Viimasel ajal pole viitsinud kirjutada, kuigi kirjutamiseks oleks palju põhjuseid. Kui siia jõuan ning blogi avanemine aega võtab on mul kirjutamise tuhin üle läinud. Ja nii lisasin siia oma reisipildid siis Lätist ja Lõuna-Eestist.

Lubasin sel aastal oma eesti tõugu täkuga osaleda eesti hobuse päeval Kurgjal, kuid pidin oma lubaduse murdma. Miks siis? Põhjuseks see, et lasin teha DNA testi ja selle maksumuseks tuli üldarvestsuses üle saja euro. Võttis sõnatuks, rääkisin siis oma murest täku ema omanikuga, kuid see ütles mulle, et see rohkem täku omaniku mure. Nojah, ka EHS-ist mainiti soovitati sellist varianti, kuid nüüd pean maksma kogu ulatuses testi värgi. Kui lüüa kõik kulutused auto remondile, et autoga ülevaatusele jõuda ning olulisi sõite teatud piirides teha. Eelmine aasta sain trahvi, et läksin ülevaatuseta masinaga lihtsalt proovisõitu tegema,et leida probleeme. 

Tahaks ise ka peale hobuste midagi näha ja lastega viibida, siis pean oma väikse palga juures kõike läbi arvestama.

Olin enam vähem arvestanud hobuse veoks teatud summaga, kuid DNA testi summa  teade viis igasuguse näituse huvi alla. Ja mõned kriimud, mis üks paaritusele toodud mära oli teinud kahandas ka huvi täkku näitusele viimast.

Oleme siis tagasi Varbolast, tagasi tee kulges rahulikult, kuid Amanda oli ainuke, kes pidi rihma otsas oma teekonna koduni veetma. Meil tekkis probleem Ohukotsu hobukarjas viibiva täku magnet külgetõmbejõuga. Mannil algas ind ning selle järel ajendas rohkem oma tunnete maailmas elama, kui inimesele pühendumine. Õnneks koju naasnuna, vabastasime hetkeks, kuid jah kohe tormati oma täkku otsima. Õnneks oli meie täkk hetkel sees. Lihtsalt sellepärast, et täkul ei tekiks huvi meile järgneda. Täkk hoiab karja ning tema ei soovi ühestki soosikmärast lahkuda ning seetõttu on täkk valmis oma privileege ja oma hoiakuid läbi tugeva voolusahmaka  tõestama olemasolu karjas. Ja mitte kellegile traumat valmistada ning kodulisele, kes kodus loomadega tegelemas ei oleks raskusi. 

Kodus toaküülikud, merisead, papagoid, õues neli koera, 5 hobu-kabjalist ja 13 kana-kukke. Kõige sellega peab meil aastaid vabu päevi andnud meesterahvas hakkama saama.

PS.... Väike seik veel hobustega, eile hommikul olid suksud aias ilusti, kui hommikutundidel veel lapsed magasid, siis mina korjasin karjust kokku ja vabadusse jäid Kati ja Kellukas. Kuid mis nemad vabadusega otsustasid teha, minna ümbrust uurima ning matkadest meelde jäänud ringiga jõudnud juba Varbolasse viiva asfaltmaantee juurde mõtlikult seisma jäänuna nad sealt leidsime. Naerma ajasid, huvitav kui neiele veel rohkem aega oleks andnud, kuhu nad oma mõistusega oleksid läinud?

