15. juuni 2011

Eilne käik linna oli asja ette.
Üsna palju sai maha liigeldud, kuid tunnistan, et nii palju, kui mul liikluses rattaga tuli ületada ristmikke ei kohanud kordagi ebaviisakaid liiklejaid. Pigem kohati tänasin viisaka tee andmise eest juhte.
Vereproovi viisin Västriku kliinikusse, tunnistan ma ei tea, kas Rapla lemmiklooma kliinikus ka sellist asja tehakse, ei tea.
Otsisin sobivat valuvaigistit ponile ehk siis kliinikut, kus see võiks müügis olla. Isegi Nõmme vet. kliiniku asukoht oli minu jaoks üllatav, peaaegu Pääsküla külje all. Lõpuks saanud sobiva ravimi, siis kimasin läbi Pääsküla Liiva jaama, oodata oma rongi ning alustada tagasi teed. Ja teha kiiremas korras esimesed süstid Mooritsale. Täna ei oska veel kommenteerida, käisime korra karja juures, praegu on sees, kuivad ja närvutatud heinad ees. Õnneks kõht hakkas läbi käima, juba eelmise nädala lõpus vaatasin,et ei miskit tee.
Täna on jah juba mitu korda ja silma all teinud, siis mu kahtlus oli ikka tõene, et kõht ei käinud läbi.
Mured on kohe looma tervisega. Tavaliselt olen ma skeptik, kes enne palju ei räägi, kui täheldan, kuidas loom paranema hakkab. Veidi aega ja kannatust.

13. juuni 2011

Suvistepüha teine päev.
Eilne ilm leitsakuliselt palav. Viimane nädal pärast ussirohu andmist olen jälginud Mooritsat ja palunud seda teha ka lastel. Eile lasime lastega hobusekarja nüüd siis Kuusikmardi karjamaale. Joel vedas sinna jootmisvanni, mina korrastasin aia. Niitsin teerajad sisse kaevu juurest aia äärde, kus joodame hobuseid. Käisin vaatamas õhtul hilja veel Mooritsat, kuidas ta ennast tunneb ning ega mutukad teda väga kiusa. Tundus, et oli leidnud enesele hea varjumiskoha. Olles hommikul vara jälle hobuseid vaatama läinud. Märkasin Mooritsa tagumise reie sisekülgedel hangunud verejälgi. Asja uurimisel selgus, et öösel olid teda veel kiusamas käinud kihulased. Ega midagi koju ja putukatõrje vahenditega jälle tagasi. Puhastasin kõige õrnemad kohad, kus oli tekkinud kerge haavakärn ning pihustasin siis talle üle keha lehkavat putukatõrje vahendit. Tundus, et asi toimis, igaks juhuks sai pihustatud erinevaid tõrjevahendeid. Mutukad, putukad selleks korraks lahkusid ja poni jäi rahulikult kõrrekesi ja ristikut otsima. Mis vaevab ponitäkku, õnneks on loomaarst tulemas, kes võtab vereanalüüsi ja mille ma homme hommikul vara siis Tallinna toimetan, et teada saada mida vaevab ühte looma, kes oli paar kuud tagasi terve, kui purikas ning alustada raviga, mis aitab. Umbes ei tohi kunagi ravimeid kasutada.

10. juuni 2011


Kiired ajad.
Hetkel ei ole matku teinud, kuid järgmisel nädalal peab miskit tegema hakkama. See nädal oli mul üks laps laagris ja koju sai eile. Pojaga sai käidud orienteerumas valdade suvemängudel. Eile ise osalesin rattakrossil, kus mul eriti hästi ei läinud, kummi purunemine ja selle vahetusele kaotasin ajas. Siis kukkumine, ühe ratturi sisse sõitmise tagajärjel. Kuid teise ringi ajal juba, kui tajusin rohkem rada ja ratast, läks juba tempo päris kiireks. Rada oli keskmise raskusega. Jäin kokkuvõttes 10, finiseerumise järel astus ligi üks korraldajatest, kes siis mainis, et läbisin raja lõpuni. Mainisin jah, et ei saanud jätta pooleli, see oli lahe tunne, kuna tunti huvi, et kuidas ma nii kiirelt selle kummi suutsin vahetada (mainisin, et ameti saladus).
Eilsest õppisin palju ja sain endast palju teada, et olen vahel võimeline kiiremateks tegemisteks ehk siis kummi vahetama veel kiiremini, kui seda siiani olen teinud. See oli mul super päev.
Oleme sel nädalal ka ujumas käinud, ees seisab veel vanema tütre lõpetamine.
Ees seisab veel karjaaedade korrastamine, ehk siis Lepatriinu kinnistul ja Kuusikmardi kinnistul, sellel viimasle on muidu aed ok, aga pean majavaremete juures tegema niidutöö, hävitama verehurmarohu, mis lokkab massiliselt, kuid mürgine taim.
Lepatriinu kinnistul aga juurima jälle Sinise käokinga.

Nii kaua võivad need tegelased nunnud olla, kui nad püsivad oma kindlas kohas. Kuid neid on kuidagi paljuks juba läinud. Ühel päeval loendas...