Jälle traktor.

Täna jälle ei vedanud, ega mulle ka asi ei meeldinud mitte üks teps. Tekkis ikka korralik emotsionaalne olukord, kus mõtlesin mida tegema pean. Eks siis võtsin mootorsae ja käisin korra küla peal, et kett lasta ära teritada.

Pärast seda kohe katsetasin kreegivõsas, ossa kui hästi töötas ja mõtlesin tänusõnadega Ants Niidu peale, kes leidis aega ja mu saeketi teritas. Võsa saagides ja jupitades sai ikka plats ilusamaks. Ma ei viitsi talguid omal teha, lähen ise kellegi juurde talgutele. Püüan nüüd ära teha, kui õige talgupäev tuleb. Maal tuleb ju tuliselt tööle valu anda, muidu jäävad suvetööd jalgu kevadistele.

Hobused on ilusti karjamaal, mõte oli homme Torisse minna, kuid see, et ma ei saanud oma heinavedu teha, lükkasin Torisse sõidu edasi. Mul on kohusetunne, et pean heinarullid ära koristama. Ja lahtise heina samamoodi kas siis koha peal põletama, kuskil heinamaa servas, koos mõne oksaga.

Ega mul täna kerge päev ei olnud.

Traktor on korras.

Sai täna ka ühe rulli silo veetud. Rohkemaks ei jätkunud kütet. Ma ei hakanud oma kallist päeva rattasõidule kulutama, et tuua diislit trakale, eelistasin pigem vedada aiamaale sõnnikut. Mida mõnus ilm lausa kutsuvalt tegema kutsus. See üks kiirem töö, kohe kohe aiapidaja tööd kaelas. Kui ilus ilm, ega eriti kuhugi kodust minna soov ka ei ole, eile sai nati rohkem liigutud kui tavaliselt. Vahe peal istusin karjamaa ääres ja vaatasin üle kohvi tassi serva hobuseid. Nii armas on neid vaadata.

Vool on sees ja nad ei pahandagi sellepärast. On aru saanud, et nüüd on vabadus piiratud ehk siis ulakused ja pahad mõtted takistatud.

Teadmiseks.

Lapsed käisid laadal ja tekkis väike intsident. Keegi astus ligi ja tegi kriitilise märkus ponide aadressil. Nojah milles probleem, et ponid sitased. Sõltub mida sita all mõelda. Kas sellest et karv mis kõhu alla pusańa rippus ei ole veel sõnnik. Eks ma olen ise sama moodi kriitiline. Eks ma hoiatasin lapsi eelnevalt, et ponid peavad olema puhtad. Nüüd ei tea, kuna või keegi astub ligi ja võib hakata sõimama. Nii ka lastega juhtus, et keegi mutt (minu jaoks sõimavad tädid kannavad sellist nime) astus ligi ja sõimas lapsi. Mina ise olin tööl. Läksin korraks vaatama ja juhtusin ainult nägema tädi selga, kui see minema jalutas. Ega mul endal ka kerge ole. Oleksid mu ponid kõhna olemisega olnud, aga jah. See probleem, et mul praegu seisab üks töö mehe pärast. Heinavedu 2 km kauguselt heinamaalt.

Lähenevad toetuste taotlemine.

Mind vaevab üks küsimus juba eelmisest aastast, millele pole miskit moodi selgust saanud. Olles toetusi taotlenud, nõuannetest kajastus, et jah, kui pole nii palju maad, ei pea seda ka näitama ohustatud loomade puhul. Ja mis selgus talvel, et mul oli pooleli olev taotlus ehk siis ma polnud näidanud, millise maa peal ma seda hobust karjatan. Hämmastav jutt, ja seadused on segased. Mis siis õige on ja mida mina kui taotleja jälle valesti tegin.

Herta ja Pauliine.

Olen täna hobustele väga paha inimene. Panin voolu aeda. Eilse päeva õhtuks siis sain tagasi trafo (elektrijuht karjusesse). Kus sai hobustega täna jamatud, kogu aeg mingi jooksmine, Lipton avastas, et osast aiast puudus vool sealt tema lausa lendas üle ilma igasuguse pingutuseta.

Müüsin Teele, nüüd pean hakkama koolitama nooremaid hobuseid Tassat ja Moormaameest Mooritsat. Suveks rändamiseks peaksid need olema sobivad lastele.

Lipton ja Eeva-Lota.

Eile sai mööda minnes Lipsul (hüüame teda nii), jalgu tõsta korda mööda, kallistada. Iga päev puudutan, et harjuks kinni hoidmisega, siis jäävad ära hilisemad päitsete lõhkumised. Kui üks kord kanntab, siis hakkan koos Eevaga kinni siduma. Esialgu jätkan nii nagu on.

Naabrimehel on pahad päevad tulnud... siis kui tal pole lapsed pikka aega külas käinud muutub ta oma käitumiselt kuidagi kurjaks ja ettearvamatuks. Tõstsin karjaaia naabrimehe aia tagant oma kodule nati lähemale. Eile oli pool aiast maha jõudnud tõmmata ja postid maa seest välja tirida. Hobused lahti lasta jõudnud. Politseiga ei hakka ma tema suhtes asju õiendama. Kannatan ära, pigem otsin jälle kontakti, et helistada ta mõnele lähedasele. Kui inimene on vana ei anna ta aru, millega ta hakkama saanud.

Teine probleem, koer on tiine, mida ma eriti ei oleks tahtnud, tean ka millise isasega. Eks mul juba otsus tehtud, ei jäta ühtegi ja hiljem koer plaanis steriliseerida.

Kolmas on traktoriga.

Ilusat palmipuude püha.

Ehh, juba palmipuudepüha; http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/rk/urbe.htm

Mind sellised rahvuslikud tavad huvitavad, kasvõi hiied ja nendega seonduv. Praegu on päeva korral Maardu hiis, kus RMK raidurist traktor oma tegemisi täidab. Kui vaatasin kaarti kaardistatud hiie ala, siis kohutav, kui väike on inventeeritud kultuuripärandi objekti suurus ala nimistusse kantud. Tegelik suurus oli veel suurem, kus praegu RMK on maha võtnud puid. Olen lugenud palju, mis on juhtunud, kes on hiies käitunud vanade tavade kohaselt, aga kas see praegu ka kehtib. Ei tea. Ei räägita, samas meenub mulle 80 aastatel, kus oli veel linte puude okstesse ja tüvele seotud. Korra küsisin oma sõbranna Maiu käest, kes hiiele ainult 1 km kaugusel elas. Nii, et hiljem, kui alati möödusin sellest paigast, pöörasin ikka pilgu, et tähele panna, kas on mingeid märke kohalike käimistest. Kuid jah viimastel aastatel pole ma sinna kanti enam saanud, kuigi ma oma mõtetes olen olnud ikka selle paiga austaja. Mind seob palju selle kohaga mälestusi. Mul lasid nutriad jalga, siis sain selle koha kohta palju teada. Elas selle läheduses mu üks parimaid sõbrannasid. Mõned aastad eksisteeris Maardu mõisa tall, kus siis peatreeneriks Ain Unt. Nati sai seal ratsutamise trenni eest käia tööd tegemas. Enne seda, kui hobused Maardu mõisa talli kolisid, asusid nad Kostiveres.