Eilse jätkuks...

Oli mul ka üks saanisõit Raela külla. Sinna minekuks sai plaanitud mõned päevad varem mismoodi sinna lähme. Lastega arutasime, et mitte ühele hobusele anda liigset koormust ja vältida märjaks sõitmist. Minu aja arvestus kohale sõiduks osutus täpseks. Üks lõik teekonnal osutus selliseks,et saaniga ennast rööbaste vahele ära mahutades meenutas mu liikumine rohkem nagu külgkorviga mootorrattal krossirajal küll vasakule või paremale kallutades, et raskuskese jääks püsti tõusva küljele. Raelast tean vähe, enam olen tundnud huvi LK alustele objektidele. Mõned korrad oma killavooriga sealt läbinud.

Raela küla ristub paralleelselt Pitseri kurviga. Pitseri kurvil on ka teine nimi *Lennart Mere kurv* selleks on jällegi veidi minevikku tagasi põigata. Kes seal lähedal elavad teavad seda selle pärast, et kunagi Pärnust naasnud Meri (tol korral juhtinud ise autot, Nõuka ajal) ja selle koha peal kaotanud juhitavuse ning sõitnud teelt välja. See kurv on kaotanud, järsu nurga paar aastat tagasi tee remondi käigus. Ega Meri ainus seal teelt välja sõitja ole, neid on üksjagu kehvade teeolude mitte arvestamise käigus kraavi libisenud.

Ok, see selleks sõit sõidetud, kutsuti korraks sooja, nati soojendust sisse sai ka kiirelt tagasi teele ennast asutatud. Vahepeal helistas abikaasa, kes valmistas mulle suurimat head meelt, et oli saanud vahe peal traktori käima ja otsustas koos poja Joeliga ühe silorulli ära tuua. Aeg oli juba hiline, aga marjaks seegi. Igal juhul, rull on kodus ja hobustel ees. Mis edasi, otsustan juba reedel.

Mure lahkus selleks korraks, eks see vene tehnika nõuab ikka lepliku meelt kiirustada ei saa. Olgu siis nii kiire ja appikarje suur, kui ikka tehnika keeldub käivitumast ehk siis külma täis ei aita siin ussi ega püssirohi palvetamisest rääkimata. Tegutseda, tegutseda ja oodata vajalikku ilma soojenemist. Loodame, et lähimal ajal see juhtub. Ega eriti seda külma nagu ei tahaks.

-27 ja külmad ilmad jätkuvad...

Eilsele tõsisele jutule jätkan oma hetke muret tekitavatel teemadel. Sööt, sööt, sööt ja veelkord sööt jne. Mul on sööt otsakorrale jõudmas ja siis enam hobused ei seisa aias. Juba eile sai traktorit käivitatud ja veel mehe automüügi vaimustus siis segas omakorda, traktori käivitust. Eilse päeva jooksul kolm korda proovitud ja tulutu tegevus. Öö läbi soojendatud ning tekkidesse mähitud traktor ei andnud tänagi lootust, et käima hakkaks. Jõudsin ühele olulisele inimesele helistada, kelle käest on plaan osta heinarulli, et vedada karjamaale ette. Edasi jätkan ette vedamist küla peal seisvatest heinarullidest, olgu siis nii külm tahes. Eks jah, vene tehnika on nagu ta on, raske külmaga käivitada ja samas eks eneseuhkus on ka see, mis ei luba kelleltki abi paluda. Kahtlen kas eneseuhkus, meil on neid inimesi väheks, kes appi tulevad. See on üks, mis tekitab raskusi kellegi appi kutsumisel. Keda kutsuda...?

Eks need külmad on paljusid katusmustesse pannud.

Meie minemine on teiste tulemine...

sellel pealkirjal on sügav mõte, tahan miskit teha, mida teha...? edasi minna= siit tekivad juba küsimused, kuidas oma soove, unistusi teoks teha, kellele loota, keda usaldada, kust leida abi ... jne. kui palju küsimusi.

Olen teelahkmel, teades omi võimeid leiaksin tööd väljas pool kodu, kuid lõpetada tegemised kodus ehk turismi alal. Ei tea ei oska selle koha pealt, miks ma selliseid asju mõtlen, kui palju seovad loomad ja maaelu koha peale kinni. Ootamatud väljaminekud loomade haigestumise näol. Missugune vastutus ja kui loom hukkub, siis peame kellegile seaduse alusel vastust andma, kuhu ja miks. Sama on ka siin inimeste maailmas. Kui keegi sureb, peab ametlikult vormistama paberi peal, läbi meditsiini töötaja.

