Ilmateade...

On elu... kas tõesti kuiva ilma ei tulegi. Uurisin täna ilmateadet. On elu. Tuli kutse osaleda rännakus... mõtlen, tegelikult mis taha mul seisma jääb on ju treileri taha. Mul oleks hea käia koos oma tütre Anetega. Mõtlen hetkel nata. Võib-olla ma ei peaks kiirustama Paula maha müümisega. Ta on nii kipa hobune. Nojah, aga raha oleks ka vaja. Uurin täna nata MTÜ loomise värki ja vist tuleb samm, mida olen nii kaua ja põhjalikult kaalunud ära teha. 
Vaatan millal nüüd algust teha käsitsi niitmisega, oletan, et selle töö ma nüüd esimeseks ette võtangi. Kui rohi märg, siis niita käsivikatiga piisavalt hea... korrata aastate tagust oma esimese hobuse pidamisel. 
Oma esimest hobust pidasin tol korral Raplas Laadamäel, Rapla surnuaia kõrval. Tekkis probleem, kus ämm käskis mul hobuse maha müüa. Kuna mainis, et ei minust ega mu mehest ole ühe hobuse pidajat. Rääkisin tookord siis päeva ajal mehe isaga ehk siis äiaga. Kes siis teritas ära vikati ning sain asuda Rapla haigla õunapuu aeda hooldama. Eelnevalt leppisin kokku haigla majandusjuhatjaga. Selle suuruseks oli nii vast 0,5 või 0,8 ha. Mul kulus siis kuskil kaks  aktiivset  varast hommikut niitmiseks. Olles saanud selle heinaga ühele poolele, ehk siis ka veetud. Hakkas tulema mulle veel kohalike Alu tee eramute omanike heinapakkumisi. Iga eramu omanik tegi oma kinnistu pealt heina ning kutsus mind hobusega seda ära vedama. Ja kui ma oma niitmise teenusega juba Mall Koitmäe vet. apteegi esisele murulapile, siis olin juba suutnud tänu kohalike inimeste abivalmidusele ühele hobusele koguda juba nelja hobuse heina. 
Kui ma alustasin ühe hobuse pidamist, siis vanaisa tuletas mulle pidevalt meelde, et ära võta kunagi rohkem, kui sa ei suuda rohkemaks. Ja tunnistan, et see peab paika. Alusta enne vähemast, siis tead, kas saad hakkama selle ühegagi ja vastavalt võimetele ning suutmisele karja oskuslikult suurendama.
Mõtisklen, kust leida raha treilku ostmiseks? Ma tean, et see saab ka üks kord olema. Millal ei oska veel öelda.

Ilm

Oluline teema praegusel ajal. Eriti talu inimestele, kes on seotud loomapidamistega. Ei saa ju heina teha vihmase ilmaga, eks on mulgi veel maha niita vaja. See kogus mis ma praegu kokku panin, ei ole veel terve karja kogu talvevaru. 
 

Heinatöö ja vihmasadu.

Hurraa... hurraa... ja veelkord hurraa... 12 koormat heina ulu all. Tänusõnad kõigile kes olid hakkamist täis. Kolme ha hein siis koristatud.  Hetkel seisab ees veel 1 ha heinamaa käsitsi niitmine (sinna ei saa tehnikaga peale minna). Tuleb korrata aastate tagust niitmistööd. 
Eks sellegi heinaga oli omajagu tegemist. 
Erilised tänusõnad Olavile, kes ei jäta kunagi meid hätta. Kui abi vaja.  Nimetan vahel teda päästeingliks. 

Juulikuu

Eksi külaline. Ei tea mis tõi ühe rästiku jupatsi talu hoovi, kas vidin tibu laste suust või lihtne eksimine uruuksega.

Bioneer - Aasta lind 2013 on nurmkana

Bioneer - Aasta lind 2013 on nurmkana

Hobustest

Randa ja tema tita on elanud karja sisse. Olen tähele pannud, et ta on hakanud maas pikali magama. Enam ei seisa ta pingsalt üleval tukkudes. Nüüd mil kari kokku ühtse meeskonnana hoiab ... tänan kõige selle meeleolu loomise eest Testemonat. Kes suhtleb karjaliikmetega keha keeles. Kuid kes ei lase kellegile liiga teha. Olen liigutatud Testu emotsionaalsetest hoiakutest karjajuhina. Püüan mõista tema psüühikat, et mida ta tegelikult mõtleb. Paljud kes meil käivad olen maininud, et ta on alati esimene, kes läheneb inimesele ja nõuab seda tähelepanu. Tähelepanuks on sügamise vajadus ning oluliste kriimustuste ette näitamine, kuhu tuleb siis panna mingit ravimit, mis hoiab eemale kärbseid ja mustust. Testu teeb seda igaühega. Isegi Teeba-Milagros on taltunud Randa ees - tekkinud on sõprus. Hommikul küla peale sõites silmasin hommikust uinakut tegevaid hobuseid. Imetlesin rahu ja tasakaalu ning üksmeelses harmoonias unelevaid hobuseid. 

Ja minulgi on tekkinud taas enesekindlus.  

Lipton ja Tassa hoivad jälle kahekesi kokku. Natuke panin Lipsule ühe kintsu peal olevale haavale rohtu, mis kaitseb kärbeste ja mustuse eest. Amanda on lahutamatu kaaslane Randa ja tema varsale. Testu hoidub Kati seltskonda. Pauliine püüab nii Testu, kui Hertaga suhestuda. Kuid vahel keerab ta mõistus vimkasid siis läheb pidevalt Hertaga tülli, aga see on selline mänguline, aga mitte kurjusele rajatud sõprusmängud. Kati ja Kellukas on sellised ponid, kes tegelikult sarnanevad rohkem oma olemuselt kassile. Eelistavad üksi olemist ei mingeid sõpru, aga on teisi hobuseid, kes siiski soovivad sõprussidemeid luua ja siis selleks sobivad väga edukalt eelmainitud ponid. Nii mõnus on vaadata neid.