Teadmiseks.

Lapsed käisid laadal ja tekkis väike intsident. Keegi astus ligi ja tegi kriitilise märkus ponide aadressil. Nojah milles probleem, et ponid sitased. Sõltub mida sita all mõelda. Kas sellest et karv mis kõhu alla pusańa rippus ei ole veel sõnnik. Eks ma olen ise sama moodi kriitiline. Eks ma hoiatasin lapsi eelnevalt, et ponid peavad olema puhtad. Nüüd ei tea, kuna või keegi astub ligi ja võib hakata sõimama. Nii ka lastega juhtus, et keegi mutt (minu jaoks sõimavad tädid kannavad sellist nime) astus ligi ja sõimas lapsi. Mina ise olin tööl. Läksin korraks vaatama ja juhtusin ainult nägema tädi selga, kui see minema jalutas. Ega mul endal ka kerge ole. Oleksid mu ponid kõhna olemisega olnud, aga jah. See probleem, et mul praegu seisab üks töö mehe pärast. Heinavedu 2 km kauguselt heinamaalt.

Lähenevad toetuste taotlemine.

Mind vaevab üks küsimus juba eelmisest aastast, millele pole miskit moodi selgust saanud. Olles toetusi taotlenud, nõuannetest kajastus, et jah, kui pole nii palju maad, ei pea seda ka näitama ohustatud loomade puhul. Ja mis selgus talvel, et mul oli pooleli olev taotlus ehk siis ma polnud näidanud, millise maa peal ma seda hobust karjatan. Hämmastav jutt, ja seadused on segased. Mis siis õige on ja mida mina kui taotleja jälle valesti tegin.

Herta ja Pauliine.

Olen täna hobustele väga paha inimene. Panin voolu aeda. Eilse päeva õhtuks siis sain tagasi trafo (elektrijuht karjusesse). Kus sai hobustega täna jamatud, kogu aeg mingi jooksmine, Lipton avastas, et osast aiast puudus vool sealt tema lausa lendas üle ilma igasuguse pingutuseta.

Müüsin Teele, nüüd pean hakkama koolitama nooremaid hobuseid Tassat ja Moormaameest Mooritsat. Suveks rändamiseks peaksid need olema sobivad lastele.

Lipton ja Eeva-Lota.

Eile sai mööda minnes Lipsul (hüüame teda nii), jalgu tõsta korda mööda, kallistada. Iga päev puudutan, et harjuks kinni hoidmisega, siis jäävad ära hilisemad päitsete lõhkumised. Kui üks kord kanntab, siis hakkan koos Eevaga kinni siduma. Esialgu jätkan nii nagu on.

Naabrimehel on pahad päevad tulnud... siis kui tal pole lapsed pikka aega külas käinud muutub ta oma käitumiselt kuidagi kurjaks ja ettearvamatuks. Tõstsin karjaaia naabrimehe aia tagant oma kodule nati lähemale. Eile oli pool aiast maha jõudnud tõmmata ja postid maa seest välja tirida. Hobused lahti lasta jõudnud. Politseiga ei hakka ma tema suhtes asju õiendama. Kannatan ära, pigem otsin jälle kontakti, et helistada ta mõnele lähedasele. Kui inimene on vana ei anna ta aru, millega ta hakkama saanud.

Teine probleem, koer on tiine, mida ma eriti ei oleks tahtnud, tean ka millise isasega. Eks mul juba otsus tehtud, ei jäta ühtegi ja hiljem koer plaanis steriliseerida.

Kolmas on traktoriga.

Ilusat palmipuude püha.

Ehh, juba palmipuudepüha; http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/rk/urbe.htm

