Jänesehaagid või slaalom suusatamine...?

Nii, nii kenad ilmad tõid ka meie väikse Gerli meile. Aktiivne tegevus jälle lahti. Hetkel me ei näe telkust olulisi kanaleid, siis ei see meid häiri. Oluline on, et hobustel oleks sööt sama ka endal. Lastel on huvi rohkem suusatamisele pühendada. Vähemalt eile käisid 3 km kaugusel poes, aga tagasi teel otsustasid Aade ja Joel, Gerlile oma koolimaja tutvustada.

Ma ise imestasin, et kuhu lapsed jäävad, pidime ju trenni tegema minema. Vahe peal sai söök valmis ja selleks ajaks ka lapsed saabusid. Meil on võimsam trenn, kui alguses lapsed suusatasid, siis veel tunni ajane ratsutamine. Meil ei ole praegu võimalust kasutada platsi, siis teeme oma tunni ajase trenni, saani sõiduringil. Lumel moodustav koorik ei ole hea hobuse jaldadele, nii ongi et me kappame siis külavahel.

Üks hea asi, mille üle on hea meel, et saab lihtsamalt hobuseid joota.

Täna tegid Anete ja Gerli kaks korda trenni. Hommikul teades, et Gerlile tullakse kella 12 järgi sai siis oma ring ära teha. Galopiga oli nii, et Anete kes Testemonaga ees, kelle sammu ei anna võrrelda poni omaga. Muutub taga olijatele galopp pigem kihutamiseks, kuid see pole meie eesmärk, et hobuseid märjaks ajada.

Ma ise käisin suusatamas ja tegin ka korraliku ringi, vahe peal põikasin Sokkel OÜ kuuluvast paekarjäärist läbi. Proovisin alla lasta, ägeeee .... lahe. Mõtlesin naljaviluks sellist mõtet, oleks hea, kui Sokkel OÜ omanik ise oleks nägemas, kuidas ma jälgi tegin lisaks jänese jälgedele. Teades, et kaevanduse pooldajaks on meie maakona maavarade peaspetsialist Raul Aalde. Oiii kuidas oleks tahtnud näha nende nägusid, kui ma oma hulljulgust iseendale demonstreerisin. Suusatamine on in... lahe. Saab sinna, kuhu praegu raske lume ja läbipääsmatu maastiku tõttu hobusega ei pääse.

Need huvi pakkuvad paigad Raikküla ja Lipa ümbruses sai siis üle kaetud.

On alles huvitav elu.

Elu saab olla nii huvitav, kui me ise selle teeme. Kui meid ümbritsev mõnus tutvus - sõprus ringkond, kes aeg - ajalt tunnevad huvi, kuidas ikka meil läheb ja külas käivad ikka ellu nagu päikese kaasa toonud.

Inimene on sotsiaalne olend; ei saa ju väita vastupidist, et ei ole.

Nädala alguses olles mure vaevas, siis nüüd ainult naeran, kuna jootmine muutus lihtsamaks. Saab otse kaevu juurest kraanist vedada enam ei pea majast vedama. Ja nüüd ainult imestan, kuidas Päss ainult tahaks oma kaoja pange poetada. Mul läheb iga päev jootmine pooleks tõrjumisega. Pässul nahk sügeleb, siis arvab, et kui ta veel panges saaks oma nahka nati leotada, oleks see talle vast mõnuks = (mõtlen mina hobuse keha keelt mõistes ehk siis oma arusaamise keelde tõlkida). ... aga pange pugeda ühel suurel hobusel nõuaks nagu kaamelil nõela silmast läbi pugemist. Nii ongi, et veel lust ja lillepidu, seda enam kui ma veel karjamaal viibin, on ta veel tähtsust täis julgeb hambaid näidata Teebale ja Teelele, et neid siis teatud keha märkidega seletamatult eemale peletada.

