Ootan sula...

... pool aiast on lume all. Hetkel piirarb 6 ha maa-ala karjusenöör. Mul puudub vool, ning hobused eriti noored on selgeks saanud, et inimene on hetkel saamatu. Kuna lumega ei saa ma kunagi sellist elektri laksu, mis mõne noore hobuse ohjamiseks vaja oleks.

Ma olen selgeks saanud, et vahel noore hobuse karjast eraldamine aitab jälle ta ulakustest mõneks ajaks eemale viia, kui vanemad hobused eelistavad ikka karjust, kui mingit kindlat suletud territooriumi, mis annab neile oma turvatunde või nimetades seda siis hobulinnakuks, kuhu peale hobuste enam keegi ei mahu. Isegi oma talu koerale näidatakse koht kätte, rääkimatta naabri kassist, kes on hiirejahti ennast sättinud. V.a. metskitsed, kellele lubatakse isegi silo süüa. Millegi pärast kitsedesse suhtutakse kui omasugustesse.

Edaspidi hakkan kirjutama veterinaarsest ravist ja teatud haigustest, mida saab hea jälgimisega ära hoida.

Tassa ja Anete poseerimas.

Hip, hip, hip ... hurraaa

Kui ei leia muust abi, siis hobu salv on parim ravim... Ihahaaa iihahaa... jne. nüüd siis hobudega võidu karjamaal kevadet hirnume...

Kel selja valu või liiges tuikab, hobu salvi kiirelt peale määri,

küll sel suurem abi.

Ei pea jooksma kohe tohtri manu...

Õnneks, et seljavalu ainult ühe päevaga piirdus. Kartsin, et asi võib isegi veel hullem olla.

Mul oli plaanitud täna suusavõistlusele minek Raplasse, kuid jätan minemata eilse selja valu pärast = eelistan taastuda, kui uusi vaevusi taluda.

Kuigi on veel üks üritus *ettevõtlikud naised Raplamaal* ei viitsi isegi sinna minna, kuna homme peab tööl olema 24 tundi siis eelistan kodus olemist. Järgmine nädal on üritusi piisavalt, siis vaja veel silo vedada, loodan et küljeluu ka teatud päevaks traka korda teeb.

Hobuseid sisse pannes õhtuti on tekkinud hobustel oma kindel tava, kes kuskil olla tahab. Herta ja Teele tahavad maja otsas laudas viibida. Hertast saan aru, ta ju oma mõistusega võtab, et ta ka on poni. Talle meeldib väikeste hobuste seltskonnas olla. Suur hobune ja poni mõtlemine.

Eile lisasin nati psühholoogia alast materjali. Vahel selliseid materjale leides, on see enesele marjaks lugemisel.

Eile oli oma ette teema, kuidas ma hobuseid joota saan, aga suutsin siiski oma tegemisi nii teha, et koormasin vähe igats sorti järskude liigutustega tegemisi. Eilsest tegin järelduse, et kõige raskem on loomi toimetada, kui on palavikku 40 kraadi ning kopsupõletik kaasa arvatud.

Maa inimese elu on juba korra selline, et peab hakkama saama, ega loom küsi, kuidas sa ennast täna tunned * Okey ma püüan ise hakkama saama, et maga rahumeeli, et toimetan ise oma vajadused...* lahe oleks, kui need loomad oma mõistmiselt nii kaugele jõuaks ja seda vajadusel perenaise - peremeestele ka teada annavad.

Midagi olulist...

Armastus = fookus iseendas

Kas me täiskasvanuna siis tegelikult teame, mida me tunneme, mõtleme, tõeliselt soovime, või trambime me jalgu nagu isekad lapsed, kes nõuavad, et teised meie vajadusi täidaksid ja soove silmist loeksid, meid kiidaksid ja väärtustaksid? Teeme seda seni, kui pole armastust enda väikese ja „tühise” olemuse juurde koju kutsunud. Armastust iseenda vastu, mis tunneb ja teab enda eripära ja vajadusi ning ka nende kõige paremini täitmise saladust.

