Hobused ja stress.

Kuidas hobused taluvad stressi?

Ega nad talugi, aga saavad aru, et midagi on nende poolt valesti tehtud. Alati, kui mõni noortest hobustest on aia katki teinud. Saab mingi muudatus hobustele korraldatud, mis neile mitte eriti ei meeldi.

Miks on neile vahel vaja stressi?

Halva käitumise eest, tavaliselt peab halvasti käitunud loomale lähenema sellise mõtte viisiga, et mitte tunnustada halba käitumist, siis see juurdub. Hobuste puhul kehtib reegel, iga halb asi mida vältida soovime on ignoreerimine.

Kasvatasin poni Katariinal enda juuresolekul teiste hobuset klobimise selliselt. Kui läksin kaera jagama, siis oli Kati alati esimene, kes kohe kaerakünast sööma asus ja teised minema ajas. Suutis ennast hirmuäratavaks muuta. Olen märganud, et need hobused kes on oma majas sündinud, on tegelikult üle kõikidest.

Jätkan ... alati söötma minnes ajasin Kati eemale ja lasin siis tõrjutud hobused sööma. Kati peletasin eemale. Umbes nädal võttis selline asi aega, siis kui ma läksin aeda, läks ise juba eemale tegi näo, et on maailma kõige õnnetum poni.

Kellest ei hoolita= õppis uue teema, et tõmmata enesele tähelepanu. Eks siis kui hakkas ilusti käituma sai ta koos teistega sööma lastud.

Plahvatuslik idee.

Olen mõelnud, kirjutada kokkupuuteid loomarstidest ja nende kogemuste omandamisest oma elus. Täna ma lihtsalt jagan oma ideed = idee on lahe,aga kas jätkub püsivust ja tahtejõudu. Loomad ja nende tervis on ikka nagu perekeskne teema ajast aega olnud. Olgu need siis koerad, kassid või suuremat sorti hobused või lehmad, muudest pudulojustest rääkimata.

Loomaarstiks saanud inimestel on oma elukäik ja kokkupuude loomaderaviga = kõik on saanud alguse lapsepõlvest. Tahe aidata looma vajadusest, et see elaks, kuni elulõpuni.

Minu üheks lemmikraamatuks on saanud James Herriot, kuulus inglise kirjanik, kes oma algus aastad töötas loomaarstina, kes siis hiljem osanud, värvikalt oma sõnaosavusega panna loomaarsti praktikast kaante vahele.

Teine kes meil Eestis sellise teoga on hakkama saanud,Tiina Toomet. Kelle kliinikus on mul olnud au töötada ja praktiseerida, esimese abilisena, kui Eesti esimeses erapraksises. Kogeda sellise inimese kõrval isikliku kliiniku algus teed ja kujunemist. Elada pere keskel, kelle abikaasa Vallo Toomet tuntud, **Äripäeva** toimetaja. Ühtepidi on mul siiras tänu, Tiinale. Kokkupuuted erinevate loomaarstidega - rahvusvaheliselt.

Ka minu suguvõsas on olnud edukaid loomaarste, üheks oli mu isa-isa Arkadi Ojavee. Kõrge vanaduseni teenindas oma ümbruskonnas loomapidajaid.

Meenub mul kirjavahetus vanaisaga, kellelt sain tihti nõuandeid või mõtteid ta enda kogemustest loomade ravimisel.

Siia nendele ridadele ei suudaks ma kõike mahutada, sest loomaarsti nimekiri saaks üpris pikk ja igaühe eluloo juurde pikalt peatuma jääks muudaks mu blogi lihtsalt suureks juturaamatuks, mida lihtsalt enam ei viitsita lugeda.

Maale omane elustiil.

Põlised maainimesed järgivad loodust ja loodusseadusi. Liikudes selles ühtses harmoonias annab oma mõnusa kulgemise, kui neid seadusi aktsepteerida. Mulle endale meeldib ja raskused teeb kergemaks võttes elu ette nägemisena.

Väga lihtne näide, kunagi ei saa teha heina vihmase ilmaga (silo tegemisest ei räägi).

Mulle meeldib vedada sööta hea mõnusa ilmaga, kui ei ole sadu ega tuisku. See aasta on see seaduspärasus hästi töötanud. Jälgides uudistes ilmaprognoose, siis saab ka vastavalt vajadusele veo töid teha. Kõiki asju rahulikult teha, mulle ei meeldi rabelemine ja närveerimine. Siis kui miski veel viltu kisub veel endast välja minna, kui selleks tõelist põhjust pole.

Tegelikkuses olen ma selline, et kui miski juhtub, siis põen pikalt ja kõike endasse. Räägin asjadest alati siis, kui ebameeldivast situatsioonist mingi aeg on möödas.

