10. juuli 2012
8. juuli 2012
Hobustest
Randa ja tema tita on elanud karja sisse. Olen tähele pannud, et ta on hakanud maas pikali magama. Enam ei seisa ta pingsalt üleval tukkudes. Nüüd mil kari kokku ühtse meeskonnana hoiab ... tänan kõige selle meeleolu loomise eest Testemonat. Kes suhtleb karjaliikmetega keha keeles. Kuid kes ei lase kellegile liiga teha. Olen liigutatud Testu emotsionaalsetest hoiakutest karjajuhina. Püüan mõista tema psüühikat, et mida ta tegelikult mõtleb. Paljud kes meil käivad olen maininud, et ta on alati esimene, kes läheneb inimesele ja nõuab seda tähelepanu. Tähelepanuks on sügamise vajadus ning oluliste kriimustuste ette näitamine, kuhu tuleb siis panna mingit ravimit, mis hoiab eemale kärbseid ja mustust. Testu teeb seda igaühega. Isegi Teeba-Milagros on taltunud Randa ees - tekkinud on sõprus. Hommikul küla peale sõites silmasin hommikust uinakut tegevaid hobuseid. Imetlesin rahu ja tasakaalu ning üksmeelses harmoonias unelevaid hobuseid.
Ja minulgi on tekkinud taas enesekindlus.
Lipton ja Tassa hoivad jälle kahekesi kokku. Natuke panin Lipsule ühe kintsu peal olevale haavale rohtu, mis kaitseb kärbeste ja mustuse eest. Amanda on lahutamatu kaaslane Randa ja tema varsale. Testu hoidub Kati seltskonda. Pauliine püüab nii Testu, kui Hertaga suhestuda. Kuid vahel keerab ta mõistus vimkasid siis läheb pidevalt Hertaga tülli, aga see on selline mänguline, aga mitte kurjusele rajatud sõprusmängud. Kati ja Kellukas on sellised ponid, kes tegelikult sarnanevad rohkem oma olemuselt kassile. Eelistavad üksi olemist ei mingeid sõpru, aga on teisi hobuseid, kes siiski soovivad sõprussidemeid luua ja siis selleks sobivad väga edukalt eelmainitud ponid. Nii mõnus on vaadata neid.
Eimerioos
Hommikul töölt naastes leidsin eest Olavi tähelepanekute põhjal, et üks küülikupoegadest on surnud. Silmasin surnud looma asendist, et viitab miski tuttavlikule asendile (eimerioosi asendile surma järgselt pea kuklas nii nagu loom oleks surnud selja lihaste krampi). Kardan surnuid loomi puutuda, alati võtan selleks kindad kasutusele. Tänase päeva jooksul haigestus ka teine poeg. Jube kurb tunne ja väike hirm valdab. Surev loom ei meeldi mulle.
Mis haigus on eimerioos?
http://estfarm.ee/kasulikku-kuulikukasvatajatele/kuulikute-haigused/koktsidioos/
Ja tundub, et pole veel ikka leiutatud sellele haigusele ravi.
Mis haigus on eimerioos?
http://estfarm.ee/kasulikku-kuulikukasvatajatele/kuulikute-haigused/koktsidioos/
Ja tundub, et pole veel ikka leiutatud sellele haigusele ravi.
4. juuli 2012
Heietame ja mõtiskleme.
Igal juhul täna me heina teha ei saa. Mõtlengi, et mis peaks päeva korrale võtma, kas kaarutaja ülevaatamise ja teatud oluliste detailide määrimise või hoopis trimmerdama minema.
Kohustus on ka kartuli rohimises. Nii, nii väga tahaks minna nati kaugemale hobustega kolama kodunt. Ootan tänased ratsutajad ära ja siis kuuleb mida nad ootavad.