Olen peatselt omandamas bakakraadi, millise valu ja raske tööga see tuleb.

Kas fanatism, hobi või sootuks oma enese proovile panek.

Mul on nüüd isiklik maratoni rada. Ja jaa, nii see on, ma ei keela seda rada ka teistel kasutada. Ainult raja lõpp on Lipametsa külas või siis vastupidi Raplas. Antud hetkel lugu jutustan oma viimasest tööl käimisest. Olles läbi mõelnud kõik nüansid liikumiseks suuskadel tööle, ainus mis muret valmistas, kas suudan rada teha 15 km järjest, järsku väsin...? Kuna pealmisest kihist moodustab ju pehme lumi, millest suuskadega läbi vajun ning kõvem pinnas, mis moodustus viimase sula ajal. Pehme lumi tekitab veel tugeva hõõrdumise nii, et missugune töö käe lihastele. Üle poole distantsist läbitud, hakkas mure minust kaduma, asendus hoopis hakkama saamise rõõm. Olles ületanud Kuusiku jõe silla, ooo kiirus kasvas paaristõugetega ning jälgides hingamisrütmi, et hingamine püsiks liigutuse rütmis.

Eile sama tuldud teed ka tagasi suusatatud, aga siis meeleolu tõstis juba päike ja selle soojus. Super nädalavahetus. Kaifisin seda, kas peab ilm tingimatta mammut üritusele osalema minna, kui seda sama saab teha oma kodukandis.

-28 kraadi, kas romantika või ekstreemsus...

Kuigi eile hommikune kraad ka nii näitas, siis päev osutus päikse käes nati kehvaks, kuna tuul tekitas -20 kraadise pakase. Siis päevaseks tööks sai tehtud, et hobused joota, ikka üks mure ka, nende külmade ilmadega. Mõtlen ikka öösel ja päeval, et ega külm hobustele liiga tee. Kui miskit näen, hakkan kohe muretsema. Üks päev hobuseid sisse pannes avastasin hiljem, et Teeba ja Teele ajasid taga varjuall Pässut. Sain hirmsat moodi kurjaks, kuna teine vaeseke oli märjaks kohe jooksutatud. Tekid selga, imestasin et mis neil rumalukestel pähe läks, et Pässut nii taga aeti.

Suusatama, ikka suusatama agiteerin kõiki, lihtsalt super, eile õhtul ka üks 15 km teekond ettevõetud, oi oi oi ja kuhu veel.

Missugune energia, kui Rapla oli veel jäänud 3 km, tekkis mul selline tunne, nagu oleksin võistlusrajal, ehk siis lõpuspurt oli võimas. Minu teekonda saatis mu hea enesetunne ja mõnus kuusõõr taevalaotuses. Ja eks vastutulnud autojuhtidele võisin meenutada tulnukat teiselt planeedilt. Kuna nina ja suu olid kaetud salliga, siis võis jääda selline mulje, et teise planeedi olend on laenanud mõnelt suusad on asunud hoolega trenni tegema tee ääres. See selleks, lahe kild selleks päevaks. Kes tahab usub ja kes ei taha see ei usu...

Minge suusatama...

Nii mõnna päikse soojuses suusatada ja metsloomade jälgi ajada. Üks kui halb võib meeleolu olla, on suusatamine looduses mulle üks mis tuju tõstab. Tahaks ujuma minna, aga pole autot, ujulad asuvad kodunt kaugel (mõtlen Valtu ja Märjamaa ujulaid).

Külmaperiood.

Yess, yess, mina kaifin neid külmi ilmu, kuigi kütma peab iga päev ja kahte ahju, et hommikuni toas sooja püsiks ja torud ära ei külmu. Nii kaua pole viga, kui vesi majja jookseb ning ei pea veel lund sulatama hakkama. Ja külma lubab nädala lõpuni. See oleks selle talve üks naelpunkte, tahtes panna meie tahtejõudu proovile panna. Nädala jagu külmi ilmu.

Mul endal pole viga, eelistan sajustele ilmadele pigem kuiva külma, kui sula ja lörtsi.

Laura pesamuna on meil nagu virk ja usin kodu perenaine, kes käib lülitab kanadele valguse ruumi. Toimetab hobuseid jagades neile silo, kes sees. Imetlen teda, oi ta on lahe laps.

Lastel veab, saavad kodus olla, isegi õpetajad ütlesid täna Aadele, et ei ole ikka külmaga kooli tulla mõtet.