Kas või eelmine aasta kaevu kukkunud hobuse teema hirmutas mind isegi ajalehes artikleid lugemast. Minu jaoks oli see sokk, ehmatus mitut liiki segadust ning arusaamatusi korraga. Õnneks aitas paljuski kaasa töökaaslastega rääkimine.

Loodus, ilm ja hobuste kummalised käitumised.

Tänane ilm talviselt kena, päike paistis soojendavalt, sellised päikesed tekitavad hobustes juba kevadist elevust. Kappavad sellises kohas, kus on rajad juba sisse tallatud. Metsik kihutamine ja üksteise taga ajamine ning sügamine annab märku, et kevad ei ole enam kaugel. Üle tuleb veel elada veebruarikuu ilmad.

Kahju on metsloomadest, kelle jaoks terav sõrg mitmekihilisest lumest läbi vajub ja siis juba kõhuni lumes sumavad. Ainus, kes hetkel metsloomadest head meelt tunnevad on metsajänkud, rebased ja muud karvased, kes on väiksema mõõtelised.

Mets kubiseb loomajälgedest, mis sellest, et eile tuiskas värsket lund ei pane see kedagi ennast peitma vaid pigem tühi kõht ja sügav lumi ajab metsloomi rohkem sellisesse kohta, kus saaks pikali visata.

Super, täna vedasin kolm rulli silost ära. Vaadates alles olevaid rulle, siis peaks selle kogusega see aasta toime tulema.

Pean veel järgmine kuu kaera ostma, hobustel on tulemas karvavahetuse aeg, siis tuleb pöörata tähelepanu ka lisamineraalide lisamiseks söödale. Tavaliselt teen seda koos kaeraga. Oluline mineraal on se-e min vitamiinide olemas olu söödas.

Nädal aega koolis.

Ühte teist ka korda saadetud kooliasjades. Ühtepidi koolis käimine on pingega, sinna minek, ega ma eriti ei viitsi, aga olles ühe kohustuse enesele võtnud, siis peab ka selle täide viima. Magusam on siis, kui asi on lõpetamiseni jõudnud. Õnneks on neid eksameid vähe, mida vaja veel teha. Kirjalikest töödest on vaja teha saksa keele sõnad.
Täna tegid mu kabjalised meeldiva üllatuse, panid jälle väikse seltskonnaga ajama, kuid oma jõudude ja mõistusega tulid ise tagasi. Herta juhtis, ainult imetlen teda. Tal on tekkinud karjajuhi mentaliteet.

Määrasin silo kvaliteeti. Hea lõhnaga silo meenutab meelõhna ja maitset, nii et mind ennastki paneb seda maitsma. Ühes rulli põhjas on sattunud varesputk ja silo sisaldab hapukat, kibedat maitset ning hobused seda ei taha.

Homme peab siis vedama sööta. Täna teen heinaveo.

Kummitav laul

Üks veski seisab vete pääl ja veski tööd ei tehta sääl, oh tule noor ja tugev mees, löö veskikivid puhtaks säravaks... jne.

Juuresoleval pildil olev veski asub, aga Järvamaal , Ambla vallas. Lapsed käisid seal kandis ekskursioonil sügisel enne suurte lume tulekut. Tammsaare muuseumis ja eks oli muidki kohti. Vanem tütar Aade, tegi selle pildi. Meie kandis asub umbes sarnane Hollandi pukktuulik nimetusega Põlma tuulik, kus pidi kummitama. On see omaette ka kuulsust nii saanud.

Pühapäev on muutunud ajalooks.

Oma päeva sai alustatud varakult, kiirelt käisin oma naabrinaisele õnne soovimas. Siis kiiremad tegevus tunnid saabusid, teate kui lahe, kuidas ma kaifin alati võõraste laste uudishimulikke küsimusi. Ka seegi, kui mõni laps varrukast sikutab oma küsimisele vastust saamaks on alati lahe. Kui viibin suuremas seltskonnas, püüan võimalikult olla tähelepanelik. Ehk jagan oma tähelepanu kõigile, kes kohal viibivad.

Ma tahaks laulda,, Pühapäev tore päev, tore päev, kõike siis saab teha koos,, nii ka meil 16. jaanuar möödus. Tänud Kairele, kel tuli mõte oma lapse sünnipäev meil korraldada. Ma ise nimetaks seda päeva ,, Sünnipäev meil tore on, kui meil hobune laua ääres maiustab**.

Väike jalutuskäik metsa, kus sai uuritud koos lastega metsloomade jälgi, ja anda hinnang võrdlemisega, kas tegu on tavalise metsjänesega või siis valgeks (valge talvekarvaga, mustad kõrvatipud) maskeerunud halljänesega. Jälgede võrdlusega saab kindlaks teha.

Lahe päev, meie lastele väga meeldib seltskonnas olla ja suhelda teiste lastega. Eriti veel, kui see toimub kodus.