Vastlapäev ja Naistepäev.

Liugupäeva on peetud naiste pyhaks. Naistetööd, eriti ketramine, on keelatud. Paelte punumine ja võrgu kudumine on liugupäeval aga soovitavad. Naised käivad hulgakesi kõrtsis ja ajavad omaette naiste asju...

Minu töökoht korraldas oma töötajatele, kellel vaba hetk, siis soovi korral osaleda. Liugupäeval on järgnevale kevadele ja suvele suur mõju. Sellel päeval tehtavad taiad ja täidetavad kombed mõjutavad eelolevat aega kas heas või halvas suunas.

Liugu- ja tuhkapäeval tuleks võimalikult vara tõusta ja õhtul varakult ilma tuld yles võtmata magama minna. Tangupuder, rasvased herne- ja oaroad ning sealiha annavad tublisti rammu terveks eelolevaks kevadeks ja suveks, eriti kui syya päeva jooksul 7 või 9 korda.

Meie majas on ikka traditsioonidega, sai sõidetud saaniga külavahel kuljuste helinal. Ehk siis idee mehe õe poolt, teha saani sõit vastlapäeval. Hea meel kohe, ega mulle ei meeldi traditsioone muuta.

Kena hobune ja kuljuste helin tekitab paljudes ikka meeleolu ning meenutab vana aega.

Ma ise valmistasin hernesupi sealihaga, aga eraldi sai tehtud ahjukana. Mille peavalmistajaks on siis teine pool. Nati traditsioonide murdmist, plaani sai võetud ka naabrinaise külastamine.

Homme vastlapäev ja vanast ajast jäänud naistepäev.

See aasta on mul siis erakordne aasta, ma ei pea tegema vastlasõitu. Ma ise ei ole ka teinud reklaami. Eelmine nädal korra mu otsene ülemus küsis, kas on võimalust hobuse ja reega viia rahvast Marju kohvikusse. Esimeseks meenus kohe tee, mida mööda peaks reega liikuma = libe ja sellisele teele oleks hea, kui hobusel all oleks talverauad. Ja veel neljal jalal, kuid see asi ei tasu ära. Olnud eile veel tööl 24 tundi tööl olnud, siis Noortemaja külastades vaatasin ka teeolusid. Endalgi kahe jala peal oli tegemist püsti seismisega.

Paningi homse päeva puhul roosid blogi põhja kaunistama. *Kinkisin enesele lilled*: mehed unustavad teine kord lilli kinkida.

Ahjaa, abikaasa tegi traktori korda ja sain oma veotööd korraldatud. Täna oli traka rool sõnakuulmatu. Mitmel korral vedas vägisi ära tee pealt, pidin kaevama, aga ma jälle tegin liiga oma alles äsja taastunud seljale. Ma loodan, et saan selja korda.

Valimised möödas ja tulemused teada.

Rohelised jäid RK ukse taha. Eks näe, missugune saab olema erakonna edaspidine käekäik.

Ok.

Mind huvitab üks asi? Kui palju on neid hobusekasvatajaid, kes on probleemi ees, kuidas manustada ussirohtu hobustele?

Eelmine aasta kurtis mu oma naabrimees, et ta ponidele pole vähemalt 4 aastat keegi ussirohtu andnud. Viimase andmise käigus kutsus ta kohale kohaliku loomaarsti, kelle soovitusel ta ponid päitsetega kinni sidus. Kui prooviti anda, siis ponid olid närvi läinud ja ära lõhkunud kogu puidust ehituse ehk siis boksi. Sinna see rohu andmine ka jäigi.

Ma ütlesin, siis, et teeme ära. Tol korral, tulin töölt bussi pealt ja tema küla suunas, sõidusuunaga kodu (kus minagi elan ehk siis lähestikku). Siis ma pakkusin, et kui koju saan ja riided vahetatud, tulen kohe. Autost välja hüpates kuulsin veel nii paljut, et *mul ei ole sobivaid päitseid, millega ponisid kinni siduda.*

Ma ise mõtisklesin ja imestasin, miks on vaja väikeponidele päitseid...?`= riideid vahetades. Ok läksin siis ja ukse taha jõudes, kutsus ta sisse. Pakkus kohvi, vaatasin ta erilist mini loomaaeda ja siis ütlesin, et läheks teeks selle tõrje ära.

