Vahelduva eduga hobustest ja siis muudest sulelistest ja karvalistest.

Meeldib kirjutada rohkem mineviku vormis. Eile järjekordset hooldust läbi viies probleemsetele kapjadele. Alustasin oma tegevust Hertast  -  pesin enne kabjad, vees lahustatud rohelise seebi ja svammiga. Siis pintseldasin jälle kihi vitaminiseeritud kabjaõliga kõik jalad. Vahe peal jõudsi ka väravasse Randa, kes siis uudistas, kuid lõpuks kärsituks muutus, väljendades oma soovi ka, et ma temaga tegeleks. Imetlesin tema eilset kärsitust ja samas soovi, et ma temaga tegeleksin. Nii sain ka väikest ulakat Anettet nata silida.  Ma ei kiirusta tema paitamistega, tahan et varsake hakkaks ise huvi ilmutama, kuni ulakaks muutumiseni. 
Pärast Randat sai siis ponidel niisama (neil kapjadega ei ole probleeme), aga ilusad näevad, kui neid nata õliga määrida. Randa lasi oma kabjad üllatavalt hästi pestud ja õlitatud. Kui lastel rohkem aega, teeme ka kabjad korda. Lasin karja lisaks Testemona. Tutvus Randa ja Testu vahel sujus enneolematult rahulikult, natuke lingutas Testu kõrvu, aga selliseks löömaks ei kujunenud. Loodan, et mingi aja vältel olen suutnud kokku viia kogu karja. Kui Randa saaks nati julgemaks ja tema enesehinnang paraneks, siis sujuks hobusekarja paremini sulandumine. Kuid tunnistan, et tasa ja targu toimuvad muutused rõõmustavad mind üha. 
Eks õppimist ja kaalumist enne uue sammu tegemist ole mul palju, aga miks ma muidu neid kabjalisi pean, kui ma koolitust neilt ei oskaks saada. Iga õppetunni, mida mulle need rullid karjamaal jagavad on ehedad ja rõõmu valmistavad.
Kõige rohkem õpetas mind, mu oma esimene hobune Ermi (Taru liinist) temast on järglane Tember (elukoht Kuusiku tall, praegune omanik Eero Esner).

Kuri kanaemme ja peret hoidev kukeisand.

Juba teist päeva ajab muigama tähtsust täis kukeisand. Koerad piiluvad arglikult, kus asub kanaema ja kukk. Miks...? Ühel kolmest kanadest (mis Sassust järgi jäi) on pisipere, argipäeva toimetused alagavad koheselt koerte toidukausside revideerimisest ja kui need juhtuvad tühjad olema, tahetakse mullega naha peale anda. Eile pidin sellepärast väga... väga... kiirelt tegutsema. Vabandasin härra kuke ees, et oot kohe parandan vea. Ja panin siis toidu kanaperele esimeseks (koerte ees, et kukk ja kanad tunneksid ennast tähtsana). Samas kui koer kaitseb kanaperet, tunnustan koeri omakorda (millegi maitsvaga ja alati kiitus käib asja juurde). Koer on loodud inimese sõbraks ja ta peab teadma, et kogu kuuluv vara siiski peremehele ja seda peab oma koera ustavusega oskama kaitsta. Samas koerad on siis ülesse kiidetud ja lähen alati nende meeldiva tegevuse juurde ,,hõikan, kas lähme metsa" see on nende lemmik teema. Tegelikult metsas meeldib paljudele koertele käia, kui sinna kuulub veel jõukohane ning meelepärane dressuuri kordamine, siis koerad tahaks inimest ainult teenida. Mis mulle meeldib koertega metsas käies veel märgata, nende õnnelikuks olemist. Nii lihtne see ongi. Kas mitte loodus või siis kodustest loomadest pole meil miskit õppida. 
Mainin, olen õnnelik nende üle, kes ümbritsevad mind. Koerad on mind aastaid saatnud. Olin 2 aastane, kui vana-vanemad mulle esimese koera ostsid, kellega koos siis kasvasin. Naabrionu, kes varahommikuti alati mööda sõitis oma argipäeva rutiini rikkasse töö postile, oli ta märganud alati mind koeraga kuskil heinamaal... hiireurge kaevamas koos koeraga = õigemini olin koerale moraalseks toeks. Kui koer Dzerri leidis hiirepesa, siis selle harutasin lahti, pidin teadma, kui palju leidub selles hiirepoegi. 
Aastaid hiljem, kui ma Lagedi koolis käisin ja vahel nädalavahetuseti vana-vanaema eest piima andmas käisin. Siis mulle neid jutte vestis.  Nüüd see naabrionu küll surnud, aga meenuvad aastad, kus nagu naabritena tihedas koostöös sai ka heina tehtud. Oi aegu ammuseid ... ütlen lihtsalt meenutuseks. Need olid kaunid ajad.

... nati lisa, karjamaale oma karja külastama minnes haarasin veel maiuste ämbri, et meelitada ligi kõik hobused. Esimene kes kohale jõudis oli Herta (eelistan Hertat ponidele, hetkel on dominantsed isendid teisel karjamaal). Mul on soov Randa oma poolele võita, seekord ei pööranud talle üldse tähelepanu (vaja oli uuesti päitsed pähe panna). Suhtlesin teiste hobustega ja märkasin, et Randa tundis sama moodi huvi, et ahaa midagi jagatakse. Peaks uurima, alul ebalevalt ja aeglaselt lähenedes uuris, et mis toimub ja siis ka teiste hobuste vahele oma nina pistis ja siis samamoodi mokkade vahele maiuse pakkusin. Olin üllatunud, et täna karjas olles hulga julgem, tundub, et eelmise karja kaotus mõjus Randale palju psühholoogiliselt. Seegi on hea, et Amanda oma olemusega mõjub ikka palju. Vahel liigub ta oma varsa ja Amanda saatel karjamaal nagu mära kahe varsakesega.
Veel seenel käinud...
www.lowwodusmuuseum.ee/big_imgs/kevadseened/i_myrkel_kogrits_kurrel.htm
leidsib otse pannile panemiseks mürkleid nii mõnusad nämmad seened.

Eilsest siis on meil Randa karjas, kuid hoiab veel varssa eraldi. Ainus kellel on varsale ligipääs lubatud on Amandal. 
See on siiani teadmata, kuidas või kes on algataja, kõik ühineksid. Täna pean ka teise karjusesse igaks juhuks voolu tooma, vaatamise järel on selgunud, et Randa on aru saanud, et vool puudub karjusest. Teine on Herta (torikad kipuvad olema voolu suhtes immuunsed). 

Osoon (ETV 2003) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

Osoon (ETV 2003) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

Eile alustasin kapjade õlitamist. Miks on seda vaja, kevadised ilmad ja maastiku omapära kuivatab kabja pealispinda. Kui kanda üks kiht õli siis selle kestus sõltub ilmastiku ja pinnase iseloomust. 
Plaanin lähemal ajal osta karjamaa mineraalid, kus on sees biotiin. Biotiin hoiab kabjad korras. Selle puudusest on tingitud palju probleeme. Hetkel neid mul ei ole, aga Randa kabjad vajavad sellepärast palju tähelepanu.

• Travo® Minerals Energy - lisatoitaineid vajavatele hobustele, varude täitmiseks, kapjade raviks;

http://farmplant.ee/et/tooted/kampaaniad

http://www.hortes.ee/est/lemmikloomad/hobune

http://www.ratsavarustus24.ee/

Varbola ümbruses matkates.

Avastamisrõõm on suur.