Veebruarikuu.

Eile suusatasin paraja portsu maad maha, et uurida metsloomade elu nati kaugemal, kui kodu ümbruses. Ilvese asurkond on muutnud elupaiku. Mööda minnes külastasin metsloomade söötmiskohta. Liikumine loomade poolt on väga aktiivne. Metsa sisenesin Väiksema sihist - jõudes välja Härma (Ärma) talu maadele.

Silma hakkas kohati rebase visiiti tähistavaid kollaseid plekke lumevallidel.

Avastasin põtrade mõnusa elutsemiskoha. Värskete ja vanade magamiskohtade järgi oletasin, kohalikku niitu asutab nelja liikmeline noorte põtrade seltskond, rajad, söödud männikultuuride järgi. Lootsin näha, kuid oletan suuskade heli peletas lähedal olevasse tihedasse metsa varjuma.

Kaifimist vääris Hundilundi nimetuse alla koondatud hoiuala niisket maastiku. Seekord tänasin, et lume peal vett polnud. Suvi läbi on see teatud ala vee all. Nimetatud on seda rohkem sooheinamaaks. Ühel ajal õitsevad seal I ja II kaitsekategooria alused orhideed.

Jänestel on pulmad, kõik kohad on jälgi täis.

Ilveste arvukus on õnneks jäänud stabiilseks. Püsivatesse numbritesse, tundub, et eelmisel aastal on toonud ema ilves ühe kutsika. Ja sellega tehakse siis söögiretki.

Paaril korral trehvasin ikka mõnusalt suure mõõtmelisi metsakiisu jälgi ( isasloomale kuuluvad). Lõplikult kokkuvõttes sain ma vähemalt teada, et 15 km distantsi läbimisel 6 ilvese olemas olu ( liikumine - tegutsemine). Võib öelda, et mu suusatamine oli väga edukas.

Kas viimane jaanuarikuu päev.

Homsest juba veebruar. See kuu meeldib mulle kõige rohkem, kui päike kõrgemalt käib. Selle nädala ilmaprognoosiks anti sula. Nii lahe, hommikuti saab suusatamas käia. Lumi kannab peal, ainult kahju tunnen, et kitsedel ja raskematel loomadel on raske enese lume peal hoidmisega.

Vaatasin, et Pässul oli tekkinud veritsev haavand silma lau peal. Pean seda tohterdama. Olen natuke pahan, teadmata, kes talle on hambaid näidanud.

Mõni aeg tagasi oli mul tahe osta eesti tõugu täkk. Kuid tuli järsku pakkumine kahele ühe hinnaga. Hea küll, lubasin oma kindla sõnaga ja tavaliselt ma nii ka teen, aga asi läks kummaliseks, et mind mõisteti valesti ja hakati juba kummaliselt peale suruma. Vestluse käigus püüdsin hobuse omanikule selgitada, millal ma saaks järgi tulla. Tema soovis juba varem. Kuna oli tulemas pikk kooli nädal kahe eksamiga, mainisin veel teist korda seda.

Põhjus lihtne, kui ma ise olen kodust ära ei võta ma kunagi võõraid loomi. Mul on majas kolm mära, kes nimelt võõraste loomade puhul hakkavad aiast välja lõhkuma ja palju pahandust suudavad ära teha. Lapsed jääksid hätta selles olukorras. Ma ei taha, et lastel oleks selliseid hulle jamasid, kus võib asi õnnetusega juhtuda.Kui korraga kari küla peal helistatakse kohe ju mulle ja siis minulegi omaette stressi tekitav ebamugavus. Kusjuures mul puudub isiklik transa, siis pääsemine Tartust ei olegi nii kerge.

Peab elu olu vastama nii nagu enne, kui ma ka ise kodus oleksin.

Nii oligi, et minu mõistmine muutus selliseks arusaamiseks, hobuste omanik oli ise stressis ( 30 hobust ei ole nalja asi pidada ühel naisel= visata iga päev sõnnikut). Ja ei andnud enam aru, mida ta lõpuks tahtis.