Herta on lahe hobuse kuju, üks õhtu ponisid sisse pannes tahtis Herta koos ponidega lauta minna ja nüüd saabki ta iga päev oma tahtmist laudas öö veeta. Mis teda sinna viib, on meie pisi hobu, kes pesamuna Amanda, kellesse on Herta sügava südame sopini kiindunud. Pidades teda oma lapseks. Kuigi see laps hakkab juba täis ealiseks saama, ei ole Herta enesele aru andnud, et ei pea olema talle ema eest. Mis teha, kui hobune on olnud 6 aastat üksi, siis oma igatsust jagada mõne poni näol ongi see, mis tema mälestustes esile tuleb. Kuus aastat tagasi oli tal varss, mille ta pidi jätma oma vanasse kodusse. Ja see tekitab temas selle vana aja igatsuse.

Meie võrratu Tutt - Saba.

Kassi - või jänese või jälle vastupidi...

Minu maitse järgi algas Hiina kalendri järgi jänese aasta. Ma pean jänestest lugu, vahe peal räägiti, et metsjäneseid on vähemuses ja ma eelistan jääda nende poolele. Kass sümboliseerib minu jaoks kiskjat ja neid võttes on piisavalt palju. Kui vaadata loomakaitse seisukoha pealt on hoiukodudesse ja varjupaikadesse toodud enamuses koduta kasse. Ma ei viitsi statistikat vaadata. Kuigi on teada ja veterinaaride poolt tunnustatud seisukohti ( ma ise pooldan sama), kastratsioone (isastele) ja steriliseerimist (emastele). Olen kasvanud kodus, kus põeti kassi hullust ja mina see läbi kaotasin palju eksootilisi loomi nende murdjaliku iseloomu tõttu. Teine probleem, kui neid saab palju, kui materiaalsed vahendid lubavad kaob igasugune kontroll ka tervisliku seisundi üle. Tekivad soovimatud suguluspaaritused, mille tagajärjeks on ebardliku väärarengutega järglased. Olen ise kogenud ka välisparasiitide massilist rünnet.

Isas kassid on ühed kes armastavad külakorda käia, vaadata mis teeb naabertalu kass, kokkupuuted metsloomadega tihedad, seoses pikkade vahemaade läbimisega.

Mõtlen välisparasiite ehk kirpude majja toomist, metsloomade seas tuntud kärntõve edasikandmist ja põdemist, mis lõpevad kahjuks traagiliselt suurte haigusjuhtumitega.

Ma ise ei talu kirpude hammustust, piisab ühe kirbu märkamatu piste, olen ma üleni kuplaid täis. Olen allergiline. Ma olen indikaatoriks, kodudesse, kus peetakse koeri ja kasse tubaselt ja kellel ka neid karvades pesitsevad.

Ma ei taha halvustada kassi pidamist, vaid lihtsalt tahan panna südamele, et iga loom olgu siiski armastusega soetatud, siis on sellest rohkem rõõmu ja kasu kõigile.

Minu jaoks kehtib selline aforism indiaanlastelt*kui sa armastad mind siis armastad mu koera*. Lugu pean nendest, kes ka oma loomadest peavad lugu.

Ma ise kassi ei pea, ei ole siiani üle saanud kirpude poolt puremisi ja see ongi üks põhjus miks ma enesele kassi pole soetanud. Kiire paljunemine ja murdjalik iseloom. Kõik muidugi ei ole, aga ma ikka nendest eriti suurt vaimustust ei tunne. Vabandan lugejate ees, et selline tõsise sisuga kirjutis sai.

Küünlapäev.

http://www.miksike.ee/docs/lisa/pidu/kuunlapaev/knlapev.htm kogu info küünlapäeva kohta. Kõige rohkem huvitab ilmaennustus küünlapäeva kohta.

Ilmaended moodustavad küünlapäeval nagu tõnisepäevalgi (17. jaanuaril) ligemale poole uskumustest ja kommetest. Päikesepaistelise küünlapäeva järgi loodetakse head heinaaega, soodsat rukkiõitsemise ja -kasvu aega, ehkki on ka vastupidiseid teateid: lumesadu ennustab head viljasaaki. Halb enne on küünlapäeva sulal. Sula ilm ennustab külma kevadet. Tuntud on vanasõna: “Saab küünlapäeval härg räästa alt juua, ei saa kukk maarjapäeval nokkagi kasta.”...

