Elupuutalu Ratsamatkad MTÜ

23. juuni 2012

III kaitsekategooria lill

Pruunikas pesajuur
Neottia nidus-avis

22. juuni 2012

Sõnniku ralli ja esimene hein.

Uurinud ilmateadet homseks, jäi mulje, et homme hakkab sadama, kas öösel ei oska veel öelda. Mõned inimesed on mind juba hirmutanud tänase öö sadudega. Mul oli vaja vedada koorem sõnnikut, täna ebaõnnestus see täiega. Olles saanud probleemsesse kohta (RMK) ala, kus varemalt oli hea tee. Vajus raske koorma veol ratast pidi porri.
Kõigepealt jalutasin koju, et tuua metall nõu, mille peale nõjatada järelkäru (diisel-aisad,kuhu vahel käib haakeraud, kus kinnitatakse erilise haakepoldiga seadmeid eriti selliselt tehakse kui on tegemist veokäruga, et siis traktor mülkast kätte saada. Sõitsin siis teisele poole rööpa poolele, kuid sama seis. Otsustasime Joeliga, et täidame rööpa siis raisemikult leitud okstega. Piisavalt palju sai seda kokku veetud, et tasandada rööpa serva okste kuhjaga. Ajasime siis traktori tagasi, haakisime kahe peale jälle trakale käru taha, kuid mis ei liikunud oli käru. Isegi aiste tõstmisest polnud mingit kasu. Egas miskit, mobiilitsi koju jäänud lastele helistada ja võtta kõige raskem otsus siin maapeal. Laadida sõnnik maha ehk siis kergendada traktoril tagasi lükkamist. Nii sai tehtud, õnneks ei pidanud palju seda tegema.
Ega see kergeks visatud käruga kergem manööverdada polnud. Ikka mingi äpardus pidi saatma meie ponnistusi. Haakeotsa kärul mitte murda, pidime uuesti lahti haakima ja seda tegime ning nõjatasime diisli otsa jällegi tünnile. Põkat tagasi ajades hüppas see äkitselt üle kergema rööpa, täpselt haakerauga tünni vastu, nii et see diisliotsa alt hüppas. Ei olnud midagi käepärast ja rasket kärudiislit tõsta käsitsi oleks selja surmamine. Pidin uuesti koju jalutama, seekord tungraua ja jupi laua järgi. Unustasin aga metall kangi maha.
Õnneks saime hakkama, panime jälle tünni põiki alla ja trakale hääled sisse ning uus manööverdus käru diislile. Õnneks tehtud ja üks pilk, kuidas siis viimane manööver ja uuesti põka nina kodu suunas. Yeee, lihtsalt saime hakkama. Juba mõtlesin, et kohalikud mehed peavad juba täna jaanipäeva ja kedagi enesel appi saada on suht raske. Kes siis veel oleks pikaks ajaks juttu saanud puhuda, kui mitte Kabala masinistid - tarktoristid, kellele oleks meeldinud mainida jälle, et näe ,,Düüna prouhen jälle metsas traktoriga kinni". Pääsesin, mulle oli see järjekordne teada saamine, et ikka mutta ei tasu tormata. Ega traktor ole hobune, kellel neli jalga nagu kõigi sillaveoga dziip.
Pärast kõike sellist jama, sai veetud koduaiast kokku korjatud kuiv esimene hein lakka. Super heinalõhn täidab heinalakka. Yeee, esimene hein. Järgmine nädal siis teisipäevast niiduk järgi.

21. juuni 2012

Hobumaraton.

Kuldne trio

Mõni päev tagasi korraldas Randa siis peiu röövimis tseremoonia. Olles karja hulka enese soetanud (inna pärast, kuna suuremas karjas ju noor eesti tõugu täkk). Kuulsime kõik, et koerad haukusid ja Anete korraks õue läks, siis kes mobiilitsi mainis, et mõned hobused jooksus. Ega minagi enam arvuti taga siis istuda mallanud ja nii palju laste nägemisest, Anete hõikas, "emme võta päitsed ka" ja kui mina ükskord metsa vahele jõudsin olid lapsed juba silmist kadunud ja mina ning Lauraga püüdsime maapinnalt kabja jälgede järgi kindlaks teha jooksikute suuna. Mis tegelikult toimus ei teadnud me mitte tuhkagi. Joeli klassivend helistas, kes küsis, et kas meil on hobused jooksus siis tänu tema sõbrale ka suuna olevat nemad teada saanud (minu mobiil unus sootuks, suure kiirustamise peale maha). Ühel hetkel põõsastest Herta hirnumist kuuldes, läksime tema juurde ja Laura vabatahtlikuna siis ühe maha jäänud jooksiku koju kinniste uste taha poetas Teebale seltsi. Mina läksin oma teadmatus edasi Kaarsalu teeotsast siis Loe küla suunas. Ühel hetkel kostus kabjamüdinat ja korraga oligi jooksu pannud kari ... Randa, varsake Anette, ponike Amanda, täkk Lipton, meie sinisilmne Tassa ning nooruke Eeva-Lotta sellises nooruslikus seltskonnas. Ja kogu selle seltskonna lõpus lippamas ähkival toonil minu tütar Anete. Küsisin, kus kandist nad siis kogu see seltskond ära käis. Anete selgitas missuguse teekonna oli ta siis hobuste järel maha pidanud jooksma. Küsisin, et kuidas selle teekonna nimetust nimetada ja siis panin pealkirjaks ,,Pulmarongkäik". Naljakas oli see, kuna tegu kättesaamisega oli suht probleeme. Lipton armus Randasse ära ja oletan, et tegu oli röövimise mõttega ,,hobukujutlemas ikkagi kena noore, nägusa hobupeiuga". Ja eks nüüd ollakse rahul sai omale karjaliikmeks siis peika ka veel. Tassa nukrutseb, et tema peika üle löödi. On looduse maailm.