Mina rasketes olukordades ennemini peidan oma probleemi ja püüan leida rahulikult asjale lahenduse. Ma ei mäleta, et ma oleks kellegile niimoodi miskit kaela tahtnud määrida. Helistades tunnis mitu korda jne.

Hobused ja stress.

Kuidas hobused taluvad stressi?

Ega nad talugi, aga saavad aru, et midagi on nende poolt valesti tehtud. Alati, kui mõni noortest hobustest on aia katki teinud. Saab mingi muudatus hobustele korraldatud, mis neile mitte eriti ei meeldi.

Miks on neile vahel vaja stressi?

Halva käitumise eest, tavaliselt peab halvasti käitunud loomale lähenema sellise mõtte viisiga, et mitte tunnustada halba käitumist, siis see juurdub. Hobuste puhul kehtib reegel, iga halb asi mida vältida soovime on ignoreerimine.

Kasvatasin poni Katariinal enda juuresolekul teiste hobuset klobimise selliselt. Kui läksin kaera jagama, siis oli Kati alati esimene, kes kohe kaerakünast sööma asus ja teised minema ajas. Suutis ennast hirmuäratavaks muuta. Olen märganud, et need hobused kes on oma majas sündinud, on tegelikult üle kõikidest.

Jätkan ... alati söötma minnes ajasin Kati eemale ja lasin siis tõrjutud hobused sööma. Kati peletasin eemale. Umbes nädal võttis selline asi aega, siis kui ma läksin aeda, läks ise juba eemale tegi näo, et on maailma kõige õnnetum poni.

Kellest ei hoolita= õppis uue teema, et tõmmata enesele tähelepanu. Eks siis kui hakkas ilusti käituma sai ta koos teistega sööma lastud.

Plahvatuslik idee.

Olen mõelnud, kirjutada kokkupuuteid loomarstidest ja nende kogemuste omandamisest oma elus. Täna ma lihtsalt jagan oma ideed = idee on lahe,aga kas jätkub püsivust ja tahtejõudu. Loomad ja nende tervis on ikka nagu perekeskne teema ajast aega olnud. Olgu need siis koerad, kassid või suuremat sorti hobused või lehmad, muudest pudulojustest rääkimata.

Loomaarstiks saanud inimestel on oma elukäik ja kokkupuude loomaderaviga = kõik on saanud alguse lapsepõlvest. Tahe aidata looma vajadusest, et see elaks, kuni elulõpuni.

Minu üheks lemmikraamatuks on saanud James Herriot, kuulus inglise kirjanik, kes oma algus aastad töötas loomaarstina, kes siis hiljem osanud, värvikalt oma sõnaosavusega panna loomaarsti praktikast kaante vahele.

Teine kes meil Eestis sellise teoga on hakkama saanud,Tiina Toomet. Kelle kliinikus on mul olnud au töötada ja praktiseerida, esimese abilisena, kui Eesti esimeses erapraksises. Kogeda sellise inimese kõrval isikliku kliiniku algus teed ja kujunemist. Elada pere keskel, kelle abikaasa Vallo Toomet tuntud, **Äripäeva** toimetaja. Ühtepidi on mul siiras tänu, Tiinale. Kokkupuuted erinevate loomaarstidega - rahvusvaheliselt.

Ka minu suguvõsas on olnud edukaid loomaarste, üheks oli mu isa-isa Arkadi Ojavee. Kõrge vanaduseni teenindas oma ümbruskonnas loomapidajaid.

Meenub mul kirjavahetus vanaisaga, kellelt sain tihti nõuandeid või mõtteid ta enda kogemustest loomade ravimisel.

Siia nendele ridadele ei suudaks ma kõike mahutada, sest loomaarsti nimekiri saaks üpris pikk ja igaühe eluloo juurde pikalt peatuma jääks muudaks mu blogi lihtsalt suureks juturaamatuks, mida lihtsalt enam ei viitsita lugeda.

