Ukupüha...http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik&id=4936&op=lugu

Ehh, mis päev. Pean endale miskit rahvakalendri sarnase vaatama koju. Imestasin hommikul, et raske oma töödele tegemistele algust saada. Eile sama, mainin salamisi, ostsin siis ühe pudeli ,,Starterit" ja elu läks käima, imestasin et kaks tassi kohvi ka ei andnud sellist teo tahet sisse. Hämmastav... 
Tegutsesime siis kaarutaja kallal pojaga, leiutasime, et saaks kummid täis. Poeg leiutas kompressorile pikema vooliku, et ulatuks aia taha. Samal ajal Anete ja Laura, aga valmistusid Võerahansu puhkemajja minema ponidega...tellitud sõit lapse sünnipäevale. Mina siis Olavi ja Joeliga kaarutajaga. Hämmastav ühel hetkel ilmus meie aia taha valget värvi unustasin vaadata auto marki kahtlane isik, kes mitte avalikke teid vaid küsis kaardi alusel kõrvalteede kohta küsimusi. Mainin, kahtlustan kõike, kes väheke võõras mulle. Hetkel küla peal levimas jälle jutud varastest.
Saanud elementaarsed asjad korda kaarutajal ja sõitsime siis heinamaale. Kohale jõudes ootas ees mind ebameeldiv üllatus. Kolmas kumm tühi mis tühi... hinge täitis hetkega lootusetuse tunne, kuid kogusin ennast ja lohutasin mõttes, et asi on niigi ajast ja arust oma ülesande täitnud... arutasime Joeliga, et mis teha. Tegin paar kõnet ja mitte miskit head ma teada ei saanud.Vastavas mõõdus aga välismantlit koos sisekummiga ei ole... Nojah mida ma teen... ei oska ma enam ohata ja mainisin poisile, et katsetame siis tühja kummiga miskit teha. Saime mingi aja tehtud, kui avastasime, et eest täitsa tutikas kumm puru... kaks aastat tagasi vahetasin uute vastu. Muud järeldust ma ei suutnud sellele loole tuua, kui et taga oleva kummi purunemine viis kaarutaja tasakaalust välja ja kaarutaja pii torkas augu kummi.  
Kurb tunne valdas hetkega, osalt saamatuse ja osalt teadmatus, kuidas edasi. Ainus lootus on loorehaga tööd jätkata. 
Kui Ukupüha järgi lugu lugeda, siis tänasel päeval heinatööd teha poleks tohtinud. Ma soovisin ainult proovida, kuidas kaarutajat proovida. Kaks esimest heinakoormat ka lakas ulualla veetud.

Need, kes kulutavad oma elu väikeste asjade peale, ei suuda suuri asju ellu viia. Francois Duc de la Rochefoucauld

Õnn saabub, kui suuname energia asjadele, mida me elus tähtsaks peame ja mis ühtib meie missiooniga. Kui me proovime teha liiga palju korraga, moodustavad prioriteedi sasipuntra ja see tekitab segadust, masendust ja õnnetut olekut.
Miks panin kirja sellise tsitaadi, vahel on vaja enesele teha selgeks, mida ma tegelikult tahan ja millises suunas ma siiski liigun. Kas ma teen õigeid asju ja miks ma neid teen? Ja kas need ka mulle kasu toovad.
Palju kordi on inimesed küsinud mult, et milleks hobused...? 
Arutlen endamisi...
Täna hommikul jõudsid mõned hobused korraliku segaduse luua. Alustan Hertast, kes oli jälle aiast välja smuugeldanud ja siis Lipton oli enese jälle mära-varsa karja sokutanud. Väljaspool aeda aga jalutasid Ethel- Anne-Maiga. Ei ole sellel Ethelil seda inna aega kuskilt võtta. Õnneks võõras hobune eelistab ka meie talu. 
Õnneks ei kao sellega meie austus ja lugupidamine nende hobuste vastu. Minu meelest kõige lahedam varss on hetkel meil Pentagon Pütagoras, kes nii kihftilt oma mokad kokku surub ja sügamist emme kõrval nurub. Kõik kohad tuleb sügada nagu emmelgi ja alati pean olema kahe hobuse vahel, Testu ühel pool ja teisel pool Pentu. Testu on sügamise mumm. 

Tasakaal on õnne võti.

Üks päev ökoturismi Raplamaa inimestega ja jutt Tiit Petersoo suust kuulamas. Pilt on tehtud Jüri Kõivu poolt. Minek on Lipstu Nõmmele, sealt edasi Sõbesoo järve äärde ning edasi Jalase haridusseltsi maja juurde.

Jaanikuu hakkab läbi saama ja aasta lühemad ööd pikemaks jälle venima. Mulle juunikuu meeldib.

