1. Aprill, Elagu karjalaskepäev.

Ei midagi. Tulevad millal tulevad. 

Need on mu väravaposti kujud. Eelmised collied armastasid ka palju posti ja värava taga olevate kivide otsas.

Sarvi aitavad metsas leida koerad.

Ülestõusmispüha

Täna ei midagi uudset uudist jagamiseks. Kuid nii see on, et varsa ootus on nagu naisel lapseootus. Kuid küll nad ükskord jõuavad. Kuid nüüd saan juba öelda, et Herta ei ole tiine. See on kindlalt silma hakkav ja ei mingit udarat ka pole tekkinud, aga selle eest miks tal suur kõtu all on. Lihtsalt hea sööma peal. 
Hommikul tööle minekut sättides, teadsin, et kella keeramine on toimunud ja võtsin hommikuse ringkõigu õue ette. Vaadata üle hobused ja toimetada ühe ja teise asjaga. Nojah, korra uuesti tuppa minnes, küsis abikaasa kes unesegane, et mis kell. Vaatasin ei tahtnud enam oma silmi uskuda, et kas tõesti kell juba 7.32 ei või olla. Selle kella uudistamisega ühinesid ka lapsed, kes ütlesid et leidsid sama. Oi, mul hakkas kiire ja terve tee mõistatasin, et kuhu kadus mu hommikune aeg, kuna ise arvasin, et ma ei kulutanud midagi kuhugile üle liia. 
Kuid varahommikul laulvad linnukesed olid tõelised kevade kuulutajad, mis ka minu südame helide maailma tõid. Muidugi olles vaadanud ka tiined märad üle ja igale tite ootajaga paar sõna mõttes vahetanud ning udarat katsunud. Kuid ei mingit märki eelootadavast poegimisest. Poegimine nihkub aprillikuusse.

Olen kahel päeval oodanud siis ratsutajaid, kuid jah.Mitte kedagi ja keegi ei helistanud ka, et miks ei tule. Ei oska ka oletada. Tegin hommikul karjaaeda, et saaks voolu sisse lasta, kuid mis ei jõudnud oli vool. Tiksuti tiksus ja tarasse jõudis, kuid kogu tarastus jäi vooluta. Homme vaatan uuesti. Hobused on ülemeelikuks läinud ja ei taha enam lihtsalt aias seista ja mulle väikseid vimkasid visata. Meeldib neile aia taha jäävad heinarullid. Eile siis ühele ka kambakas tehti. Nüüd homme uuesti voolu värki katsetama. 
Ohh, tuleks juba kevad. Täna tehti jälle traktorit, homme kindlalt silo vedama. Hobused nõuavad silo. Silo süüakse esimeseks ja alles siis minnakse heina nosima. Nii hetkel on alles toodud 17 heinarullist karjamaal 5 ja pool ja aia taga siis poolteist rulli heina. 

See pilt on tehtud Leedus ja bussi aknast. Kas ei ole mitte uskumatu. Võte siis 17.03.

Lumeolud Lätis, Poolas ja Saksamaal meenutasid väga meie maad. Leedu oli nagu müstiline maa.

Vaikne neljapäev

Juba neljas öö valvamist. Ei midagi, tundub, et märad on otsustanud kalju kindlalt aprillikuusse venitada. Kuid see mind ei häiri ja jätkame kaljukindlalt valvamist. 
Täna sai siis harjatud hobuseid, kuna on karvavahetus. Hertaga on probleem, ei luba kõhu alt harjata. Olen seda ammu tähele pannud. Ja ma ei suuda mõista miks. 

Meie elu kulgeb tite ootuses, kui mina viimane öö tööl veetsin, siis lapsed kodus oma aega sättisid, et jälgida tiineid märasid. Meil jäi kokkulepe, et kui Tassa peaks varssuma või märgid sellised, et helistavad kohe mulle. Kuid mida ei tulnud oli kõnet. Ootame ja valvame jätkuvalt.

Alanud aasta on mao aasta ja selline tegelane on pildile võetud Berliini loomaaia terraariumist. Igaks juhuks distantseerusin fotoka objektiiviga ikka kaugemalt. Eks pelgasin, et ehmatan teda fotoka välguga. Käisin siis 6 päevasel bussireisil Berliinis. Kahju on see, et ilm seal pool ikka talvine ja ei mingit rõõmsat päikest. Reis oli tore, seltskond suurepärane ja giidiga jäin rahule. 

Koju saanud, andsin üle pisikesed kingitused lastele ja muidugi mu lapsi haaras tol õhtul entusiastlik keele harrastus. Laurale kingittuseks toodud loodusepiltidega raamat oli lugema ja õppima kutsuv. Toodi välja sõnaraamatud jne. Ma ei saanud sellele reisile koos lastega minna, kuna ressursid nappisid ja samas sain hea kooli  raha arvestuse osas, kui palju peaks kaasa võtma raha.