Esimese poni puhul ta ütles, et see ei kannata üldse, kui inimene, teda kinni hoiab, mulle sellest infost piisas. Ma lähenesin ponile pakkusin nuusutada ussirohu süstalt, poni limpsas keelega. Samal ajal kui olin ponile tekitanud tohutut huvi, selle uue asjandusega, olin ma ennast juba sättinud poni paremale küljele ja nõjatusin korraks oma vasaku külje vastu poni. Ta ei kartnud, poni oli veel uudishimulikumaks muutunud. Panin kiirelt oma vasaku käe üle poni kukla ja toetasin vasaku käega poni lõuga, et avada ühte suunurka, süstla sisse viimiseks ja kiire käe liigutusega suruda hammaste vahelt taha keelepära peale, kiire pöidla liigutus ja rohi suus. Korra veel nati suud kinni hoides ja pead ülesse tõstes, et näha seda alla neelamis liigutust. Kombes, poni nati raputas pead ja peremees lasi ta õue, et sama protseduur teistele ka ära teha. Enne uue doosi annustamist keeran uue doosi jao ehk siis süstla sabas oleva rõnga teatava kaalu numbri juurde. Kui see tehtud, alustan tutvustamisega ja sama asend ponile (fikseerin enda vastu surudes, et ta ei saaks pead kõrvale keerata) ja jälle avan vasaku käega suu nurga ning surun kiire liigutusega süstla taha keelepärale. Jälle tehtud. Sama jutt ka kolmanda poniga.

Omanik küsis, kuidas see võimalik, et nii kiiresti ja ei kinni sidumist.

Mina ütlesin*ma ei anna neile hirmu tunda, teiseks tekitasin neis uudishimu ja samas muutsin neile nii enese huvitavaks objektiks*, et neil ei jäänud aega mõelda, et kas see tegevus mis ma teen ka neile kahjuks tuleb, et põgeneda. Inimene peab muutma tegevuse hobusele võimalikult meeldivaks.

Mul seisab ees oma karjale pediküüri tegemine. Enne teen ussitõrje, siis pärast värkimist vaktsineerimine.

Ootan sula...

... pool aiast on lume all. Hetkel piirarb 6 ha maa-ala karjusenöör. Mul puudub vool, ning hobused eriti noored on selgeks saanud, et inimene on hetkel saamatu. Kuna lumega ei saa ma kunagi sellist elektri laksu, mis mõne noore hobuse ohjamiseks vaja oleks.

Ma olen selgeks saanud, et vahel noore hobuse karjast eraldamine aitab jälle ta ulakustest mõneks ajaks eemale viia, kui vanemad hobused eelistavad ikka karjust, kui mingit kindlat suletud territooriumi, mis annab neile oma turvatunde või nimetades seda siis hobulinnakuks, kuhu peale hobuste enam keegi ei mahu. Isegi oma talu koerale näidatakse koht kätte, rääkimatta naabri kassist, kes on hiirejahti ennast sättinud. V.a. metskitsed, kellele lubatakse isegi silo süüa. Millegi pärast kitsedesse suhtutakse kui omasugustesse.

Edaspidi hakkan kirjutama veterinaarsest ravist ja teatud haigustest, mida saab hea jälgimisega ära hoida.

Tassa ja Anete poseerimas.

Hip, hip, hip ... hurraaa

Kui ei leia muust abi, siis hobu salv on parim ravim... Ihahaaa iihahaa... jne. nüüd siis hobudega võidu karjamaal kevadet hirnume...

Kel selja valu või liiges tuikab, hobu salvi kiirelt peale määri,

küll sel suurem abi.

Ei pea jooksma kohe tohtri manu...

Õnneks, et seljavalu ainult ühe päevaga piirdus. Kartsin, et asi võib isegi veel hullem olla.

Mul oli plaanitud täna suusavõistlusele minek Raplasse, kuid jätan minemata eilse selja valu pärast = eelistan taastuda, kui uusi vaevusi taluda.

Kuigi on veel üks üritus *ettevõtlikud naised Raplamaal* ei viitsi isegi sinna minna, kuna homme peab tööl olema 24 tundi siis eelistan kodus olemist. Järgmine nädal on üritusi piisavalt, siis vaja veel silo vedada, loodan et küljeluu ka teatud päevaks traka korda teeb.

Hobuseid sisse pannes õhtuti on tekkinud hobustel oma kindel tava, kes kuskil olla tahab. Herta ja Teele tahavad maja otsas laudas viibida. Hertast saan aru, ta ju oma mõistusega võtab, et ta ka on poni. Talle meeldib väikeste hobuste seltskonnas olla. Suur hobune ja poni mõtlemine.

Eile lisasin nati psühholoogia alast materjali. Vahel selliseid materjale leides, on see enesele marjaks lugemisel.

Eile oli oma ette teema, kuidas ma hobuseid joota saan, aga suutsin siiski oma tegemisi nii teha, et koormasin vähe igats sorti järskude liigutustega tegemisi. Eilsest tegin järelduse, et kõige raskem on loomi toimetada, kui on palavikku 40 kraadi ning kopsupõletik kaasa arvatud.

Maa inimese elu on juba korra selline, et peab hakkama saama, ega loom küsi, kuidas sa ennast täna tunned * Okey ma püüan ise hakkama saama, et maga rahumeeli, et toimetan ise oma vajadused...* lahe oleks, kui need loomad oma mõistmiselt nii kaugele jõuaks ja seda vajadusel perenaise - peremeestele ka teada annavad.