Mind sellised rahvuslikud tavad huvitavad, kasvõi hiied ja nendega seonduv. Praegu on päeva korral Maardu hiis, kus RMK raidurist traktor oma tegemisi täidab. Kui vaatasin kaarti kaardistatud hiie ala, siis kohutav, kui väike on inventeeritud kultuuripärandi objekti suurus ala nimistusse kantud. Tegelik suurus oli veel suurem, kus praegu RMK on maha võtnud puid. Olen lugenud palju, mis on juhtunud, kes on hiies käitunud vanade tavade kohaselt, aga kas see praegu ka kehtib. Ei tea. Ei räägita, samas meenub mulle 80 aastatel, kus oli veel linte puude okstesse ja tüvele seotud. Korra küsisin oma sõbranna Maiu käest, kes hiiele ainult 1 km kaugusel elas. Nii, et hiljem, kui alati möödusin sellest paigast, pöörasin ikka pilgu, et tähele panna, kas on mingeid märke kohalike käimistest. Kuid jah viimastel aastatel pole ma sinna kanti enam saanud, kuigi ma oma mõtetes olen olnud ikka selle paiga austaja. Mind seob palju selle kohaga mälestusi. Mul lasid nutriad jalga, siis sain selle koha kohta palju teada. Elas selle läheduses mu üks parimaid sõbrannasid. Mõned aastad eksisteeris Maardu mõisa tall, kus siis peatreeneriks Ain Unt. Nati sai seal ratsutamise trenni eest käia tööd tegemas. Enne seda, kui hobused Maardu mõisa talli kolisid, asusid nad Kostiveres.

...

Mõtted keerlevad selle va mammona ümber. Mõtisklen päevast päeva, kuidas saavad teised hobusekasvatajad hakkama. Kui alustan kasvõi lihtsamatest asjadest. Hobustele allapanu ostmisest, kaera mina ei kasvata vaid pean selle ostma, siis söödategu (kui on omal maad, siis oma maa pealt varutud söödal on odavam hind). Eelkõige kui olla majandav ettevõtja peaks ka ümbrus ehk siis keskkond milles oma toodet - teenust pakutakse, olema vastav. Kuhu klient tahaks tulla ka edaspidi. Ega ma ise oma teenuse pakkumisega hetkel rahul pole. Eks mul endal on soove kuhjaga, kuid asjad jäävad kuhugi taha seisma.

Kahju on sellest, et abikaasal pole ehitus inimese soont ning sel juhul peaksime ostma ehitaja, kes ehitaks. Meil on hetkel pooleli hoonete renoveerimine, materjal on olemas.

Lihtsalt võrratu päev.

Kena ilm meelitas juba vara hommiku mind õue piiluma, kas hobused aias. Ehh jah, ei olnud nad miskit. Testu oli juba magamistoa akna taga ja piilus korra siia ja sinna aknasse, et kas on liikumist. Ainult, kes õues liikumist kisaga teavitas oli lakas pesitsev kukk, kes siis kires kriiskavalt ja kaja tekitavalt. Jätsmine viimane öö prooviks ka Liptoni õue, tahtsin näha, kuidas ta ennast üleval peab.

Korra päeva ajal lasin Mooritsa ka lahti, et ta saaks vabalt joosta, aga ta hakkas hoopis Liptonit piirama, siis ma ei saanud teda lahti jätta, pidin jälle kinni panema. See aasta suvi, kus ma veel jälgin, kas Moorits on võimeline järglasi tootma või mitte, siis läheb oma koju tagasi. Ei ole mõtet pidada pool suguvõimetut poni= peitmunandiga täkud lähevad esimesel võimalusel kastreerimisele, nendest ei saa asja. Peitmunandiga kipuvad kurjaks minema. See miks ma ei julge Mooritsat lahtiselt karjamaal hoida koos uue täkuga, kardan et võib maha murda. Korra ühe vanema hobuse maha murdnud, siis pigem olen tähelepanelikum ja ise juures, kui ma neid lahtiselt hoian. Ennemini eelistan juures olla, kui neid omapäi jätta. Siis on süda rahul, kui oma silm kontrollimas.

Lipton laseb rahlikult päitseid pähe panna, harjutan jalgu tõstma, samas hakkas meeldima kallistamine. Vaikselt harjutan kallistamise läbi, paigale jääma, et ehk kinni hoidma, et mitte lasta tal põgeneda. Lapsed käivad ja tegelevad temaga. Eks hetkel raske päitsetest talutamine, loodan, et suveks on see ka selgeks õpetatud. Selline tugev ja aastane täkk sälg peab juba päitseid kandma ja oskama järgneda inimesele. Vigu teha ei tohi. Muidu jääb märk külge.

Täna sai siis hoovi riisutud ja heinaprahti oksterisuga koos põletatud. Eelmine aasta sai palju maha saetud, siis üks päev proovisin üle pika aja oma saagi jälle, tükeldasin siis tüvesid parajateks juppideks, et saaks lõkkes ära põletada.