Homsest juba veebruar. See kuu meeldib mulle kõige rohkem, kui päike kõrgemalt käib. Selle nädala ilmaprognoosiks anti sula. Nii lahe, hommikuti saab suusatamas käia. Lumi kannab peal, ainult kahju tunnen, et kitsedel ja raskematel loomadel on raske enese lume peal hoidmisega.
Vaatasin, et Pässul oli tekkinud veritsev haavand silma lau peal. Pean seda tohterdama. Olen natuke pahan, teadmata, kes talle on hambaid näidanud.
Mõni aeg tagasi oli mul tahe osta eesti tõugu täkk. Kuid tuli järsku pakkumine kahele ühe hinnaga. Hea küll, lubasin oma kindla sõnaga ja tavaliselt ma nii ka teen, aga asi läks kummaliseks, et mind mõisteti valesti ja hakati juba kummaliselt peale suruma. Vestluse käigus püüdsin hobuse omanikule selgitada, millal ma saaks järgi tulla. Tema soovis juba varem. Kuna oli tulemas pikk kooli nädal kahe eksamiga, mainisin veel teist korda seda.
Põhjus lihtne, kui ma ise olen kodust ära ei võta ma kunagi võõraid loomi. Mul on majas kolm mära, kes nimelt võõraste loomade puhul hakkavad aiast välja lõhkuma ja palju pahandust suudavad ära teha. Lapsed jääksid hätta selles olukorras. Ma ei taha, et lastel oleks selliseid hulle jamasid, kus võib asi õnnetusega juhtuda.Kui korraga kari küla peal helistatakse kohe ju mulle ja siis minulegi omaette stressi tekitav ebamugavus. Kusjuures mul puudub isiklik transa, siis pääsemine Tartust ei olegi nii kerge.
Peab elu olu vastama nii nagu enne, kui ma ka ise kodus oleksin.
Nii oligi, et minu mõistmine muutus selliseks arusaamiseks, hobuste omanik oli ise stressis ( 30 hobust ei ole nalja asi pidada ühel naisel= visata iga päev sõnnikut). Ja ei andnud enam aru, mida ta lõpuks tahtis.
Mina rasketes olukordades ennemini peidan oma probleemi ja püüan leida rahulikult asjale lahenduse. Ma ei mäleta, et ma oleks kellegile niimoodi miskit kaela tahtnud määrida. Helistades tunnis mitu korda jne.