Ei olnud ühtegi ratsutajat, egas midagi, siis tegelesime ise lastega hobustele trenni tehes. Mina käisin pikemal matkatuuril kestuseks oli see 7 tundi. Ühtepidi oli see hobusele ja koerale uudseks kogemuseks. Kohtudes Keo külas ühe hobusekasvataja koplis oleva noore tori täkuga. Kuna see meid märgates hakkas ta kohe möirgama. Leidsin, et parem on aiast kaarega eemalt minna. Nii tehtud, metsast läbi saanud sattusin kogematta oma abikaasa kunagise töökaaslase maja taha, kes hetkel aias toimetas ning suhtlust alustas. Ja ennäe imet, et ei küsinud kust kandis, teadis kohe, kes olen. Nati oma aega sinna kulutanud, jätkasin oma teekonda. Ega ma siis raatsinud mööda põlde, pidasin paremaks ühe nurga otsemaks teha, kuid jah sattusin padrikusse, kuid hobune, kellega teekonda alustasin oli vahva.
Sealt välja saades, leidis koer kähriku, keda ta siis hoiatas oma kileda haukumisega, et ta ei tohi ennast liigutada, nii kaua kui ma seal läheduses püsin.
Varsti ületades Järvakandi maantee, jällegi toredate ja jutukate inimeste suhtlemisse. Kus siis koer demonstratiivselt kihutas ühe kassi kase otsa. Õnneks oli see naabrite kass.
Edasi kulges sealt juba teekond Lellaperre, kus siis suurel heinamaal, kari Laiapea perele kuuluvad noored hobused söömile pandud. Kus siis hobused minu mära häälekale tervitusele uudistama kihutasid. Mina muidugi, kohe teises suunas, et ei tekiks kohtumisel sellist probleemi, et keegi paneks kedagi paika. Jube kisma oleks tekkinud.
Edasi kulges mul metsaseiklustega, aga seda ma ei viitsi eriti jagada. Sinnamaani oli ok, kui tee ääres sõi noorkari mustavalgekirjat mullikad. Mullikad teatavasti on uudishimulikud.
Edasi kulges mu teekond Ohekatku külla, sealt Kehtna veehoidla juurde ja sealt sillast üle ning lõigates teekonna nati lühemaks siis Kehtna põldusid mööda Põlma tuuliku suunas.
