Tänane linnasõit jätkus jälle autoga. Kuna eile merisigadega koju ei jõudnud, siis eile sai veel suheldud vahendajaga. Tunnistan, sellist asja, ma ei uurinud meelega, kui palju vanust, mis värvi ei vajanud pilte ega miskit. Vaid soovisin hingest ja südamest neid loomakesi. Oleme üsna mitu aastat ilma nende ruigamiteta olnud. Lapsed käisid pidevalt loomapoes vaatamas merisigu ja iga kord mainisid, et meil võiks jälle olla. Eks ma ise ka oma südamest ihkasin, aga ei täidunud sellepärast raha kulutada. Kuid eelmised notsud saabusid kah ootamatult polnud nad mulle ebameeldivad tegelased vastu võtta. harjusid ruttu uute naabritega (jänestega). Hommikusöögi ajal lastes puurist jänesed ja notsud vabadusse on vahva jälgida nende omavahelist suhtlemist ning toimetamisi. Notsid püüavad siis omi tegemisi jänestele selgitada omas keeles. Või kui mingi asi tekitab uudishimu, siis minnakse kambas luurele. Oleme andnud nendele vähestele loomakestele, kes meiega ühist elamist jagavad teatud tundidel enda juuresolekul vabadust. Siiani pole ühtegi juhet ei ühtegi mööblieset näritud. Kõigil asjadel on olnud kontroll ja eks omi hambaid saavad teritada looduslike vahenditega.
Täna sõitsin autoga juba normaalselt teed mööda ehk siis Luige ristmik ei valmistanud enam mingit ebamugavust, kus natuke kahtlesin sõitsin aeglaselt. Tagant tulija ehmatas signaali andes, aga siiski tõstsin ainult  märkidel viidatud kiiruseni ja õnneks õige märk silme alla jäi. Sain ka õige pöörde sooritatud.
Parimast, parim sooritus täna linnasõidus.
Vahvad tegelased need notsikesed...

Eilne linnas käik lõppes sellega, et linnast väljasõidu sooritasin väikeste manööverdustega, kuid õnneks suutsin õige teeotsa leida Raplale. Kuid linnasõit Luigel oli paras pähkel, sooritasin Viljandi maanteele sõidu jalgratta teel. Hea oli, et tee piisavalt lai ja ainus mis mind hirmutas, et järsku tee muutub kitsaks ja kuidas ma manööverdan, kui haljasala asemel haigutas liivane süvik sõidutee ja rattatee vahel. Ja õnneks keegi ei sekkunud mu manööverdusse. Pliiz teeehitajad, tehke juba kiiremini, jube raske on leida soovitud teeotsa.
Kuid eile pärast koolituselõppu ma notsude vahendajaga ei kohtunud ja jäidki need notsud mul toomata. Oli tekkinud väike probleem.

Imestan seda, et mis võib teha kaer mõnele ponile ja nüüd hakkasin otsima, kust võiks saada otra. Oder teeb hobuse rahulikumaks. Eriti veel, kui aktiivset tegevust vähe, siis kipuvad väga muutuma. Täna panin Kati ja Testu eraldi (muidu vast poleks seda teinud, aga maha rahunemiseks on see parim). 
Olen jälginud ühtepidi, et kui ma tegelen ühel päeval mõne hobusega väga individuaalselt muutub see loom tähtsaks ja hakkab laiama teiste hobuste ees. Nii juhtus Pauliinega. Muidu nägin, et Paula ja Herta olid teiste poolt tõrjutud. Kuid tänane individuaalne tegelus muutis mõlema hobuse enesehinnangut.
Koertega sain ühele poole. Sassu ja Pipi on jälle normaalsed, rõõmsad, rahulolevad ja õnnelikud. Ja söömine ei ole enam lahmimine vaid söömise ajal jätkub pilke mullegi. Mis ma siis tegin, kõige pealt ussitõrje, siis ostsin sellist kallist toitu, mis vähendab stressi (söötsin nädal aega). Juba paar viimast päeva vaatasin, et koerte käitumisse on tekkinud jälle tasakaal. Mõtlesin,et kui nende käitumine ka täna selline, siis lähen metsa. Täna käisin siis mõlematega metsas. Nii vahvad olid.
Homsest lisandub meie majapidamisse kaks merisiga. Lapsed on ammu mulle merisea omamise  soovi avaldanud. Mainisin, et kui keegi otsib oma notsukestele uut kodu, kas nad on sellega nõus. Oii, kohe ... jutuajamine toimus meil sellel teemal kevadel. Kogu aeg vaatasin kuulutusi, ei raatsinud kuidagi poest ostma. Eelmised merisead olid ka ära antud täiskasvanud loomad. Kohanesid ruttu ja mulle meeldis alati nende rõõmus ruigamine. Ja harjusid toaküülikutega toas ringi jooksmas käia. Nii vahva meenutada neid... Kui mõnda kapi ust liigutati, kohe mõnus ruigamine lahti...