Niidetud siis 3 ha. Lootsin jätkata veel kahe ha, kuid viimase öö vihm rikkus selle. See selleks, ega see mu tuju nulli. Pigem meeleolu tõstab oskused latt niidukiga ringi käimisel. Eile vahetasime täiskomplekselt kanna needid. Kokku kolme ha niitmisega 18 neeti, üks tera ja üks sõrg. Seda aastat alustasin siisn selliste kaotustega. Nii see on, kui üks asi tehnikal logiseb, hakkab kohe juppe minema. Ei vaadanud, kas niiduki kanna osas kas kõik needid alles ja see tingis siis kõige suuremad probleemid.
Loen vahel ajaviiteks KSV päevaraamatut ja tekib mõttes kergelt vaidlust tekitav diskussioon... kus need põdrad inimasustuse juurde saanud. Viimati loetud peatüki põhjal mõistsin, et linnainimene on hakanud aru saama, et nii oma talu ei ehita siia-sinna rabelemisega.
Sisemine tasakaal endas paneb paika oskused maaeluks. Kui tasakaal kõigub ei suudeta objektiivseid otsuseid vastu võtta. Olen oma elus õppinud ühte-kui teist kes maale tulevad ja rabelema kukuvad, ühel hetkel väsimuse ja tüdimuse märke näitama hakkama.  
Okei, see selleks need mu mõtte mõlgutused... 
Lara väljendab rõõmu märke, kuid hetkel seisame ikka selle ees, et ei kuule sõna ,,siia" ja sõna,,ei tohi". Muidugi tööd on temaga palju, õnneks hoiab kodu ja teine asi mis meeldib on selgeks saanud, kus koerad magavad. Eelistab majas ööbida, osad koerad aga elavad suvel vabatahtlikult õues. Mainin, et koerad asrmastavad mitmeid kohti, kus neil head ülevaated  igasugustele liikumistele. Kuid üks mida valvatakse on, et kui hoovi peaks mõni hobune ilmuma, siis aetakse see kohe minema... minu meelest õige ka. Kuna teatud suuruse loomaga tegu, siis kisub asi juba luusimiseks ning aiamaalt jalutatakse üle ja siis teada, et mitte midagi järele ei jää.
Herta on meil üks huvitav tegelane. 
Mõtlen, kust saada tugevaid päitseid, täkule vaja. Lõhkus täitsa tutikad uued päitsed ribadeks, et viitsimine neid kokku lappida kadus.

Kiirelt mööduvad kaunid päevad.

Kolm hobust on metsas, Liptonile toodi pruut, kes pole siiani ilmutanud vähimatki märki innast. Pigem eelistab seltskondlikult aega veeta. Iga kord kui metsas käin saadetakse mind alati väravasse. Oletan, et innaperioodi esile tulemiseks on ilmad siiski liialt palavad. Õnneks olen ka Randa tite aeda püsima saanud. Meie pätu Amanda suutis väikseid halbu kombeid suureks sirguvale eesti hobuse neiule õpetada, ka isegi siis kui vool on sees. Mul sai sellistest kommetest siiber. Amanda aga peab üksi hetkel oma aega veetma. Probleem selles koolitas uutele varssadele juba aia alt läbi käimisi. Ja tittede emmed karjuse ääres karjumas ja ootamas, et millal varsad tagasi tuleks, aga kus sa sellega. Amanda nautis veel täie rinnaga sõpruskonna suurust ja kui ma eksi vaikselt juhirolli mõõtmeid. 

Siiani tänan mõttes, et mu hobukarja juhib Testemona (trakeen), kes ei vii kunagi karja kodunt eemale vaid toob koju. Seetõttu on mul ära jäänud küla mööda jooksmised hobuste järel.

Eile pidin käima kahel korral metsas puude järel, pidin tegema kellegi tegematta töid. Lõpuks veel juhtus hullem, torkas mingi terav oks bensupaagist pumba pemhe padjakesele augu ja sealt nirises ühtlases joas pursates kütust. Tegin koorma lõpuni siis tulin koju, kus helistasin koheselt saeparandusse. Natuke tegi see teema meele mõrudaks, et pidin raiskama aega puudele, kuna mul oli plaanitud niiduk traktorile taha panna. Siis õhtul lastega ujulasse mindud. 

Täna ma enam metsa minna ei soovinud ja viisin oma plaanitud tegevuse lõpuni, niiduk traktorile taha pandud, poeg tegi eelmine päev esmase hoolduse (õlitas ja niplite kaudu sobivat tavotti lisas). Sai veel niitmisega algust tehtud. Nüüd mõtlengi, kas niita tüki kaupa või kõik korraga, kuid ilmateated ei ole pikema ajalise prognoosiga positiivse suunaga, siis mida ma peaks tegema?

Lara on nii ja naa, sõnakuulmine on null, ei kuula ta mis asi on ,,ei tohi" ja käsklus ,,siia" ei mõika mitte üks teps. Isegi Sohvi on taas sellesse tagasi jõudnud, et käib koos Laraga hobuseid haukumas. Lara ei tule ligi üldse täiskasvanutele, eks näe millal see saab olema. Tegin koertele täpilahust puukide tõrjeks. Imestan see aasta puukide rohkuse üle, isegi enda pealt sain ühe.

Üks päev ravisime Herta kabjapiiret, kus oli tekkinud haav ja see oli värske, kuhu sai siis lastud haavasparyd peale. Lapsed ütlesidki, et meil mida kohe märgatakse (kui koeral on silmas mädane rähk, kohe saab kas siis silmasalvi või ravivaid silmatilku kasutatud). Lapsed meenutavad aasta tagust üle lahe sõitu ühele saarele isaga. Kus külastati hobusekasvatus talu ja ühel hobusel nähti sügavat haava, kuid see pere ei teinud selle haava suhtes midagi. See selleks, nimesid ma ei maini.