Tassa ja Anete poseerimas.
6. märts 2011
5. märts 2011
4. märts 2011
Õnneks, et seljavalu ainult ühe päevaga piirdus. Kartsin, et asi võib isegi veel hullem olla.
Mul oli plaanitud täna suusavõistlusele minek Raplasse, kuid jätan minemata eilse selja valu pärast = eelistan taastuda, kui uusi vaevusi taluda.
Kuigi on veel üks üritus *ettevõtlikud naised Raplamaal* ei viitsi isegi sinna minna, kuna homme peab tööl olema 24 tundi siis eelistan kodus olemist. Järgmine nädal on üritusi piisavalt, siis vaja veel silo vedada, loodan et küljeluu ka teatud päevaks traka korda teeb.
Hobuseid sisse pannes õhtuti on tekkinud hobustel oma kindel tava, kes kuskil olla tahab. Herta ja Teele tahavad maja otsas laudas viibida. Hertast saan aru, ta ju oma mõistusega võtab, et ta ka on poni. Talle meeldib väikeste hobuste seltskonnas olla. Suur hobune ja poni mõtlemine.
Eile lisasin nati psühholoogia alast materjali. Vahel selliseid materjale leides, on see enesele marjaks lugemisel.
Eile oli oma ette teema, kuidas ma hobuseid joota saan, aga suutsin siiski oma tegemisi nii teha, et koormasin vähe igats sorti järskude liigutustega tegemisi. Eilsest tegin järelduse, et kõige raskem on loomi toimetada, kui on palavikku 40 kraadi ning kopsupõletik kaasa arvatud.
Maa inimese elu on juba korra selline, et peab hakkama saama, ega loom küsi, kuidas sa ennast täna tunned * Okey ma püüan ise hakkama saama, et maga rahumeeli, et toimetan ise oma vajadused...* lahe oleks, kui need loomad oma mõistmiselt nii kaugele jõuaks ja seda vajadusel perenaise - peremeestele ka teada annavad.
Midagi olulist...
Armastus = fookus iseendas
Kas me täiskasvanuna siis tegelikult teame, mida me tunneme, mõtleme, tõeliselt soovime, või trambime me jalgu nagu isekad lapsed, kes nõuavad, et teised meie vajadusi täidaksid ja soove silmist loeksid, meid kiidaksid ja väärtustaksid? Teeme seda seni, kui pole armastust enda väikese ja „tühise” olemuse juurde koju kutsunud. Armastust iseenda vastu, mis tunneb ja teab enda eripära ja vajadusi ning ka nende kõige paremini täitmise saladust.
Armastuse enda sisse tagasi toomine on teoreetiliselt lihtne, kuid praktiliselt võib-olla terve elu kestev „töö” iseendaga. Täieliku teadvustamise korral võib see aega võtta üsna vähe. Kui me oma fookuse isendasse tagasi suuname ja armastuse oma väikesesse tolmusesse igapäevaellu kutsume, siis paranevad suhted maailmaga. Kõige aluseks on terve, armastav suhe iseendaga. Selleks oleks kõigepealt vaja enda olemust mõista, oma vajadused avastada ja vastutus nende rahuldamise eest teistelt endale võtta, seejärel enda ja teiste vahelised piirid paika panna ja oma tõde ja väärtushinnanguid vajalikul hetkel kaitsta. Hea suhe iseendaga tähendab reaalsele iseendale otsa vaatamist ja selle pildiga rahus ja kooskõlas elamist, enda eest hoolitsemist nii füüsilises kui emotsionaalses plaanis. Kui me teadvustame lapsepõlves või nooruses hirmu üksilduse ja emotsionaalse hülgamise ees, valu läbi elame ning oma sisemise lapsega taas kontakti saame, siis annavad kõik sõltuvused järele.
Endaga sõbraks saamise järel on järgmiseks sammuks andmise ja võtmise energia tasakaalu saamine heades lähisuhetes. Kui me minevik on olnud halbade suhete jada, siis uude toimivasse suhtesse astumine on võimalik vaid vanade kogemuste-uskumuste teadvustamisel ja ümber programmeerimisel. Sellel hetkel kui usume, et oleme väärt head kaaslast, kutsume ta mõttejõuga oma ellu. Ja seda, et mõte paneb meie sees rakud paljunema või tunded möllama, see on juba klishee ka teaduses. See on lihtsalt juba nii palju kordi tõestatud tees.
