Eile sai siis käidud keskkonnaameti poolt korraldatud pärandkultuuri matkal Vahastus, Piiumetsas ja Väätsas. Bussiga tekkis väike probleem, nii, et mõnegi kaasreisija hinge väike mure puges, kas jõuame õigeks ajaks tagasi.
Mis tegelikult siis Vahastuga mind seob, mälestused. 

Vahastu kirik, kuhu siis eile ka torni sai ronitud. Iseäralikuks teemaks mida vöörmünder Andrus Murumägi Vahastu mõisast (mõisat tegelikkuses ei ole küll enam, eksisteerivad varemed, aga midagi ikka). Andrus Murumägi rääkis veel nahkhiirest suur-kõrvvidevlane, kes millegi pärast leidis, et kirikusse tuleb talvituma tulla. Kuid millegi pärast jäigi see talvitumine lõppeda külmumisega. Tundsin südamest kahjutunnet. Tegelikult mulle meeldivad igat masti isesorti loomakesed. 

Teine inimene, kes Vahastu linnusemäest teadis palju rääkida on 10 aastat tagasi sinna kanti kolinud Eha Metsallik (Raplamaal tuntud mesinik), kes valutab looduse ja pärandi väärtuste ohtu sattumise eest. Üks teema allikad... Kõhe allikal käisime, mis enam ei pulbitsenud nii nagu 10 aastat tagasi. Ja eks sinna kuulus ka jutt, miks on olulisel kohal allikate kestma jäämised.

 Lipametsa Lenin

 Kellukas ja Luciano

 Kati ja Lucky Liisu

Paula

Ega see ei loe, et ma vahe peal kirjutanud pole, et ma vaikelu elan. Tegelikult elan päris aktiivse inimese elu. Olen käinud mitmed korrad maastikul ratsutamas, nendel lemmikradadel, mis mind köidavad. Lähimal ajal ka ühe öömatka korda saata. Katsetada proovin tittedega matkale minna. Eile siis ökoturismi aastapäevale pühendatud tegevus matka läbi tuntud Tiit Petersoo saatel... lahee ja yeee... Möödudes Sõbesoo järvest ja saada proovida uut laudteed järve äärest kuni põlluni. Seltskonnast osa juhtisin otse läbi metsa Jalase haridusseltsi maja juurde, kus Urmas Tulvik kuumasupi ja koogikestega ootas. Mainin vaikselt Urmas on lihtsalt üks Jalase küla elav arhivaar ja teo inimene, kes panustab mitmel rindel enda oskusi ja teadmisi.
Kanuu matk kuuenda klassiga Vigala jõel. Ei saa olla parimat, kui midagi uut korda saata ja midagi kogeda esmakordselt. Sellel aastal siis olen proovinud parvesauna, vesiratast ja kanuusõitu Vigala jõel. Mainin vaikselt arvan, et sellest on saamas uus hobi, tegelikult paelub mind kajakimatkad merel. Avarus, vabadus, võitlus lainetega ning hakkama saamine jne. Kaifin siiani või õigem oleks sõnastada, et nostalgitsen, kui üks aasta sügisel sai Hiiumaa laidudele Kajakkidega aerutatud. 

Eeva-Lotta sai siis  varsa emmeks. Muidugi oli meil väike probleem eile hommikul. Herta varastas pärast varsa sündi ja hoidis väga kiivalt endale. Eeva-Lotta oli õnnetu ja proovis oma jõududega varast kätte saada ja varss tagasi saada. Ühtepidi tundus see lugu naljakas, aga loomadest võib kõike oodata. Igal juhul sai Herta olla mõne minuti varsa emme. Eeva-Lotta on tubli ema, eks väga hoolitsevalt suhtub oma lapsesse. Pärast varsa tagasi saamist panime Eeva sisse ja siis meie Herta jäi hirnuma kurvastusest karjamaa väravasse. Nüüd jääb veel oodata Testemona, hetke kabjaliste arv on tõusnud 15. Ühele varsale on kodu olemas. Sügisel läheb, kui saab 6 kuuseks. Nüüd siis varssade sooline seis on kaks mära ja kaks täkku. 
Homme siis karjaaia postide meisterdamine.

Kuna aiapostidest oli puudus, läksin oma metsa, et teha mõned postid, kuid siis leidsin, et peaks küttepuude tagavara täiendama ja saigi nii mitu asja korraga ära tehtud. Puukoormaga koju naasnud saagisin kogu kupatuse. Nüüd ei jää muud, kui poisil lõhkuda ja tüdrukute abile need hoiupaika talveks ära panna. Kuna tegu on metsakuivaga, siis mina eelistan metsakuiva, toormaterjal vajab kauem kuivamist. Eelistan lehtpuitu, kuid eks ka okaspuud kuivavad sama moodi. 

Eile korraldasin siis tittedele ebameeldiva üllatuse, panin nende uude aeda voolu. Esimene, kes oma traditsioonilst aia venitust läks tegema, sai elektrilöögi (tegemist on aku pealt aeda lastava vooluga). Igal juhul oli meie päev rahulikum ära jäid väravate avamised. Kipuvad kogu aeg väravaid avama ja emmed lastega siis jalutama kipuvad. Õnneks nüüd ok. 

Järgmise nädala plaaniks on võetud veel küla peale aed ülesse panna. 

Nii mõnusad ilmad ja esimesed äikese vihmad maha sadanud. Näis, homseks on mul plaanitud ühte-koma teist teha. Esmaseks on vaja taastada suvekoplid ja hobused ära jaotada. Kas sellel aastal matkasid toimub ei tea. Hetkel küll on läinud nii, et pole soovi avaldajaid olnud. Ja eks herpes on pannud tallide vahel liikumisele piirid peale. 
Peab veel kapju värkima mõningatel hobustel, tittedel tõstame jalgu. 

Igal juhul elu meie talus kulgeb oma vaikses kulgemises. Iga päev üks koorem musta kulda traka kärule laadida ja see ka kuskile maha laadida. Vastavalt siis tellimusele.
Imestan väga Randa tita üle, küll temal on energiat, kuid õnneks on hea iseloomuga. Kuid viimasel ajal ei soostu hobused mu uuendusliku meetodiga kaasa käia ja aias püsida. Pole jõudnud uusi aia poste valmis meisterdada. Ma ei saa aru, kuhu kaob mul aeg. 
Üks päev sai natuke nalja hobutitadega, mulle tundus, et meie pisem ponimära varastas ära kahe poni varsad ja jalutas omapäi kahe varsaga siis kaugel emmedest ja imestasime lastega, et kuidas võimalik, et hobuemmed nii pimedad on, et ei märka oma laste kadumist. Nojaa, hobuemmed on üpris kurjad, kui saavad teada, et Amanda on nende lapsed pihta pannud. Kohe lahendasime selle loo ja ajasime lapsed aeda tagasi võõra emme rolle enesele võtva Amanda seltskonnast aga ajasime  välja. 
Nüüd mil ilmad soojemaid kraade näitavad on ka meie beebid igapäevaselt õues. Hetkel emme varju hoiab Kati tita, aga pole hullu, eks saab ta ka mõne aja pärast vanemaks ja hakkavad piruetid tulema. Kuid Tassa on päris energiline mammi nii sama moodi ka tema laps. Küll kappas karjamaal ja see tagumik kippus rohkem õhus kui maas olema. 
Nii see on, lihtsalt võrratud hobused ja nende lapsed võivad olla.