Armastuse enda sisse tagasi toomine on teoreetiliselt lihtne, kuid praktiliselt võib-olla terve elu kestev „töö” iseendaga. Täieliku teadvustamise korral võib see aega võtta üsna vähe. Kui me oma fookuse isendasse tagasi suuname ja armastuse oma väikesesse tolmusesse igapäevaellu kutsume, siis paranevad suhted maailmaga. Kõige aluseks on terve, armastav suhe iseendaga. Selleks oleks kõigepealt vaja enda olemust mõista, oma vajadused avastada ja vastutus nende rahuldamise eest teistelt endale võtta, seejärel enda ja teiste vahelised piirid paika panna ja oma tõde ja väärtushinnanguid vajalikul hetkel kaitsta. Hea suhe iseendaga tähendab reaalsele iseendale otsa vaatamist ja selle pildiga rahus ja kooskõlas elamist, enda eest hoolitsemist nii füüsilises kui emotsionaalses plaanis. Kui me teadvustame lapsepõlves või nooruses hirmu üksilduse ja emotsionaalse hülgamise ees, valu läbi elame ning oma sisemise lapsega taas kontakti saame, siis annavad kõik sõltuvused järele.

Endaga sõbraks saamise järel on järgmiseks sammuks andmise ja võtmise energia tasakaalu saamine heades lähisuhetes. Kui me minevik on olnud halbade suhete jada, siis uude toimivasse suhtesse astumine on võimalik vaid vanade kogemuste-uskumuste teadvustamisel ja ümber programmeerimisel. Sellel hetkel kui usume, et oleme väärt head kaaslast, kutsume ta mõttejõuga oma ellu. Ja seda, et mõte paneb meie sees rakud paljunema või tunded möllama, see on juba klishee ka teaduses. See on lihtsalt juba nii palju kordi tõestatud tees.

Tõeline lähedus kahe inimese vahel saab tekkida vaid siis, kui julgeme olla iseendale truud ning luuni ausad. Julgeme paljastada oma tegeliku olemuse. Seda on aga väga raske teha, kui oleme korduvalt saanud elus signaale, et me pole head sellistena nagu me tegelikult oleme või me vastutame teise inimese heaolu eest. Et meie tunded teevad teistele haiget, et meie käitumine paneb meie kaaslase jooma. Lähedus ei teki usalduse puudumisel ja enda ümber müüri ehitamisel. Kui me oma reaalsust ehedal kujul ei jaga ja teise maailma ilma hinnangute või muutmissoovita vastu võtta ei suuda, siis ei suuda me luua emotsionaalselt täisväärtuslikku suhet. Ausus teeb meid haavatavaks ja nõrgaks, kuid on ainus viis, et tekkida saaks lähedus ja armastus, mida me nii igatseme.

Alustan oma päeva pajatusi seljavaluga.

See ei ole hea asi, eelmine nädal, kui silo vedasin ja traktoril kolmanda rulli kohalt tõmbamise ajal käigud kadusid. Mõtlesin, et nihutan seljaga vastu rulli toetades natuke seda rulli kohalt, et traka jaksaks kohalt esimese käiguga, kuid siis käis üks nõks seljast läbi. Mõtlesin oi jama, et pühapäeval s.oli 27.02.11. Tallinna 14 maraton, kuhu olin ennast kirjutanud osavõtjaks.

Pühapäeval ei andnud suurt selja valu tunda ja sai suusatatud kogu distants. Kuid mis siis eile õhtul juhtus, kas sai töö juures külma, kuigi enda arvates olin piisavalt soojalt riietunud. Öö möödus ... oi oi oi miskit moodi ennast liigutada läbi valu ja hommikul selle valuga oma öötöö lõpetasin.

Bussi peatuses bussi oodates, helistasin mehele, et ta Lipale mulle vastu tuleks.

Õnneks kodus leidus miskit millega selga määrida, ma loodan, et ma hirnuma ei hakka, üks salv mis mõeldud hobustele. Vähemalt vanaema pajatuste kohaselt temaga selline asi juba juhtus ehk siis tema mul hirnub... tegelikult väike nali päevaks, kui asi kipub väga halb olema. Mul võib olla, kui halb tahes oskan siis alati nalja teha.

Kas meis vahel peituvad...

Pipilikud jooned... = ikka

kuulake ja tehke ning ümisege kaasa

http://www.youtube.com/watch?v=GQenKly_V7Y

võrratu on oma päeva selle lauluga alustada. Igas päevas leidub miskit, milles iga pipratera magusamaks muutub

http://www.youtube.com/watch?v=AaMVFDPQ5YE&feature=related

midagi vana, mälestusi ette toob.

www.youtube.com/watch?v=k_x9gvG9cnc&feature=relatedhttp://www.youtube.com/watch?v=NuniJEdpqfU&feature=related

Eedelweiss

http://www.youtube.com/watch?v=Xw0WML0OMFo&feature=related

Hanna - Liina Võsa ja Dave Benton

Neid laule kuulates rikastavad.