Kergendus.

Olin kolm päeva juba mures. Muretsemiseks andis põhjust Pässu. Kelle tervist jälgisin mitu päeva. Õnneks täna selgus, et kõik on ok. Tegutsesin kaevu ja karjamaa vahet vee vedamisega, kus siis nägin, et Päss nautis minu tähelepanu, igal pool mul kannul kõmpides ja siis aeg ajalt oma pead mu õlale nõjatades. Vahe peal üritas veepange vallutada, et sinna kapju likku panna. Ütlesingi, ah et sul oli vaja tähelepanu.

Homme pean ostma silmatilku, Pässut on keegi silmast hammustanud ja siis vaja talle antibiootikum silmatilgad osta. Siis paistetust alandavat geeli. Vahel vaja paistetusi sisse määrida, et paistetust alandada. Juhtub, et keegi kas hammustab ja tekib verevalum. Nahaalune kude on paksenenud ja peale poole tursunud.

Selle aastal võtan nõuks, et peab varju alla ehitama mõned boksid. Ei saa reaalselt pidada kõiki koos vabalt. Minu omad kipuvad ikka liiga tegema. Õnneks ei tee nad iga päeva, aga juhtub ikka,et mõni päev kellegil nägu jälle kriim.

Herta on saanud karja juhi rolli. Kari tahab temaga koos käia. Hobused said täna korra välja ja käisid omapead Lipa külas väljas ära. Õnneks leidsid,et parem on ikka kodus karjamaal olla. Kes aia lõhkus oli suslik Amanda, kes alul mõtles meiega kaasa tulla heina tooma, kuid siis ühel hetkel mõtles ringi ja kappas tagasi ning aiast läbi karja juurde.

Mul endal jalad löövad tuld, eilne suusatamine ja täna üle poole päeva jalgadel tammutud on jalad all ära väsitanud.

Veebruarikuu.

Eile suusatasin paraja portsu maad maha, et uurida metsloomade elu nati kaugemal, kui kodu ümbruses. Ilvese asurkond on muutnud elupaiku. Mööda minnes külastasin metsloomade söötmiskohta. Liikumine loomade poolt on väga aktiivne. Metsa sisenesin Väiksema sihist - jõudes välja Härma (Ärma) talu maadele.

Silma hakkas kohati rebase visiiti tähistavaid kollaseid plekke lumevallidel.

Avastasin põtrade mõnusa elutsemiskoha. Värskete ja vanade magamiskohtade järgi oletasin, kohalikku niitu asutab nelja liikmeline noorte põtrade seltskond, rajad, söödud männikultuuride järgi. Lootsin näha, kuid oletan suuskade heli peletas lähedal olevasse tihedasse metsa varjuma.

Kaifimist vääris Hundilundi nimetuse alla koondatud hoiuala niisket maastiku. Seekord tänasin, et lume peal vett polnud. Suvi läbi on see teatud ala vee all. Nimetatud on seda rohkem sooheinamaaks. Ühel ajal õitsevad seal I ja II kaitsekategooria alused orhideed.

Jänestel on pulmad, kõik kohad on jälgi täis.

Ilveste arvukus on õnneks jäänud stabiilseks. Püsivatesse numbritesse, tundub, et eelmisel aastal on toonud ema ilves ühe kutsika. Ja sellega tehakse siis söögiretki.

Paaril korral trehvasin ikka mõnusalt suure mõõtmelisi metsakiisu jälgi ( isasloomale kuuluvad). Lõplikult kokkuvõttes sain ma vähemalt teada, et 15 km distantsi läbimisel 6 ilvese olemas olu ( liikumine - tegutsemine). Võib öelda, et mu suusatamine oli väga edukas.