Lara hakkas minuga koostööle ja see annab päevale uue värvi. Isegi lapsed olid Lara edasiminekust üllatunud. Hommikul tervitati mind südamest nii nagu teised koerad, müksates ninaga ja soovides nii eneselegi tähelepanu ja paitust. Lihtsalt võrratu tunne valdas korraga mind. Muidugi eelmine päev käisime mere ääres Sassu ja Laraga, eks hirmu tekitasid võõrad inimesed, kes pilgu korraks tema suunas suunasid. Siis tõstsime iga kord teda autosse kuivama ja nii saigi ta kogeda midagi uut. Käia meres koos lastega ja möllata. Viimaste päevade suurim üllatus tema poolt on armastus hobuste vastu. On valinud magamiskoha hobuste juurde... täielik müstika ja omapära. Püüame ära kutsuda, kuid ei soovi. Isegi viibib meelsasti hobuste juures karjamaal ja kummaline, et hobusekari teda aktsepteerib.
Eks mul juba väike lootusetuse tunne valdas, et pidevalt kõikumine arguse ja juurde tulemise osas. Täna väljendati soovi traktori peale tulla.

Juba teab mitendat korda üritan oma päeva memuaari kirja panna. Miskit mis ei lase kirjutada. Katsetan väikse lausega, kas õnnestub.
 

Ukupüha...http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik&id=4936&op=lugu

Ehh, mis päev. Pean endale miskit rahvakalendri sarnase vaatama koju. Imestasin hommikul, et raske oma töödele tegemistele algust saada. Eile sama, mainin salamisi, ostsin siis ühe pudeli ,,Starterit" ja elu läks käima, imestasin et kaks tassi kohvi ka ei andnud sellist teo tahet sisse. Hämmastav... 
Tegutsesime siis kaarutaja kallal pojaga, leiutasime, et saaks kummid täis. Poeg leiutas kompressorile pikema vooliku, et ulatuks aia taha. Samal ajal Anete ja Laura, aga valmistusid Võerahansu puhkemajja minema ponidega...tellitud sõit lapse sünnipäevale. Mina siis Olavi ja Joeliga kaarutajaga. Hämmastav ühel hetkel ilmus meie aia taha valget värvi unustasin vaadata auto marki kahtlane isik, kes mitte avalikke teid vaid küsis kaardi alusel kõrvalteede kohta küsimusi. Mainin, kahtlustan kõike, kes väheke võõras mulle. Hetkel küla peal levimas jälle jutud varastest.
Saanud elementaarsed asjad korda kaarutajal ja sõitsime siis heinamaale. Kohale jõudes ootas ees mind ebameeldiv üllatus. Kolmas kumm tühi mis tühi... hinge täitis hetkega lootusetuse tunne, kuid kogusin ennast ja lohutasin mõttes, et asi on niigi ajast ja arust oma ülesande täitnud... arutasime Joeliga, et mis teha. Tegin paar kõnet ja mitte miskit head ma teada ei saanud.Vastavas mõõdus aga välismantlit koos sisekummiga ei ole... Nojah mida ma teen... ei oska ma enam ohata ja mainisin poisile, et katsetame siis tühja kummiga miskit teha. Saime mingi aja tehtud, kui avastasime, et eest täitsa tutikas kumm puru... kaks aastat tagasi vahetasin uute vastu. Muud järeldust ma ei suutnud sellele loole tuua, kui et taga oleva kummi purunemine viis kaarutaja tasakaalust välja ja kaarutaja pii torkas augu kummi.  
Kurb tunne valdas hetkega, osalt saamatuse ja osalt teadmatus, kuidas edasi. Ainus lootus on loorehaga tööd jätkata. 
Kui Ukupüha järgi lugu lugeda, siis tänasel päeval heinatööd teha poleks tohtinud. Ma soovisin ainult proovida, kuidas kaarutajat proovida. Kaks esimest heinakoormat ka lakas ulualla veetud.

Need, kes kulutavad oma elu väikeste asjade peale, ei suuda suuri asju ellu viia. Francois Duc de la Rochefoucauld

Õnn saabub, kui suuname energia asjadele, mida me elus tähtsaks peame ja mis ühtib meie missiooniga. Kui me proovime teha liiga palju korraga, moodustavad prioriteedi sasipuntra ja see tekitab segadust, masendust ja õnnetut olekut.
Miks panin kirja sellise tsitaadi, vahel on vaja enesele teha selgeks, mida ma tegelikult tahan ja millises suunas ma siiski liigun. Kas ma teen õigeid asju ja miks ma neid teen? Ja kas need ka mulle kasu toovad.
Palju kordi on inimesed küsinud mult, et milleks hobused...? 
Arutlen endamisi...
Täna hommikul jõudsid mõned hobused korraliku segaduse luua. Alustan Hertast, kes oli jälle aiast välja smuugeldanud ja siis Lipton oli enese jälle mära-varsa karja sokutanud. Väljaspool aeda aga jalutasid Ethel- Anne-Maiga. Ei ole sellel Ethelil seda inna aega kuskilt võtta. Õnneks võõras hobune eelistab ka meie talu. 
Õnneks ei kao sellega meie austus ja lugupidamine nende hobuste vastu. Minu meelest kõige lahedam varss on hetkel meil Pentagon Pütagoras, kes nii kihftilt oma mokad kokku surub ja sügamist emme kõrval nurub. Kõik kohad tuleb sügada nagu emmelgi ja alati pean olema kahe hobuse vahel, Testu ühel pool ja teisel pool Pentu. Testu on sügamise mumm. 

Tasakaal on õnne võti.

Üks päev ökoturismi Raplamaa inimestega ja jutt Tiit Petersoo suust kuulamas. Pilt on tehtud Jüri Kõivu poolt. Minek on Lipstu Nõmmele, sealt edasi Sõbesoo järve äärde ning edasi Jalase haridusseltsi maja juurde.

Jaanikuu hakkab läbi saama ja aasta lühemad ööd pikemaks jälle venima. Mulle juunikuu meeldib.