Veel natuke on jäänud mul teed lumest koristada. Olen teinud pea vaat iga päev. Eile selle eest vehkisin, aga pea 4 tundi. Kuna mitme korra lumi on moodustanud kohati kooriku ja koristada vaat, et raskem. 
Väheke tegin  ka naabritele üllatust. Kui nemad laupäevase kohalolekuga rohkemat, kui ühe poole teest puhastasid ning pikali kukkunud postkastid ja puu najale tõstetud postkastide juurde ainult üks teerada viis. Kuna pühapäeva hommikul töö-ööd lõpetasin, siis polnud minust suuremat asja füüsiliseks rabajaks. Tegin ainult olulised, imestan isegi oma füüsilise ja vaimse väsimuse pärast. Tegin väikse järelduse, et lumetulek on viinud vitamiinide tarbimise mitmekordseks. Ja siis on tekkinud väike tagasilöök väsimuse näol. Eile siis rookisin teeotsad nii enda oma, kui naabritel. Naabrite oma juhuks, kui meil peaks lumega nii palju teest kaetud olema, et autoga liiklema ei saa. Hea on parkida kohe teeotsa. Kuna suur põlispuu varjab ning tekitab parajalt sellise koha, kus lumeolu jääb kesiseks.
Imestan ühte, loen pidevalt kuulutusi, kuid mõtlikuks teeb inimeste mõtlematus ja milleni see viib...? Praktiliselt suure sõjani. Mõtlen vaimset sõda...kui kasutatakse kuulutuses, et kiiremas korras ära anda koerakutsikad ja kui keegi ei soovi, siis ootab karm otsus... jne. Huvitav miks kiirustatakse, mõistan, et iga koeralaps tahab süüa ja koolitamist, kuid nii ei saa. Olles ise olnud tõukoera kasvataja, siis viimase kutsika müüsin odavalt ja sellisele perele, kellele ta ikka sai päris liikmeks saaks. Unistus suurest jõukusest jäigi kummitama. Kuna tõukoera kutsikatega kaasnevad teatud kulutused; vaktsineerimine, ussikuur, kiibistamine või tätoveerimine jne.  Ja ülevalpidamine... Mõtlema paneb... 
Ise jälgin vaikselt omi emaseid koeri. Pipile olen mõelnud kasutada inda edasi lükkavaid ravimeid, need vähe odavamad, kui operatsioon.  Ja eks näe, kas Sassul on jooksukas tulemas või mitte. Jälgin igal juhul mõlemaid. 
Pipi viimane jooksukas näitas tema pöörast poolt, siis enam nagu teistkorda ei soovi. Valmistun selleks korraks paremini.  

Millised on looduslikud valuvaigistid? - Tervis & trenn - naine24.ee

Millised on looduslikud valuvaigistid? - Tervis & trenn - naine24.ee
Loodusvahenditega haiguste vastu.

Tuisk

Lumetuisk lööb ikka kogu tegevusse paraja segaduse. Ühe päeva hoidsin hobuseid sees. Eelnevalt nõud vett täis vedada, siis kaer ja lõpuks hein. Hetkel on veel 25 katki ja vist remont jääbki kevadesse. Natuke kurvaks teeb, aga midagi. Järgmine nädal siis russi tööle ja silo vedama.  Hetkel teada, kõik asjad seisavad ressursside taga. Kui maa on porine, siis jälle jama.
Tahaks jah, üks kuu aja jao koju ära vedada. Pidasime lastega plaani, et vedada tuleb kahele karjamaale, et kui ühel karjamaal on söödud, siis laseb kohe teisele karjamaale. Rullid jälle nii vedada, et ei jääks üksteise lähedale. Teada laiali, et võimalik ränne tekiks ehk kohustuslik liikumine.
Uhhh, lumi mõtlen veel, et pean veel kühveldama ja autole vaja radikakate ette panna. Parem käivitada.

Sambliku jutt.

http://www.epl.ee/news/eesti/haruldane-samblik-paaseb-uuele-puule-istutamisega.d?id=65333168

Elu karm olelus võitlus.

