...Sõbrapäeva jätkuks.

Eile raamatukogust koju suusatades tuli väike mõte, et pikendaks oma kodu teekonda. Mõeldes, mööda läinud päevale ja üldse siis pühenduda nati hämarduvale loodusele metsas. Kena kuu reisikaaslaseks ning maastik, mis muutis teekonna eriliseks. Mitmed karjaaiad läbitud ja tee ääres olevad lumevallid ületatud. Liikusin jälle sellistes kohtades, kus ma suvel üldse ei käi. Kaifisin üksi olemist täie rinnaga, kohati küll koera haugatus unise metsatalu rahva uudishimulikuks tegi, et viitsiti ukse peale piiluma tulla, et mida koer nii haugub. Vahel mõtlen sellistes olukordades, et mida küll inimesed arvavad, et kes siuksel ajal ja veel suuskadel. Ma ise kaifin, kuna vähesed teavad, et ma eelistan radadele rajatuid paiku suusatamiseks. Lumi kannab v.a. eelmine nädal värskelt sadanud lumi moodustab pehme kihi, aga õnneks ei takista see liiklemast.

Koju jõudnud, avasin uuesti arvuti, kuna raamatukogus jäi programmi laadimine pooleli, et jätkata. Ja siis mõtlesin,et panen nüüd hobused ka sisse.

Oh ja ah, mis teha, neid kelle pärast ma välja tulin enam aias polnud. Käisin siin ja seal vilistasin, hüüdsin olulisi hopse nimepidi, aga ei kippu ega kõppu. Vaikus mis vaikus, ainult särav valge täiskuu paistmas. Tagasi tuppa jõudes, mainisin, et ega nad kaugele lähe. Tulevad tagasi `= ütlesin lastele, kuna Farmer koristas lähedal olevatelt põldudelt eelmine aasta silorullid ära, siis pole hobustel enam kuhugi laiama minna, et võõrast varast ampsu võtta (eelnevatel aastatel arvasid,et kõik kuuluvad neile ja igalt poolt on lubatud maitsmiseks võtta).

Ega mul suurt und ei saanud, ikka mure ja iga natukese aja tagant käisin vaatamas, kas on tagasi. Selline tunne nagu ootaks kallimat pikalt teekonnalt. Ühel hetkel kui hakkas jube kobin, siis lastega virgusime ja ma kiirustasin kohe õue vaatama. Oi olidki tagasi. Riided selga kiiresti ja õue ning panime kohe sisse. Eks nälga ajas koju, kohe teadsid kust süüa saab. Meie õnneks on see suur lumi kasuks tulnud, hobused eelistavad liikuda teedel. Oletan, et käisid öömatkal... lihtsalt äge

Sõbrapäevaks kõikidele headele Sõpradele

Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!

Kena Sõbrapäeva, sel kargel talvisel veebruarikuul.

Elupuu talu Ratsamatkad

Kas külm on kimbutamas?

Päike, krõbe külm ning kerge tuuleõhk puuoksi liigutamas. Mulle meeldib, kui puuduvad sademed. Lumi kannab suuski peal, täna ma küll suusatama ei jõudnud.
Hobused jõudsid veel teha oma nalja. Otsustasid kambakesi jooksuralli metsa teha. Lastel oli tegemist, et neid kätte saada. Kuid õnneks on neilgi omad nipid tekkinud, kuidas hobustega ilma sadulata tagasi koju tulla. Keda peab karjajuhiks võtma, siis saab karja vabalt koju tagasi.

Huvitav, kuhu jäävad tarkade ilma ennustajate varane kevad?

Minu tähele panekud varasematest aastatest on selline, et kui lund jagub jõuludeks on seda ka veebruaris. Ilmad veebruaris eeldavad minu jaoks ettearvamatust ja temp. kõikumisi külmalainetel kõige rohkem.

Lasin hobused ka ainult mõneks tunniks õue tuulduma, ega isegi taha tuule ja tuisu ning -11 kraadise pakasega õues olla. Kus tuul riietest läbi puhub.