Praegu tunnen, et mulle on pandud kohustus naabrikoerte näol. Minu meelest mõned mõtlevad, et mul on kohutavalt palju vaba aega, eriti veel, kui heinatöö käsil. Pean suutma veel naabrikoeri vaatamas käia, kas neil vett on ees ja kas nad ikka kodus aias eksisteerivad. Ma arvan ja arutasin töö juures seda teemat, siis eks mõtete jagamisi oli. Olen teatavas mõttes sellise suhtumisega, aitan nii kuidas suudan, aga kuskilt maalt tekib piir. Mis sellest, et mul on oskused ja võimed, kuid ühel hetkel saab ka mu mõõt täis. Mitte küll pahas mõttes, aga mul tekib arusaamine, et inimesed oletavad, et olen selle jaoks loodud. Tänan... ei. Aastaid tagasi kui tegelesin kodutute koertele kodu otsimisega, olles võtnud võõra koera (vastutus) tegelesin väikse koolitusega ehk ümberõpe kulub ikka marjaks. Ja tegin koostööd paljude erinevate inimestega, et leida koertele uue kodu. Koer saanud uude kodu, sellega lõppes ka minu tegelus koeraga. Võtsin jälle uue koera ja sama korduv lugu. Mul endal isiklikult oli sel ajal neli koera. Ma ise pole kunagi pidanud loobuma ühestki koerast mitte mingil põhjusel. Olgugi, et neid erimeelsusi koerte vahel ikka ka tekkis. Meenutades aastate tagust karjas olemist aasta oli 1982 (mina, vana-vanaema ja onupoeg) onupoeg ronis Dzerrile selga, ja koer langes poisi raskuse all peale, muidugi mitte pahas mõttes, pigem see oli lapse ja koera vaheline õpitud mäng. Ja mis juhtus; vana-vanaema lemmik koer Tuti arvas aga teisiti, teise koera arvates oli laps ohus ja tormas last päästma minnes Dzerrile kallale. Pärast sellist kallale tungi tormasid ülejäänud kaks koera (Muti ja Tipa, krants koerad). Vanaema jõudis veel selle möllu keskelt poisi koerte alt välja rebida. Keset heinamaad toimus midagi erakorralist, oli korraga tekkinud mitme värviline kiljuvatest, ähkivatest, purelevatest koerte mass. Ei saanud aru, kus saba või pea. See oli ühtepidi ehmatavalt võigas vaatepilt, mida ühed perekoerad suutsid korda saata. Vana-vanaema tahtis minna koeri lahutama, kuid see ei õnnestunud. Samal rohumaal olid ka lehmad, kes hetkeks lärmi peale olid tõstnud pea. Hakkasid uudishimust liikuma mäslevale koerakarjale lähedale. Mooni (kõige vanem lehm elas karjas pea 15 aastat andis kõige rohkem piima, udar oli peaaegu maani, muidu ei pääsenud lüpsma, kui ühe kausiga). Mooni, kes siis oma vanuse ja eakuse tõttu kõige julgem, suundus otseteed mässuliste suunas ning andis ninaga vopsu, nii et see lendas laiali ja siis ühinesid ka teised loomad karjast ja iga lehm võttis ühe koera nina peale nagu oleks jalgpalli treening harjutus (ninapalli löök). Visati koerad siis mõned meetrid kakluspaigast korraliku õhulennu läbi lahku. Ja oligi mäss läbi ja selle kestus või olla nii 10-15 min mitte rohkem. Hellema iseloomuga kutsid panid hirmu ja valuga koju, kus siis roniti kõige sügavamasse kohta peitu, kust siis mitmeid päevi söömata ja joomata vaguralt peituti, et isegi olulised hädad samasse kohta toimetati. Tipa ja Tuti olid meil väga sügava solvumisega, kui nad mingil olulisel põhjusel kaotajateks jäid, tekkis trots ja jonn, siis ükski maitsev pala ei meelitanud neid peiduurkast välja.
Kohustus on ka kartuli rohimises. Nii, nii väga tahaks minna nati kaugemale hobustega kolama kodunt. Ootan tänased ratsutajad ära ja siis kuuleb mida nad ootavad.
