http://www.maaleht.ee/news/maamajandus/loomakasvatus/hobuste-herpesviirus-noudis-esimese-ohvri.d?id=65910420

Kurb lugeda, mis toimub. Hobune vaktsineeritud, nii see on, et elus ei tea, millised haigused võivad ilmuda. Ja kuidas see kõik alguse sai. Teadmata... kurb lugu.

Imetlusväärsed loomad.

Ma ei saa mööda minna oma krantsist Pipist. Imetlen tema intelligentsi ja oskusi, millega ta püüab olla minu meele järgi. Kui nägin vaeva Colli koolitusel, siis nüüd mõned päevad on tekkinud koertel omavaheline koostöö. Kui Pipi vaatab, mida ma käega teen, Vaatab ka Sohfi minu poole. Enam ei kihuta arutult hobustele järgi... Kas tõesti koerad omavahel suhtlevad? Ja millist eeksuju  omab Pipi Sohfijele?
Kui Sassu püüab minu tähelepanuks trikkidega tähelepanu võita. Nii palju võin öelda, et Sassu on mu hingelähedane, kes ei ole selline, kes tahaks küll karja ajada, kuid mul pole see oluline. Hindan teda sellisena... täna hommikul tahtis ta minuga jagada oma sööki. Kükitasin maha ja vaatasin talle otsa, küsisin, et kas soovid oma toitu jagada. Teised koerad on õppinud, et kui ma kellegagi suhtlen ei sekkuta ja ei segata, selle käitumise omapära on omaks võtnud ka Sohfie. Ja nii me siis Sassuga kahekesi jagasime, teesklesin, et võtan ampsu ja siis sellest portsust andsin Sassule käest. Oii kui õrnalt ja ta võttis. Mul tekkis soe tunne koerast ja siis on alati soov, koerale midagi üllatavat pakkuda. Eks pean temaga kuhugile võõrasse metsa kolama minema. Et ta saaks ainu isikuliselt ennast minu koerana tunda. Hoiab ju kogu aeg mu lähedusse. 

Ühes asjas oleme jälle noore koera koolituses ühe sammu võrra edasi nihkunud, on see, et Sohfi tuleb käsklus ,,Siia" minu juurde. Nüüd kiidan, muidu eirasin, kui käitus valesti.

1. Aprill, Elagu karjalaskepäev.

Ei midagi. Tulevad millal tulevad. 

Need on mu väravaposti kujud. Eelmised collied armastasid ka palju posti ja värava taga olevate kivide otsas.

Sarvi aitavad metsas leida koerad.

Ülestõusmispüha

Täna ei midagi uudset uudist jagamiseks. Kuid nii see on, et varsa ootus on nagu naisel lapseootus. Kuid küll nad ükskord jõuavad. Kuid nüüd saan juba öelda, et Herta ei ole tiine. See on kindlalt silma hakkav ja ei mingit udarat ka pole tekkinud, aga selle eest miks tal suur kõtu all on. Lihtsalt hea sööma peal. 
Hommikul tööle minekut sättides, teadsin, et kella keeramine on toimunud ja võtsin hommikuse ringkõigu õue ette. Vaadata üle hobused ja toimetada ühe ja teise asjaga. Nojah, korra uuesti tuppa minnes, küsis abikaasa kes unesegane, et mis kell. Vaatasin ei tahtnud enam oma silmi uskuda, et kas tõesti kell juba 7.32 ei või olla. Selle kella uudistamisega ühinesid ka lapsed, kes ütlesid et leidsid sama. Oi, mul hakkas kiire ja terve tee mõistatasin, et kuhu kadus mu hommikune aeg, kuna ise arvasin, et ma ei kulutanud midagi kuhugile üle liia. 
Kuid varahommikul laulvad linnukesed olid tõelised kevade kuulutajad, mis ka minu südame helide maailma tõid. Muidugi olles vaadanud ka tiined märad üle ja igale tite ootajaga paar sõna mõttes vahetanud ning udarat katsunud. Kuid ei mingit märki eelootadavast poegimisest. Poegimine nihkub aprillikuusse.

Olen kahel päeval oodanud siis ratsutajaid, kuid jah.Mitte kedagi ja keegi ei helistanud ka, et miks ei tule. Ei oska ka oletada. Tegin hommikul karjaaeda, et saaks voolu sisse lasta, kuid mis ei jõudnud oli vool. Tiksuti tiksus ja tarasse jõudis, kuid kogu tarastus jäi vooluta. Homme vaatan uuesti. Hobused on ülemeelikuks läinud ja ei taha enam lihtsalt aias seista ja mulle väikseid vimkasid visata. Meeldib neile aia taha jäävad heinarullid. Eile siis ühele ka kambakas tehti. Nüüd homme uuesti voolu värki katsetama. 
Ohh, tuleks juba kevad. Täna tehti jälle traktorit, homme kindlalt silo vedama. Hobused nõuavad silo. Silo süüakse esimeseks ja alles siis minnakse heina nosima. Nii hetkel on alles toodud 17 heinarullist karjamaal 5 ja pool ja aia taga siis poolteist rulli heina. 

See pilt on tehtud Leedus ja bussi aknast. Kas ei ole mitte uskumatu. Võte siis 17.03.

Lumeolud Lätis, Poolas ja Saksamaal meenutasid väga meie maad. Leedu oli nagu müstiline maa.

Vaikne neljapäev

Juba neljas öö valvamist. Ei midagi, tundub, et märad on otsustanud kalju kindlalt aprillikuusse venitada. Kuid see mind ei häiri ja jätkame kaljukindlalt valvamist. 
Täna sai siis harjatud hobuseid, kuna on karvavahetus. Hertaga on probleem, ei luba kõhu alt harjata. Olen seda ammu tähele pannud. Ja ma ei suuda mõista miks. 

Meie elu kulgeb tite ootuses, kui mina viimane öö tööl veetsin, siis lapsed kodus oma aega sättisid, et jälgida tiineid märasid. Meil jäi kokkulepe, et kui Tassa peaks varssuma või märgid sellised, et helistavad kohe mulle. Kuid mida ei tulnud oli kõnet. Ootame ja valvame jätkuvalt.