Maale omane elustiil.

Põlised maainimesed järgivad loodust ja loodusseadusi. Liikudes selles ühtses harmoonias annab oma mõnusa kulgemise, kui neid seadusi aktsepteerida. Mulle endale meeldib ja raskused teeb kergemaks võttes elu ette nägemisena.

Väga lihtne näide, kunagi ei saa teha heina vihmase ilmaga (silo tegemisest ei räägi).

Mulle meeldib vedada sööta hea mõnusa ilmaga, kui ei ole sadu ega tuisku. See aasta on see seaduspärasus hästi töötanud. Jälgides uudistes ilmaprognoose, siis saab ka vastavalt vajadusele veo töid teha. Kõiki asju rahulikult teha, mulle ei meeldi rabelemine ja närveerimine. Siis kui miski veel viltu kisub veel endast välja minna, kui selleks tõelist põhjust pole.

Tegelikkuses olen ma selline, et kui miski juhtub, siis põen pikalt ja kõike endasse. Räägin asjadest alati siis, kui ebameeldivast situatsioonist mingi aeg on möödas.

Kas või eelmine aasta kaevu kukkunud hobuse teema hirmutas mind isegi ajalehes artikleid lugemast. Minu jaoks oli see sokk, ehmatus mitut liiki segadust ning arusaamatusi korraga. Õnneks aitas paljuski kaasa töökaaslastega rääkimine.

Loodus, ilm ja hobuste kummalised käitumised.

Tänane ilm talviselt kena, päike paistis soojendavalt, sellised päikesed tekitavad hobustes juba kevadist elevust. Kappavad sellises kohas, kus on rajad juba sisse tallatud. Metsik kihutamine ja üksteise taga ajamine ning sügamine annab märku, et kevad ei ole enam kaugel. Üle tuleb veel elada veebruarikuu ilmad.

Kahju on metsloomadest, kelle jaoks terav sõrg mitmekihilisest lumest läbi vajub ja siis juba kõhuni lumes sumavad. Ainus, kes hetkel metsloomadest head meelt tunnevad on metsajänkud, rebased ja muud karvased, kes on väiksema mõõtelised.

Mets kubiseb loomajälgedest, mis sellest, et eile tuiskas värsket lund ei pane see kedagi ennast peitma vaid pigem tühi kõht ja sügav lumi ajab metsloomi rohkem sellisesse kohta, kus saaks pikali visata.

Super, täna vedasin kolm rulli silost ära. Vaadates alles olevaid rulle, siis peaks selle kogusega see aasta toime tulema.

Pean veel järgmine kuu kaera ostma, hobustel on tulemas karvavahetuse aeg, siis tuleb pöörata tähelepanu ka lisamineraalide lisamiseks söödale. Tavaliselt teen seda koos kaeraga. Oluline mineraal on se-e min vitamiinide olemas olu söödas.

Nädal aega koolis.

Ühte teist ka korda saadetud kooliasjades. Ühtepidi koolis käimine on pingega, sinna minek, ega ma eriti ei viitsi, aga olles ühe kohustuse enesele võtnud, siis peab ka selle täide viima. Magusam on siis, kui asi on lõpetamiseni jõudnud. Õnneks on neid eksameid vähe, mida vaja veel teha. Kirjalikest töödest on vaja teha saksa keele sõnad.
Täna tegid mu kabjalised meeldiva üllatuse, panid jälle väikse seltskonnaga ajama, kuid oma jõudude ja mõistusega tulid ise tagasi. Herta juhtis, ainult imetlen teda. Tal on tekkinud karjajuhi mentaliteet.

Määrasin silo kvaliteeti. Hea lõhnaga silo meenutab meelõhna ja maitset, nii et mind ennastki paneb seda maitsma. Ühes rulli põhjas on sattunud varesputk ja silo sisaldab hapukat, kibedat maitset ning hobused seda ei taha.

Homme peab siis vedama sööta. Täna teen heinaveo.