Praegu tunnen, et mulle on pandud kohustus naabrikoerte näol. Minu meelest mõned mõtlevad, et mul on kohutavalt palju vaba aega, eriti veel, kui heinatöö käsil. Pean suutma veel naabrikoeri vaatamas käia, kas neil vett on ees ja kas nad ikka kodus aias eksisteerivad. Ma arvan ja arutasin töö juures seda teemat, siis eks mõtete jagamisi oli. Olen teatavas mõttes sellise suhtumisega, aitan nii kuidas suudan, aga kuskilt maalt tekib piir. Mis sellest, et mul on oskused ja võimed, kuid ühel hetkel saab ka mu mõõt täis. Mitte küll pahas mõttes, aga mul tekib arusaamine, et inimesed oletavad, et olen selle jaoks loodud. Tänan... ei. Aastaid tagasi kui tegelesin kodutute koertele kodu otsimisega, olles võtnud võõra koera (vastutus) tegelesin väikse koolitusega ehk ümberõpe kulub ikka marjaks. Ja tegin koostööd paljude erinevate inimestega, et leida koertele uue kodu. Koer saanud uude kodu, sellega lõppes ka minu tegelus koeraga. Võtsin jälle uue koera ja sama korduv lugu. Mul endal isiklikult oli sel ajal neli koera. Ma ise pole kunagi pidanud loobuma ühestki koerast mitte mingil põhjusel. Olgugi, et neid erimeelsusi koerte vahel ikka ka tekkis. Meenutades aastate tagust karjas olemist aasta oli 1982 (mina, vana-vanaema ja onupoeg) onupoeg ronis Dzerrile selga, ja koer langes poisi raskuse all peale, muidugi mitte pahas mõttes, pigem see oli lapse ja koera vaheline õpitud mäng. Ja mis juhtus; vana-vanaema lemmik koer Tuti arvas aga teisiti, teise koera arvates oli laps ohus ja tormas last päästma minnes Dzerrile kallale. Pärast sellist kallale tungi tormasid ülejäänud kaks koera (Muti ja Tipa, krants koerad). Vanaema jõudis veel selle möllu keskelt poisi koerte alt välja rebida. Keset heinamaad toimus midagi erakorralist, oli korraga tekkinud mitme värviline kiljuvatest, ähkivatest, purelevatest koerte mass. Ei saanud aru, kus saba või pea. See oli ühtepidi ehmatavalt võigas vaatepilt, mida ühed perekoerad suutsid korda saata. Vana-vanaema tahtis minna koeri lahutama, kuid see ei õnnestunud. Samal rohumaal olid ka lehmad, kes hetkeks lärmi peale olid tõstnud pea. Hakkasid uudishimust liikuma mäslevale koerakarjale lähedale. Mooni (kõige vanem lehm elas karjas pea 15 aastat andis kõige rohkem piima, udar oli peaaegu maani, muidu ei pääsenud lüpsma, kui ühe kausiga). Mooni, kes siis oma vanuse ja eakuse tõttu kõige julgem, suundus otseteed mässuliste suunas ning andis ninaga vopsu, nii et see lendas laiali ja siis ühinesid ka teised loomad karjast ja iga lehm võttis ühe koera nina peale nagu oleks jalgpalli treening harjutus (ninapalli löök). Visati koerad siis mõned meetrid kakluspaigast korraliku õhulennu läbi lahku. Ja oligi mäss läbi ja selle kestus või olla nii 10-15 min mitte rohkem. Hellema iseloomuga kutsid panid hirmu ja valuga koju, kus siis roniti kõige sügavamasse kohta peitu, kust siis mitmeid päevi söömata ja joomata vaguralt peituti, et isegi olulised hädad samasse kohta toimetati. Tipa ja Tuti olid meil väga sügava solvumisega, kui nad mingil olulisel põhjusel kaotajateks jäid, tekkis trots ja jonn, siis ükski maitsev pala ei meelitanud neid peiduurkast välja.
Milline ilm tuleb homme?
Milline ilm siis tuleb homme...?
Viimasel ajal on ilmateadustajad uudiste kanalil ikka täppi pannud. Kui eksitud on siis kas mõne tunnise varasema ilma muutuse või hoopis hilisema ajaga. Maainimesed jälgivad väga pingsalt ilmateateid. http://www.foreca.com/Estonia/Kuusiku?obshist
Viimasel ajal on ilmateadustajad uudiste kanalil ikka täppi pannud. Kui eksitud on siis kas mõne tunnise varasema ilma muutuse või hoopis hilisema ajaga. Maainimesed jälgivad väga pingsalt ilmateateid. http://www.foreca.com/Estonia/Kuusiku?obshist
3. juuli 2012
"Kinnipidamis asutus".
Tegelikult panin mõneks päevaks sisse Liptoni (tekkis stress indlevate märade vastu) ja kiusliku Eeva-Lotta. Viimane oli paar hommikut tagasi enese aiast välja poetanud ja suutis minu silma all tõestada veel, kui osav ta on karjust lõhkuma.
Igal juhul karja juurde teisi lastes, olid mõlemad suurepärases meeleolus ning kari võttis suure rõõmsa galopiga karja tagasi tulijaid vastu. Aeg-ajalt on vaja karjas koht kätte näidata.
Minu unistused, soovin lähimal ajal ühe hobuse müüa ja osta treileri. Sügisel alustada enesekoolitust BE kategooria lubadele. Saaks hakata, kuskil kodunt kaugemal käima võistlustel.
Eks neid unistusi ole vee, kuid kõike veel ei ohi südamest välja, jätan enese teada.
Mõtted liiguvad traktori ümber. Küll ta neelab õli, uurisin pojaga, kus on probleem, kus on lekke koht. Kuid ei leidnud.
Tänane päev on olnud päris pingeline ja väsitav, kuid piisavalt tegevus rohke. Igal juhul ühe tegemisega olen jälle ühel pool.
Tellimine:
Postitused (Atom)