Eile sai siis käidud Tallinnas, kasutasin linna sisse sõiduks Pärnu maanteed. Kuna mind hirmutab Luige rist, mis pole veel valmis. Kuna linna sõidu planeerisin nii, et ühele päevale saab mitu asjaajamist. Iga väikse asja pärast raha kulutada ei taha. Pigem kõik asjad korraga ühel päeval teoks teha. Kuna veel õhtusele ajale planeeritud üritusel osalemine kella 18 jäi, siis tekkis kahe tunni vaba moment. 
Mõtlesin, et nüüd võiks külastada Paljassaare lindude kaitseala. Pärast nõuka aja lagunemist pole mul sinna pikka aega asja olnud, olen korra seda külastanud, aga TNMK kaudu. Muidu mitte, kuna oli see suletud tsoon, piiratud ja teataval määral valavatava tsooniga. http://et.wikipedia.org/wiki/Paljassaare
Iga aasta kevadeti kutsutakse linnast inimesi saabuvate rändlindude liigirohkust lugema ja sellest     ka aru andma. Jälgin sellega seoses kogu infot, et kunagi seisis Sitsi trammi peatusest mäest alla astudes, selle sama tee ääres kai ääres, kunagi Tallin-Helsingi-Tallinn kurseerinud reisilaev Tallinn. Kus tegutses paarkümmend aastat Eesti Noorte Meremeeste Klubi. Selles tegutsesid sellised huviringid, fotograafia (Toomas Huik, Jaan Künnap) oletan, et nii mõnigi inimene tunneb ära kuulsused teatud valdkondades. Allveearheoloogia, veemotosport, purjetamine, laevamudelism jne., rohkem hetkel ei meenu, kuid noori oli palju kes käisid. Väga vahva koht vabaaja veetmises. Ohkan alati, kui mõtteis nendele aegadele tagasi laskun.
Mälestustes siis tagasi reaalsusse astudes, eile õhtul tagasi teele ennast asutanud jäin jällegi Viljandi maantee alguses Luigel seekord jänni ja mu teekond jälle Pärnu maanteele viis. Enne Pärnu ja Haapsalu teede lahknemist oletan kuskil 5 km pidin taluma ühte ebaharilikult ja tuledega vilgutavat tüüpi selja taga. Mul on teatud nõks selliste lurjustega, sättisin küljepeegli nii, et kui ta uuesti lülitas täistuledele, see pimestab pigem tagasõitja silmi, mitte mind. Proovitud võte, kuna tagaklaas on tumendatud, siis täistule valgus salongipeeglile ei avalda mõju. Ja ei lasknud ennast sellel tüübil ennast tema lollustest segada, hoidsin oma mõõdukat sõidutempot (miks ma peaksin kihutama ja proovima kellegi pärast vahetada sõidurida). Prooviti küll, kuid minu kannatus oli suurepärane.
Kuid mis eile raskendas oli tihe udu, et sõitma pidin pooltuledega, proovisin täistulesid, siis tekkis selline udusein, et kohe nagu tee lõpeks. Eelistasin kogu tee sõita pooltuledega, kuid sõita sellisel ajal oli see veidi väsitav.

Eile oli hingedepäev

2. novembril on hingedepäev ja seoses sellega süüdatakse küünlad nii kallite kadunukeste kalmudel kalmistul kui ka kodude akendel.

Vaikselt rändab hing, 
ja aknal põleb küünal. 
Varsti kohal on hing, 
sest su aknal põleb küünal 

Sa tead, et ta tuleb,
tead, et ta armastab,
Ta teab, et teda ootad,
teab, et sa armastad

Ja kui ta kohal on,
on kõik justkui parem
Ja kui ta läheb... 

  Koju jõudes eile süütasin kaks küünalt kummalgi pool väravaposti. Hiljem läksin veel vaatama, mõnus valgus täitis värava tagust.  

November, hingedekuu ja muidki rahvuslike tähtsusega päevi.

