Missugune on päev hobusekasvataj elus.

Hommikul hobuseid vaatama minnes, mõtlesin, et poni täku tooks sisse. Kuid siis tormasid kaasa Amanda ja Eeva - Lota aiast välja. Eeva - Lota on ehtne hobuteismeline, hakkavad tegema riukaid. Eelmine nädal hüppas akna kaudu välja nüüd lõhub aeda. Need noorukid on ikka ühed suslikud. Eriti Amanda kes aitab igat sorti tempe välja mõelda. Tema on ees, on Eeva - Lota järgi.

Ühel hetkel nad karja ka välja lasksid, ega kari loll polnud, panid mööda metsa teed jooksu. Mina haarasin esimesed ette juhtuvad päitsed ja leivapätsi näppu, et saaks need va kabjalised kergemalt kätte. Sihi risti jõudnud vaatasin, kuhu kari suundunud on, minu õnn, et otse Kaarsalu teele. Õnn on et lumi maas ja jälgede ajamine natuke lihtsam.

Oo jaa, mis edasi. Varsti helistas Rahuoja abikaasa Erika, kes mainis, et hobused on Loe külla jõudnud, aga siiberdavad edasi tagasi. Nemad omakorda kartsid, et hobused tulevad veiste juurde sööma, aga nende lihaveised said minu õnneks. Kuna mu hobused pisut pelgavad lehmi, siis see need tagasi sundis tulema, nii et sain nad tagasi teel kätte ja leiva maiuseks kõikidele jagatud.

Kellukale panin päitsed ja istusin selga nagu indiaanlane ilma sadulata ja valjasteta.

Hea, et miskit suuremat trakat ei tulnud, siis oleks see kui viimane hops kadunud. Samas oli mul lahe tunne, vahe peal Teele mu kõrvale, tonksas ninaga mind, et tahtis kinnitust, et miks ma teda ei võtnud juht hobuseks. See on neile tähtis privileeg, inimese tähelepanu.

Lõpuks kaua oodatud sula.

Missugune mõnus tunne eile hommikul töö päeva lõpetamiseks. Linnud siutsusid kevadiselt, räästad lahinal tilkusid nagu kevadised ojaveed alla. Nii mõnus, nii mõnus, ainus asi, mis mu peas vasardas, et koju saada ja hobustele sööta viivitamatult vedada. Kütte võtsin tanklast ja tegin veel viivu aega parajaks, et siis bussi peale minna. Otsustasin, et sel hommikul väldin teemat rattasõitu koju, et ennast säästa söödaveoks. Enne jõudsin bussi oote aja sees helistada koju abikaasale, et see paneks põkale pliidi kõhu alla soojenduseks.

Koju sain, ei olnud mul enam aega muuks, tass kohvi kosutuseks ja trakat käivitama.

Oii mis tunne, traktor käivitus imelihtsalt, kergelt vastupunnimatta ning mu meel täitus südamest tuleva lauluga. Ja kui veel kohalt liikuma hakkas oli minu jaoks sellest palju. Esimese rulli vedu läks libedalt ja see lisas mu enesekindlusele ainult pluss emotsioone. Hobused möllasid karjamaal, nagu kevadised sälud. Vaatasid, oiii perenaine ossa ja hoplaa, et söödarull veereb.

Missuguse innuga kohe kallale söösteti. Mulle meeldib selline hobuste innukus, see näitab, et neil on hea enesetunne ja tervis korras. Eks ma kipun üle hoolitsema, kui seda vaja oleks.

Koju sai veetud kolme nädala sööt, ühe rulli jätsin meelega väljapoole karjaaeda, et kui ma koolist tagasi saan, et siis ei pea kohe traktori käivitamisega vaeva nägema. Kui me perega jõumusklid kokku võtame on see silo rull heade tarkade mõtetega karjamaale veeretatud.

Oii millega Teele hakkama sai. Teele on mul üks erilis lemmik hobuseid, kes tajub ja tunneb mu meeleolust palju. Ma olen talle ülimalt tänulik. Olen korduvalt maininud, et ta tunneb ära, kui mul on halb olla või vaevab mind väsimus, aga eile valdas mind tänu tunne ( üks kohalik ajas hea tee silo rullide juurde, et ma ei pidanud hakkama käivitama russi) ja üldse, et asjad sujusid nii super hästi, siis see sula mõjus mulle kuidagi värskendavalt ning kammitsatest vabastavalt.

Mõtlesin,et teen väikse trenni hobusega poodi ja siis Teele tabas ära, et olin paljudest asjadest sillas, siis näitas temagi, et tunneb head meelt perenaise emotsionaalse seisukorra suhtes.

Tagasi teel tuli Teelel riukalik mõte minuga üle valli hüpata, ja siis sain aru, et hobune püüab mu tähelepanu, et ma elaks kaasa ka tema tunnetele. Oii missugune kima ülesse võeti, et tee peal sõitev auto peatus, oletan, et kartis tee ääres kihutava hobuse, tee peale järsku tormamist. Tegelikkuses kaifisin ise hobuse kaasa töötamist ning tajumist..