METSO - Suomen metsien monimuotoisuuden toimintaohjelma

METSO - Suomen metsien monimuotoisuuden toimintaohjelma

Soomes saab käbide korjamisega teenida 4000 eurot kuus - Elu24 : Kurioosum

Soomes saab käbide korjamisega teenida 4000 eurot kuus - Elu24 : Kurioosum

Tutvustus marimetsa rabast

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel612_599.html
Hetkel on probleem kogu raja läbimises. Käimiseks on 5,5 km pikkune laudtee, mida mööda tuleb tagasi ka tulla. Käisin täna.

Leegid õhtu hämaruses.

Paar õhtut tagasi, kui väljas valitses karge, tuuletu õhtupoolik. Leidsin, et nüüd on õige aeg minna metsa ja oluline töö ära teha (põletada naabrimaal veidike rämpsu, mis risustas ümbrust). Võtsin kaasa õueküünla, mille süütasin pimeduse saabudes ja paigutasin kõrgemale kohale, et küünal valgustaks pimeda metsaaluse veel valgemaks. Teada-tuntud tõde, et metsas läheb kiiremini pimedaks, kui lagedal. Küünal oli süüdatud ühtlasi ka lahkunud naabrimehe mälestuseks, kes küll Rapla surnuaial perekonna ühtsel kalmistul puhkamas. Tunnistan, et teadmatus, kuid sisemise empaatia võime alusel olen korda saatnud. 
Lõke mille olin siis süüdanud ja olles hiliste õhtu tundideni istunud (kui hakkasid söed tekkima). 
Sattusin ainiti lõkketuld silmitsedes, taas mälestuste radadel käima. Meenusid head lapsepõlve aastad vana-vanemate juures. Lõke sümboliseerib mu lapsepõlve ja karjaskäimist. Karjas käisin päris kaua, kuni 16 eluaastani. Kõige enam meeldis mulle sügisene aeg... september, oktoober ja kuidas kunagi ilmas lubasid siis ka november. Kui ikka oktoobris lumi maha sadas, siis sellega lõppes ka mu hooajaline karjasepõli.
Karja minek oli alati peale kooli. Koolist koju tulek oli kiire ja loomad aiast välja lasknud ning mahlakale ädalale juhatanud, esimene asi mille kokku kuhjasin oli sobivatest materjalidest kergesti süttivad oksaraod enne pimeduse saabumist, lõkke süütamiseks. Vahel harva, käis oma lapsepõlve lugusid heietamas naabrimees Kuno Koppel (lahkunud, töötas Pae karjääris suure ekskavaatori peal, sama tööd tegi tema abikaasa Aino-tööl käidi graafiku alusel- elab veel Keilas). Ja päeva pikkus kujunes loomadega, ädala söötmisega ikka 21-ni. Nii kaua, kui kodust hõigati, et ,,Kari koju" ja niis siis karjajuht asus kohe teele ning mina siis rivi lõpus karjasevitsakest vibutamas tähtsalt... nagu mustkunstnik võlukepikest võlukunsti sooritamiseks.
Meenuvad sõjaaegsed lood just selle paigaga seotud. Lagedi mõisa (endine viinavabrik, on olnud kanala, Nõuka ajal kuulsa TNL direktori juhtimisel rajati sinna Linnuvabriku muuseum-kuidas kujunes sealses piirkonnas kanakasvatus ja munatööstus-nüüd on rajatud ümbrusesse koolisõidu suunaga hobusetall). Väga huvitav kujunemine on sellel hoonel. Mõisa lähedale jääb veel saar, kus omal ajal korraldati vägevaid jaanitulesid ning osalt rajati mitmete riigi suurte tegelaste istutatud puudega park (kuid kolhooside ja sohvooside kokku kuivamisega ning häälestumine kapitalistlikule ühiskonnale lihtsalt kadus sellel saarel ka tuleviku mõte-kadus ka omaniku staatus). Olles jälginud kõike toimuvat, tekitab alati nukrust ning mõttetuse tunnet, et miks oli seda vaja. Kas siis ei osata hoida... 
Kõike selliseid heietusi tekitas üks lõkkeõhtu...