeraga on mure, olles suhelnud mõne vetiga, et veidi eneseusku ja kahtlusi kinnitada. Olen saanud lõpliku kinnituse, et muud ei jää, kui asi opiga leppida.  Enne pean käima uuringutel ning saama siis kliiniku poolse kinnituse, et asi mida kahtlustan vastab tõele ja millised meetmeid siis nad pakuvad. Eks hetkel tekita olukorras finantsiline raskus ja mõte, et kelle poole pöörduda valmistab mulle suurt stressi. Eks näe mida ma välja mõtlen.

Midagi veel suvest.

Dirhamis muinastulede ööd veetmas.