Eile sai siis käidud keskkonnaameti poolt korraldatud pärandkultuuri matkal Vahastus, Piiumetsas ja Väätsas. Bussiga tekkis väike probleem, nii, et mõnegi kaasreisija hinge väike mure puges, kas jõuame õigeks ajaks tagasi.
Mis tegelikult siis Vahastuga mind seob, mälestused. 

Vahastu kirik, kuhu siis eile ka torni sai ronitud. Iseäralikuks teemaks mida vöörmünder Andrus Murumägi Vahastu mõisast (mõisat tegelikkuses ei ole küll enam, eksisteerivad varemed, aga midagi ikka). Andrus Murumägi rääkis veel nahkhiirest suur-kõrvvidevlane, kes millegi pärast leidis, et kirikusse tuleb talvituma tulla. Kuid millegi pärast jäigi see talvitumine lõppeda külmumisega. Tundsin südamest kahjutunnet. Tegelikult mulle meeldivad igat masti isesorti loomakesed. 

Teine inimene, kes Vahastu linnusemäest teadis palju rääkida on 10 aastat tagasi sinna kanti kolinud Eha Metsallik (Raplamaal tuntud mesinik), kes valutab looduse ja pärandi väärtuste ohtu sattumise eest. Üks teema allikad... Kõhe allikal käisime, mis enam ei pulbitsenud nii nagu 10 aastat tagasi. Ja eks sinna kuulus ka jutt, miks on olulisel kohal allikate kestma jäämised.