Elu uudised.

Positiivsuse jõud.

Kui oleme tasakaalus ja täidetud positiivse energiaga, siis tunnevad hobused toetatult.See paneb neid meie kohalolul tundma turvaliselt ja kaitstuna. Kui oleme positiivselt häälestatud, on lihtsam leida kooskõla teistega, kuna tajume, mida abistamiseks tegema peame.

Me ei tohi kahelda sisemises jõus, sealt saavad alguse muutused.

Mõteldes nagu hobune.

Parim viis hobusega suhestumiseks onjulgus kuulata oma südant.

Hobusele on tähtis vaadata silma. Sotsiaalsete olenditena nad lausa eeldavad sellist suhtlusvormi. Hobused soovivad, et vaataksime neile otse silma, sest silmad annavad edasi meie mõtete energiat ja seetõttu on silmside üks suhtlemise viise. Kui jõllitame või vaatame teda silmadega, mis peegeldavad viha või mõnd muud tundekeerist, siis ärritame hobust. Silmad millel on pehme, selge ja armastav pilk, ühendavad meid aga sügavuti.

Süda on informatsiooni allikas.

Kuidas taluda raskusi?

Millised on minu raskused?

Raskused, sõltuvad sellest, millega oleme kõige rohkem seotud. Maal annab seda võrd tunda, kui tehnika ei ole selline, mis annab iga kell lund lükkama minna ja kui kodus on keegi, kes ei suuda füüsiliselt eriti enam pingutada (kuigi vanus peaks seda lubama). Olengi tasa pisi vastutust enesele võtnud oma hobi ees. Kõige enam head meelt ja rahulolu annab hakkama saamine. Palju toetust ja koostööd pakuvad juba lapsed, ega karja hobuseid ikka ma üksi ei suudaks. On tekkinud ise enesest igale sobivad tegevused, millega keegi hakkama saavad.

Kasvõi koos heina tuua, juba Joel on see, kes tuletab pidevalt meelde, et heina on vaja, et millal lähme ja lähme.

Täna oli kehva päev, ei läinud plaanitud kava järgi. Siis selgus veel, et traktor, mis pidi tulema lükkama meie piirkonda, purunes miski (kuna mobiilis oli traktori müra, siis raske aru saada purunenud detaili nimetusest). Nii palju sain aru, et jäeti lumesahk tee peale, et minna töökotta purunenud detailile remonti tegema.

Ma soovitasin naljaga pooleks jätta silt *takistuse* juurde *Palun üle hüpata*.

Lõuna tuule tuisk = läheb sulale.

Metsas on ilus, kõrge lumi puude all moodustab ebatasase lainelise valge maastiku. Sellises metsas kaob tuul puudelatvadesse, kust siis vahe peal ladvast lumekobakaid lumme potsatab. Lumesse tekib väike lehtri kujuline auk. Tänagi sai suusatatud, aga 6 km. Eile oli selle eest mitmekordselt rohkem 12 km.

Homme peab trakat korra käivitama ja silo vedama.

Hobused kaififad tõesti lumes jooksmist, eriti kui veel inimene neid suunab. Siis sirutatakse maksimaalselt esijalad välja.

Huvitav, kas homme on juba sula? Tahaks nii väga, siis tekib lumekoorik ja muidugi sellisele lumele on juba risk hobusega minna. Koorik mis paks ja astumise järel terava servaga võib jalga vigastada hobusel.

Hobune lendab läbi akna.

Mõni mõtleb, et nali, aga mul ei ole see esmakordne. Ma juba aastaid ei kasuta hoonetel klaasist aknaid vaid katteid, et hobustel oleks võimalust välja vaadata ja ei teki niiskust. e Oleks rohkem õhku. Kuna maja otsas olev laut on madala laega, siis peab olema vastava arvuga hobustel värsket õhku ja ei tohi tekkida niiskust. Ma muid loomi ei pea, siis kõik on reguleeritud hobuste järgi. Tegelikult maja otsas laudas pean ma ponisid. Need väiksed ja vähenõudlikud loomad sobivad sinna ideaalselt.

Heina tooma minnes, trügis aiast välja Eeva-Lota, kelle siis puksisime kamba peale ta lauta. Ema oli tal, aga karjamaal, kes siis otsis last. Eks siis kui olime kodust lahkunud, see nooruke Eeva oma kangelasteo korda saatis. Lennates läbi akna ava, mida kattis vineeritahvel. Mis küll tekitab hämara ruumi, aga abiline, kes hetkel hoovis tegutses riidas olevate puudega. Olav siis ka märkaski, et Eevakene akna kaudu õue lendas, maandus ta pehmesse lumme. Mis moodustab ikka päris korraliku kuhja. Loomad on vahel ettearvamatud.