Paar päeva sula ilma sulatas siis põka käigukasti. Ja minu rõõmuks ehk siis seda rõõmu kestis ühe silorulli ulatuses. Kuid jah, mis juhtus... juhtus see, mis ammu oodata oli. Homme kuuleb, poiss otsis sobivat võtit, et käigukast lahti võtta. 
Kanadega see teema, kui eile sai rõõmustatud, et lõpuks on kanad uue elamu omaks võtnud, kuid täna sain nende kohta uut teavet, et lähevad ikka harjumusest ikka sinna, kus neile meeldib. Ohkasin, kogu mu töö läks järjekordselt vett vedama. Viisin veel enne pimedaks minekut ehk siis kanade magama minekut head paremat ette (koerad panin kinni, need ei lase kanu elamusse sisse). Pooled olid juba ennast kuudis kohad mõnusalt sisse võtnud ning ootasid, et uks kinni saaks. 
Alustasin siis kompost sõnniku valmistamist, vedasin aiamaale kuhja, homme kiht puudelehti peale ja siis uuesti värsket sõnnikut peale. Seda kraami peaks tulema. 
Õhtuti on vahva hobuseid koju hõigates aimata hallidest siluettides ja kapjade müdinast, kes on ees. Ja alati väravasse esimesena jõuavad pea koos Kati ja Testu. Testu müksab tervituseks pea iga kord. Ja  ega muud võtan talutusnööri ja paigutan pehmelt kaela ümber, siis jooksuga talli, kuhu järgneb hanerivina üks teise järel nagu tsirkuses treenitud hobud-ponid. On ka neid tegelasi, kes ukse peal mõtlevad ringi ja seekord paradiisi õunapuu alla tormasid kõik päitsetega noored. Muidugi õunu nosima.  Ülejäänud juba krõmpsutasid rahulolevalt heina omale mugavas kohas.

Viimane oktoobrikuupäev. 31.10.2012

Kuhu kaob aeg? 
Maal kaob aeg toimetustesse. Juba hommikul pea 3-4 tundi vee ja heinaveo peale. Loomad ju öösel sees ja päeva ajal väljas. Nii kui on näha, et hobused väravas või vee vanni ääres väga mõtlikult nina norus seismas, siis pean mina kõigest aru saama. Muidugi lähen vaatan üle, kas sain õieti aru. Siis vastavalt seda ka teen. Ootan sula, saaks traktoril käigukasti lahti sulatada (vesi on sinna valgunud) eks näe kuidas selle remondiga saab. Sidur on kohe... kohe... läbi minemas. Selle jaoks on vaja traktor keskelt lahti võtta. Arvestades oma mehe aeglusega, siis ei tea kunagi, kui kaua selline asi tema käes korda saab. ,,Minu vanaisa vahetas sellise asja poole päevaga", kui ma peaks oma mehele sellist asja hakata rääkima, oo jaa. Oma autot vuntsitakse kasvõi ööselgi, et kuhugile teise eesti otsa usukoosolekule sõita ja minu tööd oodaku.  Valmistama ette teise traktori on mu ainus mõte. Russi ma nii väga kasutada ei tahaks, kütteröövel. Juba ühe rulli siloveoks kulub 4 l diiselkütust. Pean arvestama kõik suuremate kulutustega. Käivitusmootorisse on eraldi vaja bensiini. Paar ämbrit vett jahutussüsteemi-tegemist on radiaatoriga. Tegevust on palju, nimetan seda eeltöötluseks.
Väike mure poeb põue. Olen tähele pannud, kui ma sisemiselt olen juba mures, siis kui asi või juhtum kätte jõuab on mul asju lihtsam taluda. Elame näeme, ootan sula.

Puuseened

Esimene lumi

Juba reedel, kui lund keerutas ja keerutas, siis kella 18 oli mu auto mattunud korraliku lumega. Andis maha rookida, valmistusin kella 19.00 tööle minekuks. Juba tööle jõudes ootas mind lumekoristus, esimesel korral kasutasin luuda, kui tunni pärast polnud enam märkigi, et keegi oleks trepid lumest koristanud. Ega mulle sellisel ajal maha sadanud lumi meele järgi polnud. Teadmine, hommikuks kella 7 peab kogu maja trepid õuealal lumest puhtad olema. Alustasin oma tegemisi kell 4.45 ja lõpetasin 6.15. Hea meel, et kella 1 ja 3 paiku ringi ratast ehk ümber maja ringleva tee Rapla linnavalitsuse teehooldusesse palgatud traka oma tööd aegsasti tegemas oli. 
Reede õhtul panime hobused sisse ja laupäeva hommikul esimene töö, veevedu+hein ja lõpuks kabjalised. Paar päeva on nii kestnud. Eile sai käidud ka trenni tegemas mõne suksuga.
Kõige suurem töö on veevedu. Hobused õues olles ikka joovad palju, eriti veel kui söödaks on hein. Kui ilma võtaks pöördeliselt väga madalad kraadid, siis tavaliselt oleme arvestanud, et iga tund tuleb lisada kuuma keedu vett (jahtub külmunud veega ruttu). 
Täna ja eile vedasime köögi kraanist 25 l piimanõuga jootmisvanni (naabrimees nimetab meil jootmisvanne mullivannideks, kuna osa noori hobuseid armastavad oma jalgadega sinna sisse kobida ja siis teada, mis seal toimub...).