Lakukivi ümber on pidev sõelumine. Kõige rohkem tarbivad seda trakeenid mõnuga. Imestan, et meeldib teravast lõhnast ja maitsest hoolimatta. Eks selle koostisse kuulub veel söödasiirup, mis teeb sel maitse vastupandamatult vastuvõetavaks.

Väsinud olemine.

Oh jah, olles tagasi Raikkülast suuskadega. Kirun ennast vaikselt, et ei märganud enne kodunt välja minnes kohvi juua. Kolme km pärast langes vererõhk madalale lisaks sellele veel veresuhkru tase. Sellises olukorras tekitab iga liigutus meeletut vastumeelsust edasi liikuda. Alati tuletan enesele sisenduse teel meelde, et mida teha. Tagasi võtta hoogsalt tempolt, rahulikumale. Jah, kuid ma seda head tempot täna ei saavutanud, kui ikka organismis väike probleem, siis ikka seda õiget suusataja tempot ülesse ei kruvi. Enne kui välja läksin oleksin pidanud ka tarbima vedelikku.

Higistama võttis, riided olid seljas läbi märjad, muidu tavaliselt on nii, et kui ma suusatan pikki maid, siis pole mul probleeme. Isegi kui ringiga suusatamast tagasi olen olnud, ei ole ma üldse higinegi.

No nii, viisin siis hobustele selle lakukivi, oii igal juhul hobuste maitse ei peta. Minu maitse ka mitte, naabrinaisele lubasin, et kahju kohe hobustele viia, maitseks ise iga päev keelega sellest kivist. Andsin ka lastele proovida. Lastele meeldis ka.Igal juhul asjaline värk hobustele mõeldud. Horselyx on mõeldud hobustele, kes köhivad, vaatan, kas aitab. Katsetan, ega mu hobused eriti köhi, aga ikka kui üks köhatus on, siis olen juba mures. Las siis olla, nende jaoks.

Mõnus õhtutund...

...oeh kiire päev selja taga. Käisin Aadega kohalikus saekaatris saepuru toomas. Allapanuks kasutan heina ja saepuru, kui kuskilt veel suvivilja põhku saaks, siis oleks in. See selleks, aga nüüd on nii mõnus mõnuleda soojas toas arvuti taga ja siis varsti pugeda põhku.

Ahjud veel köevad, varsti saab ühe kinni panna.

Homme saan siis mentooliga lakukivi kätte (köhivatele hobustele) katsetan, kas mõikab. Mul paar hobust köhatavad, siis mõtlesin, et proovin; tellisin selle Hiven OY müügiagendi kaudu. Homme saan kätte.

Olen vaadanud, et pean hakkama kapju värkima, osadel hopisdel on pikaks kasvanud. Siis enne vaktsineerimist seisab eest kahekordne ussikuur kõigile. Kahe nädalase intervalliga. Kolmele hobusele vaja teha võistlus määruse järgi vaktsineerimine, et saada hobusele võistlus litsents. Oh jah, kus on alles nõudmised, igale asjale ju vaja veel rahasid kulutada.

Võrratu ilm.

Päike, tuule vaikus, sätendav lumi ning karjamaal kari päikse vanni võtvaid hobuseid. Igal hobusel oma asend, mida siis päikse käes soojendatakse. Nii armsad, keegi ei tegele söömisega, isegi minu ilmumisel karjamaale ei liiguta peadki. Vaid silmanurgast keeratakse pead korra ja siis jätkatakse seda kallist monumendi kuju.

Kujutlen endamisi, et mida see nende selline päiksevanni võtmine neile tähendab. Ka mulle meeldib veebruarikuu, siis käib päike kõrgelt ja soojendab nii mõnusalt läbi talve riiete.

Kuigi ööd on külmad ja teine kord varahommikul võivad miinus kraadid tõusta -15 -ni ja isegi vaat, et rohkemgi.

Kaunis on hommik, kaunis on maa, kaunis on loodus kauniks teeb kõik, mis meie ümber...