Täna panime Teele ree ja Kelluka saani ette. Tõime siis viimase osa rullist heintest koju. Kõik sujus hästi, arvan, et Kelluka rangidel vaja veel rangi roomasid lühemaks teha.

Kuulsin, et nädalavahetuseks lubatakse sajust ja sula ilma. Ooo, jee, super lahe. Lõpuks ometi, arvasin, et ilmataadul on kottidel põhjad alt ära. Ja annab kevadeni lund halastamatult. Nii arvasin mina.

Pühapäeval oleks vaja vedada silo.

Koolivaheaeg ja lapsed.

Eile saabus meie päiksekiir. Ja elu majas muutus kohe säravaks ning toimekaks. Gerli on selline aktiivne ja teotahteline näitsik. Isegi meie lapsed hakkavad tema kohal olekus lausa välja mõtlema tegevusi hobustega. Eile korrastati ja katsetati sobivat varustust Kelli-Kellukale. Terve eilse õhtu oli maja saginat täis. Tuppa veeti sobivad rangid, sedelgad, otsiti ohjade jaoks materjali, millest siis Kellukale sobivad ohjad meisterdada. Ma ise teises toas kuulasin ja vahele hõigates nõuannetega, mida nad teeksid.

Ma ei sunni kunagi lapsi, vaid ma nakatun laste ideedest.
Kahju, et päeva valgust nii väheks jääb. Meil siis ka katsetus Kelli-Kellukas saani ette pannes jäi pimeda peale, uute kogemuste saamiseks täienes. Tänase päeva motoks sai meil nüüd, et kõik hobused saani ette.

Tegime trenni ehk siis rajasime minu jaoks, naabrinaise juures käimiseks hobustega rada.

Sadula all olid meil Teele, Teeba, Herta, Kellukas, Mooramamees Moorits, kaasas vabalt silkasid alla aasta vana Eeva-Lota ja Amanda. Vahe peal noorte hobuste vimkasid visates. Küll kahe jala peal keksides ja üks teist hammastega naksides. Meiega kaasas lippas koer Pipi, kellel siis koera asjatamised.

Vahe peal saatsin oma auto, romulasse. Ebameeldivused jätkusid ja otsustasin nendest loobuda. Kuna euro tulek tahab harjumist, tahaks natuke rahulikumalt elada. Ei pea mõtlema, kuhu pargin auto või mis jälle puruneb.

Viimane osa meie päevast jäi aga pimeduse tundidele. Kelluka saani ette panek ja heina toomine Lipa külast. Õieti käisime saani ja reega. Kellukas (väike poni) saani ette siis suuremat vedamas oli Herta (tori). Kellukas vedas esmakordselt saani, eks asjad mis ümber pandi tekitasid väikse erutuse. Kuid käitus super ideaalselt nii nagu oleks ta seda kogu aeg teinud. Kutsari teenistust Kellukal pidas Anete.

Olles siis rajanud labidaga tee heinarullide juurde, kinnitasime hobused ja lammutasime ühisel jõul ühe rulli. Laadisime siis lahtiselt peale. Kõige naljakam on selle loo juures, Joel kes sai jõulukingituseks õlilambi valgustas kõik see aeg meie tegemisi.

Tagasi teel ei tahtnud kuidagi Kellukas aiste vahel püsida, eks pimedas sai poni pahasti ette rakendatud. Küll püüdsime lisada, lisa keeruga rangiroomasid nati pingumale tõmmata, et look mitte maha ei vajuks. Oma neli korda sai seda kohendatud. Kellukas seisis vapralt aiste vahel, nagu oleks seda aastaid teinud.

Kui siis hoovi keerasime naersime südamest, kuna Kellukal tuli vahe peal kiirus peale ja kimas meie reest mööda ja läks juhtima. Joel oli siis selle väikse saani peal. Naerma ajas see, et nad olid nagu päkapikud, latern mis valgustamas ja väiksed lapsed ning ees olev hobune oli ka väiksemates mõõtmetes.

Kujutage ette lapsed panid 8 aastase poni mära esmakordselt ette. Natuke aitasin lapsi. Muus osas, millega nad hakkama said tegid ise ära.

Meil on koolivaheajal hästi aktiivne tegevus. Täna ja eile käisid ratsutams Anna ja Kristiina. Kristiina oli täna teist korda ja läks juba paremini. Kiirelt omandab oskuseid hobusega ratsutamise. Eile oli tal raske leida tasakaalu, siis täna läks paremini. Sai esmase kogemuse kergendamisel ja üldse parema ette kujutuse, kuidas peab oskama hobust juhtida. Anna on meie perele kasulaps olnud ja peab ennast seda siiani. Samas hea tunne, et meil ka üks laps suur ja täiskasvanu on. Vahel harva käib siis ka oma oskusi hobustega meelde tuletamas.

Super, super, super lahe koolivaheaeg on seekord.