Kodus oli sujunud elu lastel tavapäraselt tegutsedes ja tavalisi toimetusi tehes. Poeg Joel oli uue aisa meisterdanud (suurepärane, kallistasin teda selle eest), nii armas temast. Eelmine läks Herta rallimise peale praguliseks ja lastele mainisin, et kui tagasi tulen toon uued aisapuud koju. Poeg jah tema ennetas mu mõtteid.

Üks teema mis mind paelub on akvaristika troopiliste kaladega. Ja sai sedagi nähtud, kuid populatsioon troopiliste kalade osas oli loomaaial vähe pakkuda. Esindatud olid akvaristikas populaarsed ja levinud kalad. Ja muidugi esindatud oli Balti meres tuntud kalad, nagu on haug, atlandi tuur(minu teadmist mööda on tuuraliste arvukus populatsioonilt väga kasin), karpkalad (on need siiski sumpades ja kalakasvanduses levinud liik) ja säga. Muid kalu mul silma nagu ei hakanud. Kahju on see, et aeg oli piiratud ja kõiki eksponeeritavaid  olevusi silmata ja lugeda ei jõudnud. Juba akvaristika majja soovisin eelkõige putukate  ja kahepaiksete pärast. 

Tunnistan, et unustasin konna nimetuse, kuid minu üllatus, et maailma mürgised konnad on tiba tillukesed ja silmaga leidmiseks peab ikka olema piisavalt tähelepanelik, et seda leida. Nüüd nendest nähtutest tunnistan, et meie kahepaiksed on sümpaatsemad ja silmapaistvamad. Ikka kui hüppab ei kao kuhugile rohujuure tasandile ära. 

Üks valdkond mis mind huvitavad on kullilised ja kotkalised. Pärast Berliini loomaaia külastust tekkis tahtmine oma päälinnas asuvat loomaaeda külastada. Kujunduslikult on Berliini loomaaed kaunis ja huvitav, kuid mis teha. Teatud loomaaedade juhid loovad oma näo ja teatud keskkonna nõudmistel rajanevatel seaduste prismade vaadates. Ülekõige paelus mind siiski kaelkirjaku maja, hästi huvitava arhitektuuriga. Üks asi mis mind loomaaeda tõmbas on loetud lood loomadest, mille on andnud välja Berliini loomaaias töötanud loomatalitaja. Hetkel ei meenu selle raamatu pealkiri, aga üksikud loomalood on mul meeles. 

On ju sümpaatne maja... Kes elab maja sees...

Üks tegelane oli kaelkirjak. Ajalimiit pani mõtlema, et mida ma vaatan ja mida vaatamata jätan, sest territoorium oli suur. Peavärava lähedal oli üks linnutiik, kus selle servas üks uljas ja noor ülevas ja poseerimise tuhinas luige noorsand. Tegin pai, proovis mind küll nokaga näksata, kuid pai ma tegin mitu korda. Iga kord ennast kohevile-puhevile ajas ning kaea kenusse nagu ,,täkk mära karjale" lähenedes poseeris sellises asendis ennast siis kahele vene rahvusest neiule. Tegelikult kaifin neid sulelisi ja tiikide võrratuid kumerusi ja peaasi, tegemist veekoguga. Mulle meeldib tohutult vesi.

Väga mitmekesine kirev seltskond veelinde.

Olgugi talv ei heidutanud mind see hetkeksi, et valisin reisi sellisele ajale.

Piisoni maja ja mõned tegelased nosimas. Jällegi huvitav elupaik loomadele ,,mainin vaikselt, ise elaksin ka rõõmsasti selles majas".

Enne akvaariumi majja sisenemist paelusid jällegi mind kalad. Siin siis kuldkala värvi ja vormivarjunditega aretusvarjandid. Sarnast pilti võib leida Läti söögikohas Lidos. 

Igal juhul tänasest päevast on mul siis kolm mära jälgimisel. Tassa, Kati, Kellukas. See on põnev aeg. Igal juhul varsad on oodatud. Eks oleme lastega juba aegsasti arutanud ja mõelnud nimede peale. Siin veel ei avalda. Olen väheke ebausklik ja varakult avaldatud loomalaste nimed ei ole kunagi õnneks läinud. Ja eks eluaeg loomade keskel elatud ja kogetud, et palju asju kaasa saanud lapsepõlves. 
Sepatööd tehtud, silo veetud, noorhobustega tegeldud. Olgugi ilm väga taline, aga siiski vastuvõetav.