10.08.2013

Kui ilma parajalt selline, et öö rahulikult mööda laseb saata, siis hobused varahommikul ülevaatamisel enam koplis vastu ei jaluta ning eest väravast maha joostud, ei jää muud üle, kui võtta sammud kontrolliks, kui kaugele neljajalgsete seltskond siis teekonna ette võtsid. Ei tea, kes või mis neid ehmatas, aga aia maha jooksmise järgi oletasin, et tegemist metsas peituva metslooma ehmatamise tagajärjel need siis jalga lasid. Ajasin lapsed ülesse ning istusime autosse ja jälgi mööda järele. Minek oli siiski tuldud teed mööda ja ühes metsa sihist metsa teekonda jätkatud. Korra Aade ja Anetega jälgede järgi käinud ja tegime kindla ning otsustava järelduse, et kaugemale minna nad ei saa, kui Ohukotsu (seal asub Pärisoode OÜ Voore tallid). Nii see oligi, olles Pärisoode eramust ning jõudnud ristteele, kui märkasime nende endi hobuseid koondununa ühte aia serva. Ja leidsime sama karjamaa vastas ületee oma karja. Tundus, et mõned meie märadel oli ind esile tulemas. Kõige kiuslikumaks osutus Amanda, kes üldse ei soovinud enam kohtutud täkust lahkuda. Mis sellest, külalislahkuseks kostitati ikka valusa hammustusega nii, et jälg laudjale jäi. Kuid see hammustus ei tekitanud mingit kartust pigem soovi tolle tumekõrvi täkuga suhteid looma või teab soovist liituda uue karjaga. Viimasel ajal on tal endal karjas kehtestamisega probleeme, keegi ei aktsepteeri tema väiksuse ja tema isiksuse ning isepäisusega... oh neid väikeponisid nad on vahel lahedad aga ka jonnakad kui ka isemeelsed.  Lõpuks kui Joel oli uuesti teise kinni nabinud ei jäänud muud üle, kui teine karjusenööriga sleppi autole võtta ja transada karjale järgi. Alul protesteeriti, aga ikka pidi järele andma oma isepäisusele ning järgnema sinna, kus tema õige koht on. Oli vast hommik... 

Viimane öö pakkus järjekordselt pinget ning loodusjõudude vaatepilti. Ei saa öelda, et olen julgete killast... Kõige pealt paukus ja välgutas piisavas kauguses ja mulle tundus, et võiks jääda prooviks jälle lageda taeva alla, kuid jah nii kui metsas tuulekohin tõusis. Mainisin vanemale tütrele, et lähem telki ära. Pärast mõne tunnist läbi telgiriide kuulates ning välgu valgust silmates ning piiskade potsatused tekitasid paraja saju valingu telgi katusele, et see pigem külmavärinaid ja õudugi hinge tekitas. Ei lasknud ma ennast sellest küll häirida, kuid selline mürgel väljas ei lasknud magama jääda, kui alles hommiku eel kui valgeks läks.
Imestasime lastega hobuste rahulikkust ei mingit märki, et oleksid hirmunud või oleksid seda avaldanud. 
Imestasime, et see paik oleks kohe selline mis tõmbas ligi äikest. Hea oli, et trafot tööle ei pannud siis poleks teadnud mis juhtuda oleks võinud.

Tere tulemast meie teine kodu Varbola... lihtsalt võrratu.

Suurimaks õnnestumiseks loen auto ülevaatuse läbimist. Plaanitud sai ka Varbolasse minek. 
Teekond iseenesest õnnestus, Tassa sai seekord mu hobuseks. Ratsutamise lõpuks tänu moskva galopi sadula ehitusele mu kannid ikka päris korraliku katse elamuse sai. Kuna autoga vedasin juba enamus asju Varbola telkimisalale siis rattaga koju ning hobuse selga. ...naljatlen alati, et ,,vahetasin sadulat või rooli". Kohale jõudnud kahtlesime, et saame saju kaela, kuid igaks juhuks oleme elust endast õppinud, et elementaarsed asjad peavad alati ligi olema, ratsamatkal siis jook ja vihmakeep. Nii meil aegsasti enne teeleminekut alati lastele meelde tuletanud, et kas vihmakeebid kaasas. Vahel võib vihma ka selgest taevast alla sadada ja just siis, kui neid viimaseid asju kaasas pole. Tegime kiirekäigulise kopli hobustele taskulambi valgel...tegelikult põnev... Joel tegi lõket, et miskit näksi võtta ja teha lõkkel grill-liha. Olles asju auto pealt natuke vähemaks tõstnud, et kätte saada karjusetarvikud. Pidasime parimaks, et ei panegi telki ülesse, vaid ööbime prooviks lageda taeva all. Mainin seda, et sel aastal on väga hästi hooldatud telkimisala. Lihtsalt mõnus oli siia saabuda, poeg Joel hõikas rõõmsa ohkega, et ,,Tere tulemast meie teine kodu", nii mõnus oli seda kuulda. 
Ja siis kui meie eine sai võetud, pikali heitnud vist sai natuke tukastatud, kui hakkas sadama. Nojah, katsetasime siis kes kuskil varju väheke leidis. Kõige naljakam oli minu jaoks, kui leidsin lapsed siis nende varjualuste laudadel pikutamas, aga seegi lahendus. Täna paneme telgi ülesse, vaatamata vihmasele ööle pole kellegil kadunud soov järgmist katsetuse käigus veeta lageda taeva all.
Korra hommikul tegime visiidi ka linnuseõuele, et kiigata, kui palju sellel aastal skulptoreid osalemas.