Tõeline lähedus kahe inimese vahel saab tekkida vaid siis, kui julgeme olla iseendale truud ning luuni ausad. Julgeme paljastada oma tegeliku olemuse. Seda on aga väga raske teha, kui oleme korduvalt saanud elus signaale, et me pole head sellistena nagu me tegelikult oleme või me vastutame teise inimese heaolu eest. Et meie tunded teevad teistele haiget, et meie käitumine paneb meie kaaslase jooma. Lähedus ei teki usalduse puudumisel ja enda ümber müüri ehitamisel. Kui me oma reaalsust ehedal kujul ei jaga ja teise maailma ilma hinnangute või muutmissoovita vastu võtta ei suuda, siis ei suuda me luua emotsionaalselt täisväärtuslikku suhet. Ausus teeb meid haavatavaks ja nõrgaks, kuid on ainus viis, et tekkida saaks lähedus ja armastus, mida me nii igatseme.
Alustan oma päeva pajatusi seljavaluga.
See ei ole hea asi, eelmine nädal, kui silo vedasin ja traktoril kolmanda rulli kohalt tõmbamise ajal käigud kadusid. Mõtlesin, et nihutan seljaga vastu rulli toetades natuke seda rulli kohalt, et traka jaksaks kohalt esimese käiguga, kuid siis käis üks nõks seljast läbi. Mõtlesin oi jama, et pühapäeval s.oli 27.02.11. Tallinna 14 maraton, kuhu olin ennast kirjutanud osavõtjaks.
Pühapäeval ei andnud suurt selja valu tunda ja sai suusatatud kogu distants. Kuid mis siis eile õhtul juhtus, kas sai töö juures külma, kuigi enda arvates olin piisavalt soojalt riietunud. Öö möödus ... oi oi oi miskit moodi ennast liigutada läbi valu ja hommikul selle valuga oma öötöö lõpetasin.
Bussi peatuses bussi oodates, helistasin mehele, et ta Lipale mulle vastu tuleks.
Õnneks kodus leidus miskit millega selga määrida, ma loodan, et ma hirnuma ei hakka, üks salv mis mõeldud hobustele. Vähemalt vanaema pajatuste kohaselt temaga selline asi juba juhtus ehk siis tema mul hirnub... tegelikult väike nali päevaks, kui asi kipub väga halb olema. Mul võib olla, kui halb tahes oskan siis alati nalja teha.
3. märts 2011
Kas meis vahel peituvad...
Pipilikud jooned... = ikka
kuulake ja tehke ning ümisege kaasa
võrratu on oma päeva selle lauluga alustada. Igas päevas leidub miskit, milles iga pipratera magusamaks muutub
midagi vana, mälestusi ette toob.
www.youtube.com/watch?v=k_x9gvG9cnc&feature=relatedhttp://www.youtube.com/watch?v=NuniJEdpqfU&feature=related
Eedelweiss
Hanna - Liina Võsa ja Dave Benton
Neid laule kuulates rikastavad.
Mis vahe peal teoksil olnud...
Ilmad soojemaks ja päikegi harvalt pilve piiri tagant paistmas. Tänane ilm sombune, miinus kraadides, aga mitte eriti palju, et toimetamist peaks segama.
Suusamaratonil käisin, ise pean seda ebaõnnestunuks, kuna kohale minekuga kaotasin palju energiat, eks see oli paras seiklus võõras metsas. Aegviidu raudteejaamast on otse mööda asfalti minna 5 kilti Kõrvemaa spordi - ja matkakeskusse, aga läbi metsa... ei tea. Mina suusatasin kohale aga 8 km. Ise muidugi naeran, kuidas siis muidu ma saan kuskil muidu jõuda, kui ikka ära ei eksi. See nagu loodud mulle. Miks just otse minna kui ringiga saab, ehh õnneks suutsin suusatada kogu distantsi, aga ma ei ole tulemusega rahul.
Eilne ilm oli suurepärane, käia ratsutamas, tegelesin päev otsa õue kraani sulatamisega, kuid tõdesin, et pean siiski alla andma. Jootma hobuseid siiski vana viisi. Toast suure piimanõuga vedades.
Valimas käisin hobusega ja kodule lähimas jaoskonnas. Valisin rohelise, kelle see jääb saladuseks. Mainisin jaoskonnas, et kahju, et kahte ei saa valida. Teine kandidaat ,kes mulle sümpatiseeris oli IRl-ist. Seekord, kui asi õnneks, siis jään erakonda veel edasi, kui riigikokku ei pääse, ei jätka enam roheliste ridades.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Ja jõulud lähenevad täis kiirusega. Näit. Esmaspäevaks jõudis mulle kohale, et nüüd viimane nädalavahetus oli kolmas advent...juba küsisin k...