Lõpuks ometi, sai siis kuked sügavkülma pidamisele saadetud. Kui tavaliselt on naised need teoks tegijad, siis mina olen oma seisukoha võtnud juba oma loomusest. Ei tõsta kergelt ühegi looma vastu kätt, et seda lihamõttega enesele teha. 
Kunagi kui pidin oma töö aastat alustama Põllika ühistalus, tekkis olukord, kus oli vaja sooritada hädatapp vasikale, kelle tervislik olukord ühel päeval võttis traagilise kulu ja minu ennustus, et loetud minutid loomal elamiseks jäänud. Istusin puss nuga käes, vasika aia peal, endal süda saapa säärde kukkunud. Emotsionaalselt olin sellises seisus, tuleks keegi aitaks mind. Ja mis juhtus, nii mu istumise ajal paotus uks lauta ja sisenes peremees Ants Tuuleveski, kes küsis vasika tervise kohta. Mainisin vaikselt, et peaks hädatapu tegema , Ants asutas minekule, mainides ,,tead nägin Reinu koju naasevat, mine palu teda". Süda hüppas sees, ja rattaga kimades külasse ja leidsin selle õige inimese, kes kohe ka tuli. Kaubaks läks siis tapjale soovitud tükid lihakehast. 
Nii see on, et olen pääsenud siiani, isegi kukkedele lõpu tegemisest.
Hea mõelda, et kanakari saab rahulikult elada oma kanakarja elu ja stressist vabaneda. Kui on karjas pea sama palju kukki vaat, et topelt arvus, siis tekitavad söögi juures ikka parajalt segadust oma kaklustega ja kanade taga ajamisega. Nüüd jäi kanakarja juhiks noor külapealt kolmevärviline kukk. Super...

http://kirjat.finlit.fi/index.php?showitem=2596
Sellist raamatut tahaksin, hakkasin unistama. Kindlasti mõni mõtleb, et miks sellist ˇraamatut mulle veel vaja...? Tunnen huvi mütoloogia vastu igat sorti muistendid, mis kajastavad põlisrahvaste uskumusi ja ennemuistseid tegevusi. Vahel klientide hulgas tekivad sellised huvitavad diskussioonid usu või usukumuste osas. Giidina töötades annab selline teadmine juurde palju.

Metsavennapunker ja kummituslikud lood.

Üle pika aja jälle metsas käidud. Nänsy Kataga ja mina Teebaga. 
Kappasime mööda Sõerutse paane pealsest, rääkisin selle juurde loo Uno Treiri suust kuuldud ja endal märkmetesse kirjutatud koduloo uurijalt kuuldu Aino Mättase loo (lapsepõlvest). Selles paigas on kaks sõnajala liiki, mis on I kaitsekategooria liigid. 
Esimesele Loe küla metsasihile naastes lõpp osutus läbipääsmatuks, kuid see meid ei heidutanud. Kohati paas oli lõhestunud ja hobusega kippusime nendesse lõhedesse vajuma. Teeba muutus ettevaatlikuks ja edasi ei saanud muud, kui sadulast maha tulla ja talutada ratsmest. Läbinud raiesmiku, millel puudusid kasvavad puud (puudusid seemnepuud), oli see metsata ala muutuse läbi teinud.  Nimetan seda looduse alastuseks. Kõik pinnavormid tungivad esile. Jõudsime siis sihtpunkti, näitasin pea 14 aastat tagasi leitud metsavennapunkri asukoha. Sellest kohast on järgi jäänud auk, kui selle avastasin, siis oli tal veel olemas nari, laud ja redel, kust kaudu sisse roniti. 
Videvik oli, oleksin tahtnud näha märke mädanevast puidust. Kaan ja kaetud ala samblamätastega, siis tookord ronisin sisse. Väike mis oli siis mõeldud ühele inimesele. Ka sellel talul oli majasees teine peidupaik (kes seal ennast varjas, seda räägin ainult matkale tulijatele). Üldiselt on selle kandi pinnas väga, väga, väga paene. 
Sealt lahkunud viis mu 7 meel vana meremehe talu maadele. Juba selle lähistel Londoni suvilast kapates suunaga Pariisi talu maadele, sealt edasi Tojaka alla. Naersin Nänsyle, Londonist kohe Pariisi, et kas mitte ei ole vahva. Hobustega suurte linnade nimesid kandvate taludemaadel kapata. Rääksin veel  Pariisi talu peremehe hukkasaamise loo ja kelle suguvõssa ta kuulub. Edasi läbisime Nänsy lemmikpaiga (kuuluvad Lehtmetsa talu maadele). Tojaka jne. Tojaka taluga algab juba Nõmmküla. Mõisaaegsed külapiirid on veel siiani kasutusel. Sai mainitud, veel kui palju tekkis meie vallas kolhoose ja sohvoose. Kui rahvas pandi kohustuslikult kolhoosi korra heaks tööle. Uuesti Sihi sauna alla jõudes, mainisin vaikselt juba, et mis Kuusiksaunaga veel mind seob...kummituslikud lood. Kahel korral kohtutud kummitus isikuga. ...kes või mis see oli on tänini mõistatud, aga pimedas või videviku tunnil ikka kõhe tekib...